/nginx/o/2022/10/07/14883941t1heeb9.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/10/13/15652119t1h8961.jpg)
Jurist ja ettevõtja Tanel Riivits otsib Facebooki grupis infot võlglaste kohta, keda kohtutäituril pole õnnestunud leida. 18 aastat võlglastega tegelenud mehe sõnul on täielikult maksevõimetuid inimesi vähe, sageli pole võla tagasimaksmine lihtsalt prioriteet.
Postimehe ajakirjanik märkas Facebooki grupis «Võlgnikud ja petturid avalikuks» mitmeid postitusi, kus otsitakse võlglaste andmeid. Kuna selline võlglaste otsimine on harvanähtav, pöördus Postimees Riivitsi poole ja palus tal oma tegevuse põhjustest ja taustast rääkida.
/nginx/o/2023/10/13/15652165t1h8da9.jpg)
Miks otsite võlgnike kontakte Facebooki kaudu?
Olukorras, kus konventsionaalsetel viisidel pole võimalikuks osutunud võlgnikega kontakti loomine, kasutan ebakonventsionaalseid meetmeid. Konventsionaalseteks viisideks pean olukordi, kus ei kohus (sh PPA abiga) ega kohtutäitur ei suuda võlgnikuga kontakti saavutada. Võib tunduda küll uskumatu, et ka kohus ei leia inimest PPA abiga, aga ka selliseid juhtumeid tuleb ette. Tõsi küll, need on üpris erandlikud juhtumid.
Kas tegutsete oma klientide soovil, kes on teie kui juristi poole pöördunud?
Tegutsen mitmes rollis, olles ise võlausaldaja eraisikuna, kui ka Themis Õigusbüroo OÜ esindajana ja klientide huvides. (Riivits on äriregistri andmetel üks Themis Õigusbüroo kolmest omanikust – toim)
Kui efektiivne on võlgnike otsimine Facebookis? Kui suur on võlgnike osakaal, kellega õnnestub seeläbi kontakti saada?
Statistikat ma ei pea. Tavaliselt jagab keegi võlgniku kohta mulle infot, mis tihti viib otsese kontakti saavutamiseni, mitte võlgnik ise ei pöördu. Meenub juhus, kus võlgnikuga kontaktini viis alles mitu kuud hiljem saadud info pärast Facebooki postitust. Võlgnikul oli nii-öelda orbiidilt kadumiseks tol korral küllalt kaalukas põhjus. Nimelt sattus ta välismaal eeluurimise ajaks vanglasse.
Kas olete Facebookis võlglasi otsides saanud negatiivse suhtumise osaliseks?
Alati leidub inimesi, kellele minu tegevus ei meeldi (Riivits nimetab seda rikutud õiguste tegelikuks maksmapanekuks – toim). Kõik inimesed ja nende tegevus ei meeldi ega peagi mulle meeldima. Sama tõe järgi elan ka ise. Oma töös ma ei juhindu meeldivusest ega võistle selles.
Kas olete saanud kaebusi võlglastelt või nende lähedastelt, et Facebookis nende andmeid olete otsinud?
Ei meenu ühtegi juhtumit.
Vahel ei saa inimesed isegi pärast kohtuotsust aru, et nad peavad võla tasuma
Mis on peamised põhjuseid, miks võlglased ignoreerivad ametiisikuid ja juriste? Kas nad loodavad, et võlg aegub?
Siin on mitmeid põhjusi ja põhjuste kombinatsioone. Võla tasumise küsimus on võlgnikele tihti ebameeldiv ning koormav ja seda enam raskem, kui võla tasumiseks raha pole. Viimast lauset kui mantrat kordab pea iga teine võlgnik.
Kuigi tihti on öeldul ja võlgniku elustiili vahel tõsised vastuolud. Ehk et kuluprioriteedid lasuvad tihti mujal kui võlgade tasumisel. Eraldi kategooria on võlgnikud, kes võla tekkimises näevad kellegi teise süüd ja seadust ei tunnista, olles enda arvates ise seejuures kõik õigesti teinud. Sageli ei teadvustata endale või ei mõisteta, et kohtulahendist tekkinud võlg on kohustus, mis tuleb tasuda ja see pole enam valikuline küsimus. Mõistmata, et tasumata võlg loob püsivalt ja küllalt pikaks ajaks mitmeid elulisi piiranguid täitemenetluste ja maksehäirete näol, kui on kunagi vaja nt oma kodu soetada jms tõsiseid rahalisi otsuseid teha.
Paljudel juhtudel ei peeta ennast võla osas vastutavaks, seda vaatamata kohtulahendi olemasolule. Eriti paistab see silma käendusest tekkinud võlgade puhul või kui äri on ebaõnnestunud, kuid võlg tuli seejärel tasuda juhatusel isiklikult.
Arvan, et peamiselt lähtub probleem sellest, et inimestel puudub elementaarne finantskirjaoskus ja arusaam õiguskorrast kui sellisest. Meil on mitu põlvkonda inimesi jäänud sellistest elementaarsetest teadmistest ilma, olles samal ajal aga langenud valimatu tarbimishulluse küüsi. Seda omakorda võimendavad edukultust propageeriv ja tarbimisele aina enam õhutav keskkond. Teine suurem põhjus on peamiselt nahaalsus kombinatsioonis ükskõiksusega ja alles kolmas põhjus on raha puudumine.
Üldjuhul iga nii-öelda keskmine võlgnik töötab või teenib tulu muul viisil. Vähe on täiesti maksejõuetuid võlgnikke. Minu ligi 18-aastane praktika võlasuhete lahendamisel on näidanud, et võlgnik, kes tahab võlga maksta, leiab selleks võimalused ja viisid, kes aga mitte, see leiab alati põhjused mittemaksmiseks. Küllap on neidki, kes loodavad üksnes võla aegumisele.
Kohtutäitur saab võlgnevust sisse nõuda 10 aastat alates ajast, mil sissenõudja kohtutäituri poole pöördus. Selle aja möödudes võla nõudeõigus iseeneslikult ära ei aegu. Täna ei päästa võlgnikke enam ka oma raha hoidmine välismaa kontodel, mis on tänini silmapaistev trend, kus mitmed finantsplatvormid pakuvad selleks teenuseid. Oskuslik sissenõudja koostöös kohtutäituriga saab ka neile kontodele lõpuks ligi. See on keeruline, nõudes keskmisest rohkem asjaajamist, kuid võimalik, kinnitan oma praktika pinnalt.
Kas vastab tõele, et enamik võlgnevusi aegub 10 aastaga?
Ei vasta. Esimene kriteerium, mille järgi võlasuhteid ja sellest omakorda tulenevat aegumise regulatsiooni liigitada, on see, kas võla suhtes eksisteerib kohtulahend või mitte. Teine kriteerium, kas kõnealune kohtulahend on antud kohtutäiturile sissenõudmiseks ja millal (tähendab, kas vahetult pärast kohtulahendi saamist või hiljem). Kohtulahendita võlgade nõudeõigused, näiteks lepingutest tulenevad võlad, aeguvad üldjuhul kolme aastaga alates maksetähtaja möödumisest.
Aegumise puhul tuleb aga arvestada, et aegumine võib vahepeal teatud põhjustel katkeda ja alata uuesti. Seda sõltumata sellest, kas võlg on või veel pole kohtutäituri kätte sattunud. See omakorda tähendab, et kokkuvõttes pikeneb sellega lõplik aegumisaeg veelgi. Sellisel juhul võiks aegumiseni minna rohkem kui 10 aastat.
Näiteks, kui kolme aasta sees pöörduda lepingust tekkinud võlaga kohtusse, siis kohtusse pöördumisega aegumine peatub. Kokkuvõttes tähendab aegumine seda, et võlgnikul on seaduslik õigus võla tasumisest keelduda, kuid sissenõudja võib pärast aegumise täitumist ikka nõude esitada.
Postimees proovis leida kahe võlglase kontaktandeid, keda Riivits Facebookis otsib. Paraku see ei õnnestud. Ühe võlglase kohta pole internetis üldse infot, mis viitaks tema kontaktandmetele. Teisel isikul on sotsiaalmeediaplatvormil LinkedIn konto, kuid ainuke info seal on see, et ta töötab ettevõttes, mida äriregistri andmetel ei eksisteeri.
Võlgaste avaldamisel peab järgima kindlaid põhimõtteid. Keelatud on andmete ülesriputamine maine kahjustamise eesmärgil
Postimees uuris andmekaitse inspektsioonilt (AKI), kas võlglaste andmete avaldamine Facebookis on antud juhul korrektne. AKI ei väitnud oma kommentaaris, et Riivits on rikkunud seadust või võlglaste õigusi. Ameti esindaja selgitas teema laiemat tausta.
AKI teatel sotsiaalmeedias teise inimese kohta käivate andmete avalikustamiseks peab olema seadusest tulenev õiguslik alus. Kui seda pole, on tegemist isikuandmete kaitse reeglite rikkumisega. «Inimese nimi kuulub samuti isikuandmete hulka ja kui seda postitatakse avalikus sotsiaalmeediagrupis, on tegemist isikuandmete töötlemisega, milleks peab olema õiguslik alus,» teatab avalike suhete nõunik Katrin Haug kirjalikus kommentaaris.
See tähendab, andmete avaldamisel peab seadustest kinni pidama.
Facebooki grupp «Võlglased ja petturid avalikuks» on märgitud privaatseks. See tähendab, liitumiseks ja andmete vaatamiseks peab grupi adminstraator liitumise kinnitama. Avalik grupp on näiteks «Võlglastest eraisikud ja petturid», mida saavad vaadata kõik interneti kasutajad, sealhulgad need, kellel pole Facebookis kontot.
AKI veebilehel on maksehäirete avaldamise juhend. Seal seisab, et isikuandmete kaitse seadus lubab teatud tingimustel maksehäire- ehk võlaandmete avaldamist teistele isikutele ilma inimese enda nõusolekuta. «Siiski püüab seadus ära hoida ka võlgnike üleliigset kahjustamist,» seisab juhendis. Juhendis on toodud välja võlgniku andmete avaldamise põhimõtted, mille läbiv mõte on, et andmete ülesriputamine on lubatud, kui andmete avaldaja õigustatud huvi kaalub üles võlgniku põhiõigused ja -vabadused. See tähendab, et võlgniku andmete avaldamine ei tohi tema elu liigselt häirida.
Riigikohus tegi 2010. aastal otsuse, et juhul, kui võlgniku andmete avaldamine pole vastuolus heade kommetega ja see on suunatud võla tagasisaamisele, on see tegevus seaduslik. Seadust rikutakse juhul, kui andmete avaldamise eesmärk on võlglase maine kahjustamine. Kohtuotsus tehti inkassofirma ja võlglase vahelises kohtuvaidluses, kus inkasso oli avalikustanud võlglase andmed.