Jurist: vilepuhuja kaitse seadus asetab tööandja õlgadele lisakoorma

KPMG kontor Tallinnas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Hiljuti riigikogu menetlusse võetud seaduseelnõu järgi on oluliselt kärbitud õigusrikkumiste ringi, mille puhul on tööandjad kohustatud tagama teavitaja ehk nn vilepuhuja konfidentsiaalsuse ja kaitse. Need muudatused võivad teha seaduse kohaldamise ettevõtjatele ootamatult keeruliseks, kirjutavad KPMG Baltics siseaudiitor Kärt Blumberg ja advokaadibüroo KPMG Law advokaat Katri Remmelgas.

Seaduseelnõu näeb teavitaja kaitse ette ainult siis, kui rikkumine on seotud vähemalt ühe seaduses loetletud Euroopa Liidu (EL) õiguse valdkonnaga. Eelnõus on avaldatud kinnine loetelu kaheteistkümnest valdkonnast, mida EL peab prioriteetseteks ning mille hulka kuuluvad muu hulgas näiteks riigihanked, tarbijakaitse, tooteohutus ja keskkonnakaitse. Eeltoodud muudatust näitlikustab ka seaduse pealkirja muutmine pikaks ja keeruliseks: «Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus». Lihtsuse mõttes nimetame seda edaspidi teavitaja kaitse seaduseks.

Nn vilepuhujate seaduse eesmärk rikkumisest teavitaja kaitsmine. Seaduse vastuvõtmisel peaksid olema avaliku sektori asutustes ja rohkem kui 50 töötajaga ettevõtetes teavituskanalid, millega tagatakse seaduserikkumistest varjatult teada andnud inimese konfidentsiaalsus ja kaitse.

Mõistame, et tööandjatel võis tekkida varasema laia kohaldamisala puhul hirm, et vihjeliini ummistavad erinevad rikkumisteated, mis lähemal tutvumisel osutuvad hoopis valeteadeteks. KPMG praktiline kogemus vihjeliini pidamisel ja erinevad rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et selline hirm ei ole põhjendatud.

Leiame, et kui seaduse kohaldamisala tuleb väga kitsas, nii nagu seda näeb ette uus seaduseelnõu, võib olukord minna teistpidi keeruliseks. Ettevõtja asi on tuvastada, kas talle teatatud rikkumine käib teavitaja kaitse seaduse alla või mitte. Ta peab lükkama tagasi kõik teated, milles toodud tööalased rikkumised tulenevad üksnes Eesti õigusest või ELi õigusest, mida eelnõus toodud valdkonnad ei hõlma.

Seega esiteks peab tööandja oskama ise teha vahet, milline rikkumine kuulub teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse ja teiseks anda selgeid sõnumeid selle kohta ka oma töötajatele, koostööpartneritele ja teistele tööalaselt seotud isikutele, et viimased teaksid, milliseid teavitusi ettevõtja vihjeliinile ootab.

Kõik vilepuhujad vajavad kaitset

Usume, et suurematel ettevõtjatel ei ole probleemi selgitamaks välja, millised ELi õiguse rikkumised jäävad teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse praeguse seaduseelnõu järgi ning millised neist on seotud tema majandustegevusega. Samas väiksematelt ettevõtjatelt, kellel samuti tekib kohustus luua vihjeliin, võib tuvastamine nõuda oluliselt rohkem ressurssi kui varasema seaduseelnõu puhul. Õigusaktide nimekiri on väga pikk ning vajalik on Eesti-sisene arusaam sellest, millised teod tuleb lugeda ELi õiguse rikkumiseks teavitaja kaitse seaduse alusel. Sellise ELi õiguste rikkumiste kaardistuse võiks teha riik, et tagada seaduse ühetaoline kohaldamine ja teavitajate kaitse ühtlane standard, kuid tegelikus elus seda tõenäoliselt ei tule.

Kui olukorda vaadata nn vilepuhuja silmade läbi, siis tema jaoks on kõige tähtsam teada, milliseid rikkumisteateid tööandja temalt ootab. Mida segasemad on tööandja sõnumid oodatavate rikkumisteadete ja teavitaja kaitse kohta, seda tõenäolisemalt jäetakse rikkumisest teavitamata või pöördutakse oma teatega otse pädevasse asutusse. See aga läheb vastuollu seadusandja mõttega luua õiguslik raamistik selleks, et inimesed saaksid oma murest anda teada esmajärjekorras tööandjale. Too saab võimalikule rikkumisele reageerida kiiremini ja tõhusamalt kui ükskõik milline väline asutus ning selle läbi kahju ära hoida või seda piirata.

Nii rikkumisest teavitajate kui ka ettevõtjate huvide paremaks kaitsmiseks oleks mõistlik muuta seaduseelnõud selliselt, et seaduse kohaldumisalasse jäävad endiselt rikkumised direktiivis toodud kaheteistkümnes ELi jaoks olulises valdkonnas (nt tarbijakaitse, keskkonnaõigus, maksuõigus), kuid seda sõltumata sellest, kas rikkumise koosseis tuleb ELi õigusest või siseriiklikust õigusest. Isikud, kes teavitavad rikkumisest, mis tuleneb Eesti õigusest, vajavad meie hinnangul ELi õigusega samaväärselt kaitset.

Kui me oleme Eestis kokku leppinud, et mingi tegu (või tegevusetus) on ebaseaduslik, siis võiks eeldada, et soovime aidata kaasa nende õigusrikkumiste kiiremale ja tõhusamale avastamisele organisatsioonide endi poolt ning kaitsta neid julgeid inimesi, kes rikkumistest teatavaid. Mida tõsisem on rikkumine, seda enam vajab teavitamine inimese põhimõttekindlust ja julgust ning seda enam on see ka organisatsioonide huvides, kuna tagajärjed võivad olla neile raskemad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ELi miinimumist kinnipidamine võib põhjustada vähemalt esialgu õigusselgusetust ja kõigile tööandjatele, kes seda seadust kohusetundlikult rakendavad, tuua kaasa oodatust suurema halduskoormuse ning suuremad kulutused õigusabile.