/nginx/o/2012/03/27/1027012t1h1ab6.jpg)
Kolmandat korda Sri Lankale minekut planeerides kahtlesin, kas 65 610-ruutkilomeetrisel saarel on mulle veel midagi üllatavat ja uut pakkuda. Nüüd tean, et on ja ilmselt oleks ka neljandal-viiendal korral. Külalislahke Sri Lanka ajaloolised ja kultuurilised juured viivad aastatuhandete taha.
Minu riik, minu kindlus
Keset detsembrikuist südaööd esimest korda Sri Lankale saabudes pidin passikontrollis veetma kaks ja pool tundi. Turvanõuded olid harukordselt karmid ja eriti hoolikalt kontrolliti riigi enda kodanikke. Juba ligi kolm aastakümmet oli kestnud kodusõda ning lennujaamad on väga range kontrolli all. Eesti kodanikule on riiki pääs 30 päevaks viisavaba ja sel aastal käivitus internetipõhine turistide registreerimissüsteem.
Suundusin Sri Lankale otsima rikkalikku paradiisisaart. Kõike seda see saar ka on, sest sellist looduslikku mitmekesisust, kultuurilist küllust ja ajaloolist sügavust on raske leida mujalt maailmast. Juba Marco Polo kirjeldas seda kui kauneimat saart maailmas, mis köidab nii India, Araabia kui ka Euroopa kaupmehi oma rikkusega.
Elav usk
Ainus paralleel, mille eestlane leiab, võrreldes ennast srilankalasega, on suur naaber. Singalite tuhandete aastate vanust ajalugu täidab lakkamatu sõda tamilitega. Ikka ja jälle on mandri poolt tulnud üha uued rünnakud ning kestmajäämiseks on mobiliseeritud kogu rahvas.
Seesama konflikt jätkub ka 20.–21. sajandil. Sri Lankal on enamikus singalid, kuid suures naaberriigis Indias elab mitu miljonit tamileid. Mõlemal rahval on kuulsusrikas minevik, kuid erinev usk.
Konflikt on ajalooline, juba India rahvuseeposes «Ramajana» kirjeldatakse mandrilt tulevat rünnakut saareriigi vastu. Juba siis oli põhjuseks usk – kunagi kogu Indiat valitsenud budism taganes järk-järgult Sri Lankale ja praegu on kaitsepositsioonil taastärkava hinduistliku revisionismi ees.
Ligikaudu 74 protsenti saareriigi elanikest on budistid, järgnevad enam-vähem võrdselt jaotatuna kristlased, hinduistid ja moslemid.
Sri Lankal võib kohata uskude kokkukasvamist. Enamikus budistlikes templites võib leida ka hindu jumalate kujusid ja altareid. Sisenedes eelmise Sri Lanka pealinna Kandy keskuses asuvasse Shiva templisse, on võimalik valida, millele pühenduda – templi ühes servas asuvad Buda kujud ja teises Šiva lingamid. Kataragama linna aga peavad pühaks nii budistid, hinduistid kui ka moslemid – seal on võimalik jalutada mošeest hindu templisse ja väljuda budistliku stuupa ette.
Kohalikud on väga usklik rahvas. Enamasti hommikul ja enne iga tähtsat toimingut käiakse templis, et jumalatelt õnnistust ja tuge saada. Kui kiirustasin hommikul rongile, siis väga sümpaatne tuk-tuki juht pidas loomulikuks peatuda templi ees ja viia Buda kuju ette mõned lootoseõied. Tol korral ma rongile ei jõudnud, kuid aus mees hoolitses selle eest, et saaksin õige bussi peale. Lahkusime sõpradena.
Valgendavad kreemid
Üldiselt on srilankalased välimuselt hindudega sarnased. Rahvastiku kokkukasvamine on toimunud aastatuhandete vältel, siiski järgitakse ühiskonnas rangeid eristumisreegleid rahvastiku ja usulise kuuluvusel alusel. Nahavärv on jätkuvalt tähtis.
Briti impeeriumi endise osana on Sri Lankal kestvalt käibel anakronistlikud väljendid nagu madam ja söör. Poodides on müügil nahavärvi helendavad kreemid. Inglise keelega saab enamasti hakkama. Ja kui vaja, tuleb appi kehakeel.
Sri Lankal enamasti ei kohta Indiale ja Egiptusele omast eestlasele ebamugavat pealetükkivust ja valge inimese petmist. See kehtib loomulikult juhul, kui turist ise ennast lüpsta ei lase. Hindade tingimine turul ja poes on kultuuri osa ja seda tulebki teha, aususest müüja vastu. Samas on esmatarbekaubad, nagu joogivesi ja teatud toiduained, fikseeritud riiklike hindadega. Sri Lanka on ju siiski demokraatlik sotsialistlik vabariik.
Templitesse kadunud
Reisi sihtkohta valides oli minu jaoks kõige tähtsam see, et Sri Lanka on üks vanemaid budistlikke riike. Siin asuvad maailma kõige suuremad stuupad, hiiglaslikud kaljudesse raiutud Buda kujud ning keset saart, viimases Lanka pealinnas, hoitakse reliikviana Buda hammast. Seistes Dambullas asuva kaljusse raiutud koopas lamava Buda kuju ees, tajusin iseenda ja ajaloo tühisust.
Anuradhapuras ekslesin päevi hiiglasuure ammu kadunud ja ajalukku vajunud muistse pealinna territooriumil. Kunagisest hiilgusest on järel vaid varemed, kuid need räägivad ja loovad pilte. Silme ette kerkib suursugune ja võimas õukond oma intriigide ja pidustustega. Sel ajal kui Euroopas elati veel «keskaja pimeduses», valitsesid Sri Lankal valgustatud monarhid, kes soosisid kunste ja lasid üles ehitada suurejoonelisi linnade komplekse.
Kindlasti on saare üks suuremaid vaatamisväärsusi üksikul kaljul asuv Sigirija kuningapalee. Tunde kestev ronimine troopikapäikese all on väärt mõistmaks ühe kuninga ja riigi suurust ning hirmu. Sri Lanka rikkalikust ajaloopärandist tasub kindlasti vaadata kaht endist varemetes pealinna ja imelisi koobastempleid.
Palun üks pilet sõjakoldesse
Esimest korda 2008. aastal Sri Lankat külastades soovisin minna ka tol ajal veel veerandit saart valitsevate Tamili Tiigrite territooriumile. Paraku selgus, et see ei olegi nii lihtne. Reisiraamat küll ütles, et mõlemad vaenupooled suhtuvad turistidesse soosivalt ning reis on tülikas vaid erinevate kontrollpostide ja pseudoriigipiiride ületamise tõttu, kuid tegelikkuses osutus ettevõtmine tõeliseks seikluseks.
Mida lähemale jõudsin Tamili Tiigrite pealinnale Kilinochchile, seda harvemaks muutus liiklus teel ning peagi sõitsid bussi kõrval vaid ÜRO abikolonnid. Kogu bussiseltskonda kamandati iga paari kilomeetri läbimise järel passikontrolli ja läbiotsimisele.
Mind kui ainukest valget turisti vaatasid kontrollijad nagu hullumeelset ning küsisid korduvalt, kuhu ma suundun ja kas olen kindel, et just sinna minna tahan. Nüüd tagantjärele mõeldes olin tõesti püstihull, kuid tol hetkel ma ju ei teadnud, et just neil päevil alustas Sri Lanka valitsus rünnakut Tamili Tiigrite positsioonidele ning algas pikaleveninud kodusõja kõige verisem ja vihasem periood.
Singalid võitsid taas ning kõik Tamili Tiigrid taoti merre ja maapõhja. Inimõigusorganisatsioonid on korduvalt Sri Lanka valitsust süüdistanud genotsiidis ja massimõrvas. Fakt on see, et nüüdseks on kodusõda ametlikult lõppenud ning praegu on võimalik täiesti turvaliselt reisida ka saare põhjaossa.
Muljetavaldav on saare looduslik mitmekesisus.
Saarel eluneb maailma suurim India elevantide populatsioon, mis tähendab, et elevante võib tihtipeale kohata ka vabas looduses. Lisaks varaanid, krokodillid, papagoid, hiigelsuured nahkhiired, kilpkonnad, kõikvõimalikud roomajad. Kogu saare rannikut, eriti lõunaosa, täidavad muinasjutulised liivarannad, kus on võimalik nautida ujumist, surfamist, snorgeldamist ja pikki jalutuskäike.
Kahjuks saavad paketituristile tuttavaks vaid pealinnale Colombole lähedal asuvad kuurordid, kus valgele (ja maksvale) turistile on elu tehtud lihtsaks ja mugavaks. Soovitaksin siiski kõigil neist eemale hoida, välja arvatud juhul, kui tahetaksegi vaid hedonistlikku olelemist rannaliival. Selline variant on Sri Lankal ideaalne, kuid sellisel juhul tekib küsimus – miks peab selleks nii kaugele sõitma? Kuulsad on juba hipiajastul populaarseks muutunud Hikkaduwa ja Unawatuna rannad, kus päevad mööduvad hiigellainetes hullates, õhtud rannarestoranides merehõrgutisi nautides ja ööd liiva sees tantsides.
Kui juba teisele poole maakera minemine on ette võetud, soovitan kindlasti võimalikult palju ringi rännata. Tseilonil on väga palju, kokku 14 imetoredat loodusparki, kus hoitakse ja kaitstakse paljusid unikaalseid taime- ja loomaliike. Kahjuks on sissepääs neisse kallis ja liikuda tuleb etteantud marsruuti pidi, kasutades kohalikku tossavat džiipi ja autojuhti.
Reisiportaalides soovitatakse võtta Sri Lankal kohalik autojuht, kes organiseerib kogu reisi. Mina seda ei poolda, sest turist saab saarel väga edukalt igal pool ise hakkama ning ka reisiseltskonnale tuleb pigem kasuks omal käel auto rentimine ja ööbimiskohtade otsimine. See tähendab suuremat valikuvõimalust ja kindlasti palju odavamat hinda nii transpordi kui ka majutuse osas.
Kellaviietee
Keset saart asuvad mäed, kust sai alguse Briti impeeriumi teelembus – Tseiloni tee on maailmakuulus. Seda kummastavam on, et kohalikus söögikohas teed tellides saabub lauda lusikaga vahule löödud imemagus piima ja tee segu.
Sri Lanka köök on vürtsikas, eriti ilmekas ja kaugelekuuldav on kohalike (ja ka minu) lemmiktoidu kottu valmistamine. Kuumal metallplaadil sünnib tohutute nugade tantsus terav ja koguseliselt väga toitev õhtune roog. Mereande söömata on saarelt lahkumine kuritegu, rikkalikumat värsket kraami annab leida.
Majutustingimused Sri Lankal ja Aasias tervikuna on keskmisele eurooplasele väga head. Nad varieeruvad päris palju nii hinna kui kvaliteedi osas. Minu kriteeriumiks on siiani olnud puhtus ja asukoht. Pea alati olen leidnud endale sobiva ööbimiskoha ning tihtipeale olnud meeldivalt üllatunud, avastades ootamatuid hüvesid.
Levinuim majutusvorm on ühe perekonna hallatav külalistemaja, kus mees tegeleb rahaasjadega, pereema ja -tütar hoolitsevad söögi ja pesupesemise eest, perepoeg aga toimetab surfivarustuse laenutusega. Minul on mitme ööbimiskoha perekonnaga tekkinud soe ja sõbralik suhe, alati tahaksin sinna tagasi minna. Ka Sri Lankale!
Mõned faktid
• Iseseisvumine: eraldus Briti impeeriumist 1948. aastal, oma koloniaalaegse nime Tseylon vahetas Sri Lanka vastu 1972. aastal
• Elanike arv: üle 20 miljoni
• Keskmine eluiga: 72 aastat
• Kirjaoskus: 92 protsenti