Eesti majanduse tulevased vedurid – kes need on? (4)
9. oktoober 2023, 19:17
Eesti tööstus elab ühelt poolt üle heitlikke aegu, kuid teisalt pole eriti aega «haavu lakkuda», vaid tuleb liikuda edasi rohepöörde pärituules. Tekkimas on uudsed tööstusharud nagu näiteks puidu biorafineerimine, uuendtoidu tootmine, vesinikutehnoloogia arendamine või bioravimite tootmine.
Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane ütleb, et Eesti majanduse praegune olukord ei ole lühivaates kuigi roosiline ja loodetust aeglasemat taastumist näitab ka rahandusministeeriumi majandusprognoos. «Kõige enam on kannatanud senine tööstusvedur puidusektor, mis elab üle Rootsi turu äralangemisega seotud probleeme,» sõnab ta. «Teisalt loodan, et just puidu alalt võiks alguse saada uus edulugu, kus puidu väärindamine jõuab järgmisele tasandile. Puidupõhised biotooted on omadustelt suutelised asendama naftapõhiseid ning eeldatavasti kasvab nõudlus selliste puidutoodete järele hüppeliselt. VKG Ida-Virumaale plaanitav biotootmiskompleks oleks just üks hea näide uue põlvkonna tööstusettevõttest.»
Teatud trendidest saab Varblase sõnul arenemishoogu ka elektroonikatööstus – juba Covid-kriis näitas, kuivõrd tähtis on tarneahelate riskikindlamaks muutmine. Ilmselgelt vajab tuleviku rohemajandus ka väga erinevaid elektroonikatööstuse komponente nagu andurid, sensorid. Eesti perspektiivi elektroonikatööstuses kinnitab ka Rootsi telekommunikatsiooni hiiu Ericssoni hiljutine otsus rajada Tallinna järgmise põlvkonna tootmis- ja tehnoloogiakeskus.
Rõhk teadus- ja arendustööl
Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilovi sõnul saab välja tuua mitmeid arendatavaid tehnoloogiaid, mille arenemise tuules võib Eestisse tekkida täiesti uusi tööstusvaldkondi. «Näiteks vesinikutehnoloogia ja sellega seonduva arendamine, toiduainetööstuses liha alternatiivide välja töötamine, bioravimite valdkond. Tõsi, üheski neis valdkondades ei toimu areng üleöö ning üha olulisemaks saab teadus- ja arendustegevus (TA). Eesti riigi toetus ettevõtete TAle jääb kahjuks tunduvalt alla Euroopa Liidu ja ka OECD riikide keskmise. Lisaks on Eesti toetusmeetmed administratiivselt mahukad ning ettevõtja jaoks üsna prognoosimatud,» räägib Danilov. «Näiteks rakendab enamus riike teadus- ja arendustegevuse maksusoodustusi, kuna erinevalt toetusest on ettevõttel võimalik maksusoodustusega varakult arvestada, mis hõlbustab innovatsiooniks vajaliku kapitali kaasamist.»
Juba lähitulevikus kerkib küsimus, mis saab meie põlevkivitööstusest ja põlevkivienergiast.
Uku Varblase sõnul sõltub viimase saatus sellest, mis maksab süsinikupüüdmine ja kuidas kinnipüütud süsinikku kasutada saab. «Kui leitakse valem süsinikuga majandamiseks, on põlevkivikeemial edaspidigi perspektiivi, kui süsinikuteema on aga liiga kallis, siis mitte. Pikas plaanis paneksin aga siiski rohkem panuseid biotootmisele,» ütleb ta.
Kas riik peaks rohetööstuste kerkimist enam toetama? «Euroopa algatuste rahastusi peaks kasutama maksimaalselt ja võimendama omalt poolt. Võimenduseks võiks olla riigi käendus või kaasainvesteerimine,» leiab Tea Danilov. «Meie roheinvesteeringud jäävad praegu kahekordselt alla sellele, mida oleks vaja kliimaneutraalsuse saamiseks. President Kersti Kaljulaid on öelnud rohepöörde kohta, et «esimesed võidavad, tagumised maksavad» ja nii see ongi. Peaasi, et me ei leiaks end ühel hetkel nende hulgast, kes peavad kogu vajamineva rohetehnoloogia ja selle saadused importima põhjusel, et pole ise midagi arendanud.»
Tööstused kolivad linna tagasi
Tihti kuuleb, kuidas elanikud võitlevad mõne oma lähikonda plaanitava tööstusettevõtte rajamise vastu – kardetakse, et tööstus haiseb, reostab, teeb kõva müra. Ehk peaksimegi Eestis keskenduma rohkem teenuste sektorile ja mitte üldse üritamagi tööstusele panustada?
Uku Varblane sõnab, et levinud ettekujutus tööstusest on üsna iganenud, sest tänapäevane tööstus ei ole saastav, räpane ega vali ettevõtmine ning just sellepärast nähaksegi Euroopas trendi, kus tööstused liiguvad mitte enam linnadest väljapoole, vaid linnadesse tagasi. «Tänapäeva tööstus ei sega oma olemasoluga ümberkaudseid inimesi. Tööstuse tähtsust alahinnata või pisendada aga pole võimalik, sest lisaks otsestele töökohtade loomisele tekitab ta laiemalt nõudlust – iga suur tööstus tarbib mitmesuguseid teenuseid, mis on töö ja leib paljudele teistele ettevõtetele,» selgitab Varblane. Tea Danilov lisab, et teenusmajandus kasvab tööstuse tuules ja toob näiteks keskkonnajälje mõõtmise temaatika. Ettevõtted peavad hakkama oma keskkonnajälge mõõtma, mis tähendab, et turule tekib selline teenus.
Võtmeks inimeste hinge võib olla ka raha ehk talumistasud. «Talumistasudest räägitakse tuulegeneraatorite rajamise kontekstis, kuid ehk peaks seda kontseptsiooni laiendama. Raha võib teha imet. Samuti sõltub inimeste järeleandlikkus sellest, kuidas nad tajuvad ettevõttest tulenevat heaolu – näiteks kõrged elektrihinnad panid avalikkuse tuulikutesse ja isegi tuumajaama soosivamalt suhtuma,» sõnab Danilov.
Mida peaks oskama tuleviku töötaja?
Uut laadi tööstusettevõtted nõuavad ka senisest erinevate oskustega tööjõudu. OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad ütleb, et meie töökäte arv on ülipiiratud. Seega on võtmekoht ümber- ja elukestvas õppes. «Kõige suurem vahe on ehk digioskustes, sest moodsad seadmed on täis elektroonikat. Samas kõik on õpitav ja eelkõige on küsimus inimeste valmisolekus ja julguses õppida uusi asju,» sõnab Rosenblad. «Hästi keeruline on juba praegu leida tööstustesse mehhatroonikuid, automaatikuid, seadistajaid. Neid tuleb koolidest, kuid mitte piisavalt. On ettevõtteid, kus neid kenasti enda jaoks välja õpetatakse, kuid on ka neid kohti, kus sellega veel kõik korras ei ole.» OSKA töötleva tööstuse analüüsi kohaselt on juba praegu puudu umbes kaks kolmandikku insenere.
Olukord, kus nõutava magistrikraadiga inseneri töökohal töötab tegelikult madalama haridustasemega inimene, on küllalt tavaline, kuid pikas perspektiivis ettevõtetele tupiktee.
Rosenbladi sõnul rõhutavad ettevõtjad lisaks digioskustele ka töötajate käeliste oskuse olulisust. «Näiteks tööriistade käsitsemise oskus puidualal – selleta lihtsalt ei saa. Ükskõik kui kõrgel tasemel meie tööstus ka on, kuldsed käed on alati hinnas,» ütleb Rosenblad. «Rohepöörde kontekstis on siin kaks suunda: ringmajandus tõuseb esile – asjad peavad olema parandatavad, lahtivõetavad ja taaskasutatavad. Teisalt suureneb personaliseeritud tootmise osakaal ehk kuhugi ei kao tooted, mis on valmis tehtud tänu inimkäte osavusele.»
Tulevikuoskuste hulka kuuluvad ka kõik keskkonna- ja ressursi säästmisega seotud oskused. «Näiteks toote elukaare ja süsinikumahukuse hindamine alates tooraine tootmisest on valdkond, mille valdajaid väga napib. Samas hakkab selliste oskustega inimesi õige pea kõikjal vaja minema. Muidugi jääb alati hinda ka inimlik mõtlemisvõime, probleemide lahendamise ja tervikpildi nägemise oskus,» lisab Rosenblad.
Võimalus teha karjääripööret
Mida tuleks muuta, et tööjõuturg tuleks piisavalt kiiresti kaasa muutuvate nõudmistega? «Kõikidel tasemetel on võtmesõna elu jooksul õppimise võimalused ja karjääripöörded. Neid peab olema lihtne teha, õppida peab olema võimalik töö kõrvalt, mitte nii, et pean aastateks päevasesse õppesse minema ja kogu ülejäänud elu seisma panema,» leiab Rosenblad.
Ta toob välja ka suure probleemi, mis puudutab insenerialasid: küllap leiduks ka neid inimesi, kes tahaksid keskealisena teha karjääripöörde mõnele perspektiivikale insenerialale. Paraku on vaja ülikooli sisseastumiseks riigieksamite tulemusi reaalainetes, aga enamik sellises vanuses inimesi pole riigieksameid teinud ja matemaatika on ammu meelest läinud. «See on ülikõrge künnis, millest keskealine inimene naljalt üle ei saa ja selle taha karjääripööre takerdubki. Kui teised alad saavad nn karjääripöörajatest lisatööjõudu, siis insenerialad mitte. Minu arvates on riiklikul tasandil vaja läbi mõelda, kuidas see takistus inimeste teelt kõrvaldada. Iseenesest see probleem ei lahene.»
Tööandjatele ütleb Rosenblad, et üldiselt võiks nad loobuda mõttest, et kuskilt hakkab kohe palju noori töötajaid peale tulema. «Seda ei juhtu, mitte kunagi ei täida noored ära tühimikku meie tööjõuturul. Sestap tuleb anda endale aru, et keskealised töötajad on võti ja nendega tuleb tegeleda. Vähehaaval hakkab see teadmine ettevõtjateni ka jõudma,» lisab ta.