Sellel aastal on pankade kasumlikkus erakordselt suur ja see ei tule mitte niivõrd suurematest intressituludest, vaid hoopis ebatavaliselt väiksest intressikulust. Intressikulu on see summa, mida pank maksab kokkuvõttes kõikidele hoiustajatele ja võlakirja investoritele. Kui võrrelda kahte perioodi – 2009. aasta I poolt ja 2023. aasta I poolt, siis euribori tase oli nendel perioodidel keskmiselt enam-vähem võrdne. Kui pankade intressitulu varadesse oli mõlemal perioodil poolaasta jooksul veidi üle 2 protsendi, siis intressikulu kohustustesse oli 2009. aastal veidi alla 2 protsendi, aga tänavu umbes kolm korda väiksem. Pangad on tõstnud küll tähtajaliste hoiuste intresse, kuid nõudmiseni hoiustelt intresse ei maksta. Samas on pankade jaoks just suurimaks rahastamise allikaks kujunenud nõudmiseni hoiused. Kui enne oli nõudmiseni hoiuste osakaal 1/3 kohustustest, siis nüüd on see kaks korda suurem.
Pangad saaksid pakkuda kõrgemaid intresse ka nõudmiseni hoiustele
See, kas pangad maksavad ka nõudmiseni hoiustele intresse, on riigiti väga erinev ja sõltub näiteks sellest, millises ulatuses on makseteenused klientidele tasulised või kui suur on likviidsuse hoidmise kulu panga jaoks nõudmiseni hoiuste korral. Suurem nõudmiseni hoiuste kasutamine eeldab suuremat likviidsete varade osakaalu, kuid nende intressitulu on väiksem kui laenudelt saadav intressitulu. Kui keskmisest madalamate intressimäärade perioodil võivad pangad väita, et nõudmiseni hoiustega kaasnevad täiendavad kulud, mis ei võimalda hoiustajale nullist erinevat intressi maksta, siis keskmisest kõrgema intressimäärade korral nagu praegu peaks nõudmiseni hoiused teenima hoiustajale ka intressitulu. Suuremad pangad on juurutanud paindliku kogumishoiuse teenuse. See aga eeldab, et inimesed tõstavad regulaarselt enda arvelduskontolt raha eraldi kontole ja vajadusel tagasi. Selline teadlikkus ja oskus enda likviidsust juhtida on vähestel ja kliendi vaatest oleks lihtsam, kui pangad maksaksid seda intressimäära hoiustajatele ka arvelduskontol oleva summa pealt.