Rahandusministeeriumi ametnik: Eesti riigivõlg ei muutu üleöö Kreekaga võrreldavaks

Superministeerium. Ministeeriumite ühishoone. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Raoul Lättemäe sõnul on Eestis alates 2020. aastast rakendanud tavatult sügava puudujäägiga fiskaalpoliitikat, mis vajab muutmist.

Lättemäe sõnul erineb Eesti ajalooline ja taasiseseisvumisajale iseloomulik lihtsustatud arusaam fiskaalpoliitikast üsna palju sellest, mida mõistetakse korras riigirahanduse all mujal maailmas. «Kõigest paarkümmend aastat tagasi kavandati Eestis keskvalitsuse eelarvet absoluutses tasakaalus, eitades seega sisuliselt fiskaalpoliitika rolli majandustsüklite tasandamisel. Samamoodi kipub vanasõna «võlg on võõra oma» eitama asjaolu, et ühiskonnas pikaajalist väärtust loovate kulude, näiteks infrastruktuuri­investeeringute, katmisel on mõnikord siiski otstarbekas taolisi kulusid laenamise teel ka põlvkondade vaheliselt jagada. Ehk et teadlikult kavandatud riigivõlg ei ole tingimata halb,» kirjutab ta ministeeriumi ajaveebis.

Lättemäe tõdes, et populaarne on rääkida majanduskasvust kui lahendusest riigirahanduse probleemile, jättes samal ajal läbi arvutamata kui ebarealistlikult suurt hüpet me majanduse mahus tänasest olukorrast väljumiseks vajaksime. Samasugune müüt on tema hinnangul matemaatikat eirav ootus, et kogu puuduolev on võimalik leida avaliku sektori kärbete ja efektiivistamistega, ilma et laiemate avalike teenuste kvaliteet või arv kannataks.

Eesti ei muutu üleöö Kreekaks

«Tänase Eesti fiskaalpoliitika probleem ei seisne ka selles, et Eesti muutuks üleöö Kreekaks, ehkki risk on olemas. Meie riigi võlakoormus on kõigest hoolimata üks Euroopa madalamaid. Probleem on hoopis selles, et viimase kolme-nelja aasta defitsiitne fiskaalpoliitika ei ole olnud põhjalike pikaajalisi poliitikaid kujundavate strateegiliste arutelude tulemusel sündinud teadlik poliitiline valik, vaid see defitsiit on tulem, mis on tekkinud vastuoluliste otsuste tulemusel pigem juhuslikult, jääkliikmena,» selgitas Lättemäe.

Probleem on tema sõnul ka see, et sellisel moel kujunenud fiskaalpoliitika tulemusel on Eesti võla­koormus kasvanud ligi kümme protsendipunkti sisemajanduse koguproduktist (SKP), kuid raske on ette näidata, mis me ühiskonnana riigi­võla kasvu eest kokkuvõttes vastu saime.

«Mure ei ole siin seega mitte võlakoormuse tänane tase ning teadliku laenamise puhul isegi mitte selle suurendamine tulevikus, vaid asjaolu, et praegust võlga pole kujundatud teadlikult ja seetõttu oleme võla eest pikaajalist väärtust suhteliselt vähe vastu saanud. Ning tänased väljakutsed ei ole tingitud mitte niivõrd tehtud otsustest, vaid pigem ebapopulaarsetest otsustest, mis on jäänud tegemata,» nentis Lättemäe.

Ta möönis, et populaarne on viidata kriisiaastate vajadustele, kuid tegelikult selgitavad otsesed kriisikulud tänaseks tekkinud püsivat eelarvedefitsiiti üksnes osaliselt, sest Euroopa eelarvereeglite rakendamise peatamine võimaldas lisaks kriisikuludele teostada kriisiaastatel ka erinevaid poliitilisi ambitsioone ja plaanida uusi püsikulusid ilma neile piisavaid katteallikaid plaanimata.

«Neli aastat pausi eelarvedistsipliini nõuetes võimaldas ebapopulaarseid otsuseid väga pikalt edasi lükata. Kriisiaastate ja eelarvereeglite pausil olemise varjus on ühekorraga soovitud ehitada lahkete avalike teenuste- ja toetustega, aga samal ajal madala maksukoormusega riiki. Neli aastat on ka piisavalt pikk aeg, et ühiskonnas tekiks ootus, et see kõik saab ka selliselt jätkuda. Maksutõusud on ebapopulaarsed, aga kärpida sooviks nii, et enda tarbitavad avalikud teenused jääksid puutumata. Pikaajaliselt ei ole selline kahel rajal ühekorraga jätkamine jätkusuutlik, vaid tuleb põhimõtteliselt valida, kas tõsta avalike teenustega samal või paremal kvaliteeditasemel jätkamiseks maksukoormust või vähendada senise maksukoormuse säilitamiseks avalike teenuste hulka,» rääkis Lättemäe.

See ei tähenda tema sõnul aga vajadust pöörduda tagasi kunagise väga lihtsustatud fiskaalpoliitika arusaama juurde. «Matemaatiliselt ei pea reservide kogumiseks olema eelarve tingimata ülejäägis, sest arvutuslikult stabiliseerub valitsussektori võlakoormuse tase SKP suhtes -1 kuni -0,75 protsendi suuruse eelarvedefitsiidi juures ning viimasest parema eelarvepositsiooni korral hakkab võlakoormus tasahilju paranema isegi defitsiidinäitaja korral. Ning fiskaalpoliitika on instrument, mida üle-euroalaliselt kavandatava rahapoliitika korral on liikmesriigil majandustsükli tasandamiseks mõistlik rakendada,» selgitas ministeeriumi ekspert.

Lättemäe toob välja, et Eesti ajalooliselt väga konservatiivse fiskaalpoliitika juured ulatuvad taasiseseisvumis­järgsesse perioodi rakendatud ning 1980. aastate lõpus rahvusvaheliste organisatsioonide poolt välja töötatud reformide paketile, kuid tänaseks on rahvusvaheliste organisatsioonide vaade majanduspoliitikale võrreldes kolmekümne aasta tagusega üsna palju muutunud. Riikidevaheline integratsioon ja vastastikune sõltuvus on oluliselt kasvanud, ka on rahvusvahelist finantsturva­võrku oluliselt tugevdatud, et säästa riike sügavates kriisides üksi jäämast, märkis ta.

Seda põhjusel, et reeglina riigid ei suuda 1980. aastate lõpus kirjeldatut sellisel kujul ellu viia või on vajalikud reformid sotsiaalselt väga valusad. «Ka olukord, kus kõik riigid maailmas looksid endale suured individuaalsed riiklikud reservipuhvrid ei ole maailmamajandusele erinevatel põhjustel samuti tegelikult tervislik. Eesti ja mõned üksikud Ida-Euroopa riigid on olnud ainsad erandeid, kus kunagine reformipakett õnnestus, aga seda tõenäoliselt üksnes põhjusel, et ühiskonnas valitses väga suur üksmeel reformide vajalikkusest, et plaanimajanduselt turumajandusele ümber suunduda. Kiire majanduslik konvergents leevendas ka kaasnevat sotsiaalset kulu,» rääkis Lättemäe.

Täna, kus Eesti on jõudnud maailma neljakümne jõukaima riigi hulka, tundub Lättemäele, et sellist üksmeelt ühiskonnas riigi suuruse, rolli, maksupoliitika ja karmide meetmete osas enam ei ole. «Eesti-sisene poliitiline konsensus konservatiivse fiskaalpoliitika osas hakkas murenema juba kümmekond aastat tagasi, umbes 2010. aastate keskel. Ning ilmselt just see aitas kaasa asjaolule, et kriisiaastate ja eelarvereeglite pausil olemise varjus tehti väga palju vastu­olulisi samme: plaaniti püsikulusid ilma maksutulu suurendamata ja pakuti maksuleevendusi ilma avalike teenuste taset vähendamata,» loetles ta.

Seetõttu ei saa tänast keerulist riigirahanduse olukorda Lättemäe hinnangul panna üksnes kriisiaastate, vaid ka ebapopulaarsete otsuste edasi­lükkamise süüks. «On tõsi, et ühiskonnas populaarsete, aga rahaliselt ebamõistlike meetmete lõpetamise poliitiline risk on tavaliselt suur ja sellise otsuse edasilükkamine tundub olevat ohutu. Kuid on ka tõsi, et edasilükatud otsuste hilisem hind võib olla väga kõrge,» nentis ta.

Rääkida majanduse käima tõmbamisest kui lahendusest Lättemäe sõnul siinkohal ei piisa, kuna nõutav hüpe SKP-s on selleks lihtsalt liiga suur – selleks, et viia riigirahandus hetkel kehtiva riigieelarve seadusega kooskõlla, oleks laias laastus vaja «hüpata» konvergentsis nelja aastaga tänaselt ligi 80 protsendilt Euroopa Liidu (EL) keskmisest elatustasemest ligi 107 protsendini ehk Ühendkuningriikide elatustasemeni.

«Eelmine samaväärne tõus elatustasemes nõudis meilt 20 aastat pingutamist ja oli madalama alguspunkti tõttu oluliselt lihtsam. Loomulikult oleks majanduse kiire kasv ja seeläbi ka maksutulude kasv abiks, kuid nii kiire hüpe elatustasemes ei ole realistlik, et loota olukorra paranemisele pelgalt läbi majanduskasvu. Ka selliseid majanduspoliitilisi samme, mis suudaks riigi investeeringute või stiimuli teel sellise elatustaseme hüppe imeväel saavutada pole paraku olemas,» sõnas Lättemäe ning lisas, et ka osad madalat maksukoormust võimaldanud tegurid on olnud ajutised.

«Kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega Eesti praeguse elatustasemega võrreldava jõukustasemel, siis meil on olnud luksust hoida riigi maksukoormust pea 4 protsendi võrra SKP-st madalamal nii olematute intressikulude kui ka jätkuvalt Euroopa Liidust saadavate suuremate toetuste abil. Mõlemad tegurid on ettevaates ammendumas ning see hakkab lisaks viimastel aastatel tekkinud püsiva puudujäägi probleemile samuti riigirahandust survestamata. Kulud riigiaparaadile on teistel riikidel olnud sama elatustaseme juures ligi 5 protsenti SKP-st, meil ligi 3,5 protsenti. Seega kui loota lahendust üksnes riigiaparaadi kärbetest, siis puht matemaatiliselt ei tule see tehe välja ka isegi juhul kui kogu riigiaparaat täielikult ära kaotada. Kui me tahame hoida madalat maksukoormust, tuleb osadest avalikest teenustest loobuda,» toonitas ta.

Intressikulusid kõrvale jättes on Eesti avaliku sektori suurus Lättemäe sõnul võrreldav sellega, mida praeguse elatustasemega võrreldava jõukustaseme puhul võis näha 1999. aasta Hollandis või 2005. aasta Itaalias.

«Kuid Hollandis kompenseeris sama õhukest avalikku sektorit eravastutuse oluliselt suurem panus, mida me justkui ei soovi ning Hispaania ja Itaalia puhul kaeti intressikulud defitsiidiga, mis toitis võlakoormuse ja intressikulude edasist kasvu ja seda me samuti ilmselt ei soovi. Nendes numbrites sügavamale kaevudes on meie prioriteedid üsna erinevad võrreldes vanade Euroopa riikidega samal jõukustasemel. Me kulutame oma jõukustaset arvestades oluliselt rohkem riigikaitsele; vabale ajale kultuurile ja religioonile; haridusele ning siseturvalisusele ja oluliselt vähem sotsiaalsele kaitsele, riigiaparaadi ülalpidamisele ning majandusele. Millist jaotust ja edasist teekonda Eesti soovib, on poliitilise valiku küsimus,» märkis Lättemäe.

Lahenduse võti Eesti fiskaalpoliitika pikaajaliste väljakutsete lahendamiseks saab tema hinnangul tuleneda üksnes asjaolust, et demokraatlikus ühiskonnas tähendab sõna «poliitika» kompromisside tegemise kunsti. «Hetkel paistame nende poliitiliste valikutega olevat jõudnud aga juba mõnda aega tagasi olukorda, kus ühelgi erakonnal pole piisavat mandaati ühiskonnast oma vaadete ühepoolseks kehtestamiseks, kuid igal erakonnal on piisavalt jõudu või vahendeid enda erakonnale mittesobivate lahenduste välistamiseks või vähemalt pidurdamiseks. Selline vastandumine kompromisside otsimise asemel suurendab riigirahanduse jätkusuutmatuse riske,» hoiatas Lättemäe.

Seega peavad poliitikud suutma leida Eesti ühiskonna edasiviimiseks vajalikud kompromissid riigi pikaajalise rolli ja suuruse osas. «See eeldab sisulist sotsiaalmajanduslikku debatti, kus olulisemal kohal on küsimus kuhu, kuidas ja mil moel tahame riigina areneda. Ning alles selles küsimuses piisava kompromissi leidmise järel saame kujundada konsistentse ja jätkusuutlikku majanduspoliitika ning seisukoha optimaalse võlataseme ning vajalike paindlikkuse ja piirangute osas fiskaalpoliitikale. Üksikmeetmete numbrilise mõju väljaarvutamine miljonites eurodes on pikaajaliselt jätkusuutlikku fiskaalpoliitika kujundamisel kõige viimane, mitte kõige esimene küsimus,» võttis Lättemäe kokku.