Töökultuur vajaks kursimuutust tööheaolu poole!

Taimi Elenurm Foto: Erakogu

Eesti töökultuuris on ületähtsustatud tulemuste tagaajamine, ilma et nende tähenduse ja sisu osas oleks kokkulepe leitud, sõnab tööpsühholoog ja superviisor Taimi Elenurm. Töösuhete korraldamisel kipub tahaplaanile jääma elukvaliteedi hoidmine, kuid just see on üks jätkusuutliku töökultuuri oluline nurgakivi.

Elenurm mõtestab jätkusuutliku töökultuuri lahti kui kestva otsingu, kuidas muutustest välja sõeluda see, mida säilitada ja hoida püsivana, mida olnust edasi arendada ja senisest natuke teisiti teha, millest hoopis lahti lasta ning millega leppida kui paratamatuga. Jätkusuutlik töökultuur sisaldab tema sõnul tegutsemist püsivalt heas keskkonnas ja tahtmist oma inimestega üheskoos jätkuvalt head tööd teha.

Töösuhte vahendaja ja probleemide käsitlejana toob Elenurm välja viimasel ajal sagenenud kolme tüüpi lood. Esiteks vastandumine stiilis „minu õigus versus sinu õigus“, teiseks perfektsionistlik tulemuste taotlemine „eesmärgid tuleb saavutada iga hinna eest ning muutunud oludest olenemata“ ning kolmandaks lootusetusest kantud vaikiv taandumine, loobumine ja enesetühistamine. „Kõigis nendes lugudes on peidus lõksud, mis lõhuvad jätkusuutlikku töökultuuri,“ ütleb Elenurm.

Näiteks vastandumine toob kaasa kokkupõrked teisega, kellel on teistsugused tahtmised. „Eriarvamused on normaalsed ja tervitatavad, kuid paraku ei osata nendega toime tulla viisil, mis tagaks hoituse, hoolimise ja koosmeele. Ühise töö asemel keskenduvad pooled oma näo hoidmisele ja üksteise vaenamisele, mistõttu kahaneb soov teise poole arvamus ära kuulata ning sellest kasulik iva leida, tema ja enda piiridega arvestada. Väheneb usk teise poole kavatsuste heatahtlikkusesse ja mõistlikkusesse (kuigi need hoiakud on töösuhete kaks peamist alustala),“ toob ta näite.

Elenurm nendib, et ressurssidega arvestamine ja riskide tunnetamine on olnud töökorralduses väheoluline ning see on toonud kaasa nii tööheaolu languse kui ka vaimse häirituse kasvu.

Mida ootavad töötajad ja tööandjad?

Elenurme sõnul ootavad töötajad hoolimist, arvestamist, väärtustamist ning kuuldavõtmist ja toetust ka siis, kui elu on inimese jaoks keeruliseks muutunud. „Ehk – ei oodata mitte ainult edukuse esiletõstmist ja saavutamiskultuuri edendamist, vaid just kohanemisvõime ja taastumistarkuste alaste teadmiste rakendamist nii, et kedagi ei jäetaks maha, ei visataks ühisest ruumist välja ega tühistataks,“ selgitab ta.

Tööandjate ootused on traditsioonilised ja igikestvad: et töö oleks korralikult tehtud, lubadustest peetaks kinni, täidetaks töösuhte sõlmimisel tehtud kokkuleppeid (ka siis kui need pole täielikult vastuvõetavad või arusaadavad olnud) ja tuldaks kaasa muutustega. „Ootused võivad olla vastandlikud, kuid koostööks on vaja soovi astuda sammuke teisele poolele lähemale, käsitleda olukorda tema positsioonilt ning tema ressursside ja piirangutega arvestades. Lisaks on vaja tahtmist märgata ja tarkust arvestada enda vajaduste ja õiguste kõrval ka teistsuguseid vajadusi ja õigusi, kaasnevaid riske, haavatavust. See on nagu paaristants, mille üht versiooni on kirjeldanud näiteks Mihkel Mutt, iseloomustades president Lennart Meri murdelise aja ja ajastu asjaajamise stiili,“ selgitab Elenurm.

Taimi Elenurm Foto: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Töökultuuri murrang

Tänavuaastase Ettevõtlusnädala teema on „Aeg muuta kurssi!“ Kursimuutust ehk murdelist muutust otsime ka praeguses töökultuuris. Elenurme mõtteid sel teemal saab kuulata Impact Day Inspiratsioonilaval 6. oktoobril kell 11:20-11:55, kus Ettevõtlusnädala raames astuvad lavale Taimi Elenurm ning külalislahkuse ning enesejuhtimise koolitaja Rain Tunger rääkima teemal „Jätkusuutlik töökultuur - nišš või normaalsus?“

Praktilises elus tähendab see jagamist ja senisest sügavamat suhtlemist. Koolitused, millega kaasneb meelelahutamine ja ühine lõõgastus, samuti kohvinurgajutud või neljasilmavestlused pingeid tekitanud tunnete väljaelamiseks pole ärevust võimendavas maailmas piisavad. Senisest tunduvalt rohkem võiks kasutada kaht tööpraktikat: pikemate plaanide ja vastastikuste ootuste selgeksrääkimist ning igaühe pädevustele, kohustustele ja tahtele tuginevas vastutuses kokkuleppimist. Ei piisa enda ja igaühe vajaduste väljaütlemisest ning nendega seotud tunnete väljendamisest, vaid vastutus tuleks endale võtta ka selle eest, kuidas kuuldut tõlgendada,“ leiab ta. Rohkem võiks kasutada positiivsete varjundite valikulist väljasõelumist (tundepalangute väljaelamise ja kaaslase defineerimise, sildistamise või vanade asjade meeldetuletamise asemel). Näiteks sedastamist: „On nagu on, hea ja halb on mõlemad olemas, nad on ka tööelu osad. Ma saan halva maha jätta ja heaga edasi minna. Mul on võimalik valida see, mis säilitab kestlikkust ja aitab üheskoos edasi“.

Tutvu ja registreeri end Ettevõtlusnädalale ja vaata online konverentsi 03.10.