Tõnu Palm: kas kapitalism on oma aja ära elanud?

Ülemaailmne majanduskriis põhjustab suuri sotsiaalseid pingeid, mille väljenduseks on ka Occupy-liikumine. Foto: Reuters/ScanPix

Sel suvel möödub viis aastat üleilmse finantskriisi algusest, samal ajal püsib arenenud maailm jätkuvalt kriisi kammitsais. Mitu riiki seisab taas silmitsi majanduslangusega või siis kasvu aeglustumisega, kirjutab Nordea panga analüütik Tõnu Palm.

Majanduskeskkonda iseloomustab enam kui kolmeprotsendiline eelarvedefitsiit, kõrge võlatase ja suur tööpuudus (noorte tööpuudus küündib mõnes kriisiriigis üle 40 protsendi). Finantstasakaal arenevate ja arenenud turgude vahel on jätkuvalt paigast ära.

Globaalsed finantsturud ja riigid on sõltuvuses rahatrükkimisest. Rahandus- ja reaalsektori finantseerimise tingimused on küll paranemas, kuid jätkuvalt kasvu piiravad. Siia pikka loetellu lisanduvad sotsiaalsed pinged, mille väljundiks on Occupy-laadsed liikumised, streigid, sotsiaalsed rahutused ning võimalik, et edaspidi ka senisest suurem populismi kasv. Maailma praeguse seisu kirjeldus on ehk liiga mustades toonides, kuid see peegeldab eesseisvaid väljakutseid.

Davosi maailmamajanduse foorumil ja viimasel G20 kohtumisel arutasid maailma liidrid globaalseid riske. Foorumi raportis «Global Risks 2012» valiti eelseisva kümne aasta kõige tõenäolisemateks majandusriskideks äärmuslik sissetulekute ebavõrdsus ja krooniline fiskaalne tasakaalustamatus. Kõige suurema mõjuga riskina toodi esile süsteemne finantsrisk.

Eelneva taustal on mitmed arvamusliidrid väljendanud seisukohta, et kapitalism kui majandussüsteem on oma aja ära elanud. Ma ei jaga seda seisukohta. On küll tehtud vigu ja süsteemis on puudusi, kuid kindlasti ei leidu turumajandusele paremat alternatiivi.

Heaolu vundamendiks on jätkuvalt majanduskasv, mille saavutamine eeldab turumajanduse reeglite järgimist, soodsaid tingimusi ettevõtluseks, tugevat riigisektorit, efektiivset õiguslikku raamistikku, eraomandi kaitset ja piisavat annust vabadust ning konkurentsi.

Pigem on olukord vastupidine – kapitalism ei ole kadumas või millegi muuga asendumas, vaid kogub hoogu ja tasapisi täiustub. Arenevad turud on hea näide sellest, et kommunismi ja plaanimajanduse asendumine (esimeses faasis küll riiklikult kontrollitud) kapitalismiga on juba toonud ennenägematu majandusedu.

Kogetud kriisid näitavad, et majanduspoliitilised mudelid ja turud ei ole kunagi täiuslikud, olles piiratud ja lühieesmärkide poole kaldu. Jääb vajaka jätkusuutlikust majandamisest, mis ei ole paraku võimalik ilma pikaajaliste poliitiliste prioriteetide ja globaalsete kokkulepeteta. Takistuseks on ka suured käärid sissetulekute vahel. See jätab majandused avatuks uutele šokkidele.

Majanduskriisil on domineerivate negatiivsete mõjude kõrval ka positiivne pool. Esiteks pakub see võimaluse õppida tehtud vigadest. Teiseks annab loodetavasti tõuke, mille abil majandused saavad astuda paar sammu täiuslikuma kapitalismi suunas.

Vanamoodi majandamine ei ole kohati enam võimalik. Suur samm edasi on juba see, kui senisest paremini võetakse arvesse riske, nagu näiteks riikide rahanduse tugevust ja finantsstabiilsust. Praegused turud ja ka reitingud eristavad tunduvalt selgemini riikide riske, võttes arvesse võlakoormuse taset ja selle jätkusuutlikkust.

Mullu kevadel (Nordea Country Report, aprill 2011) juhtisime tähelepanu, et kõrgem riigirisk võib mõjutada finants- ja reaalsektori refinantseerimise hinda, piirates ligipääsu kapitalile ning alandades finantsvarade hinda, millel on ka laiem mõju tarbimisele. Paraku see stsenaarium ka realiseerus.

Lähitulevikus võib majanduskasv kängu jääda. Üldise majanduskeskkonna paranedes ei viida konkurentsivõimet tõstvaid reforme ellu piisava kiiruse ja ulatusega ning siseturud võivad jääda liialt suletuks, mis kokkuvõttes ei toeta piisavalt uut kasvu ja töökohti. Lisaks eksisteerib risk, et turvavõrgu ülesehitamisega minnakse majanduse ja finantsturgude ülereguleerimise teed, mis piirab liialt majanduskasvu – kapitali hind on praegu kasvamas.

Kriisikolde esmase summutamise järel, milleks kasutatakse suures osas likviidsusabi ja raha trükkimist, kandub Euroopa valitsuste tähelepanu majanduskasvu tagamisele. Majanduskasvu on vaja, et vabaneda liigsest võlakoormast, kasvatada tulusid ja tulla toime kasvavate kuludega.

Maailma rahvastiku kasv, tõusev ressursside hind, elanikkonna vananemine ja vajadus rohelisema majandamise järele mõjutavad kulusid. Näiteks üle 60-aastaste inimeste osakaal rahvastikus kasvas 1950. aasta 8 protsendilt (umbes 200 miljonit) 2009. aastaks 11 protsendile (760 mln). 2050. aastaks oodatakse vanade inimeste arvu kahekordistumist 2 miljardile. Elanikkonna vananemine ja madalam tulude kasv puudutab teravamalt arenenud riikide pensioni- ja tervishoiusüsteeme.


Tulude teenimise kui tähtsaima prioriteedi kõrval võib jääda varju, kuidas ressursi- ja keskkonnasäästlikumalt majandada. Mõlemale küsimusele lahendusi leidmata seisame mingis faasis taas suuremate globaalsete riskide ees: kuidas tagada piisav arv töökohti ja vältida pöördumatuid kahjustusi keskkonnale.

Eestis ei ole samuti võõras kulutada liiga palju auru tulude ümberjagamisele, kuigi tuleks mõelda rohkem sellele, kuidas kasvatada tulusid ja majandada riiki ühiskonna ja keskkonna suhtes jätkusuutlikumalt. Just see avab tee üldise heaolu ehk täiuslikuma kapitalismi poole.