ANALÜÜS ⟩ Hiinlased unistasid hoopis teistsugusest majandusest

Hiina president Xi Jinping Foto: ZUMAPRESS.com/scanpix

Hiina presidendi Xi Jinpingi esimesed suured reformiplaanid kümme aastat tagasi nägid ette 2020. aastaks Hiina jõudmist Lääne-stiilis turumajanduseks, mida veavad teenused ja eratarbimine.

60-punktine reformiplaan nägi ette rohkem arenenud riikidele kohast majanduskasvu mudelit. Paraku pole nende reformidega kuhugi jõutud. Jätkuvalt sõltub Hiina majandus vanast poliitikast, mis on vaid lisanud Hiinale võlakoormat ja tööstusesse liigseid tootmisvõimsusi.

Kuna maailma suuruselt teine majandus pole suutnud restruktureerida, tekitab see küsimusi tuleviku kohta. Mitmedki analüütikud kardavad, et Hiina triivib vaikselt Jaapani-stiilis stagnatsiooni poole.

«Arengud toimuvad aeglaselt ja järsku on kõik lõhki,» ütles Cambridge’i ülikooli Hiina arengu professor William Hurst Reutersile. «Hiinas on lühiajaliselt täiesti reaalne finantskriisi või muus vormis majanduskriisi risk, mis kujutab endast Hiina valitsusele äärmiselt suuri sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi.»

1980ndate Hiina oli põllumajandusmaa, mis vajas hädasti tehaseid ja infrastruktuuri. 2008.-2009. aasta finantskriisi ajaks oli Hiina teinud ökonomistide sõnul enamuse oma arenguks vajalikest investeeringutest. Sellest ajast alates on Hiina majandus neljakordistunud, kuid võlg on kasvanud üheksa korda. Laenuraha on läinud kaheldava väärtusega taristu- ja kinnisvarainvesteeringuteks, mille tagajärjel on eratarbimine jäänud vaeslapse rolli.

2022. aastal ulatus Hiina võlg kolmekordselt majanduse kogutoodanguni.

Pandeemia, demograafiline allakäik ja kasvanud geopoliitilised pinged on viinud majanduse punkti, kus isegi Hiina koroonapiirangutest vabanemine pole toonud tänavu taastumist.

Hiina hädad ei ole isoleeritud. Hiina majandusbuumi lõpp lööb tooraineeksportööre üle maailma ja Hiina ujutab maailma üle inflatsiooni kadumisega.

Hiina lühiajalised lahendused hõlmavad laenurahaga investeeringuid, mis jätavad kolm valikut. Hiina võib valusas kriisis kanda võlad maha, likvideerida liigse tootmisvõimsuse ja õhkida kinnisvaramulli. Teine võimalus on venitada liigtootmise likvideerimisega, et kaotada Hiina majandusele veel kümmekond aastat. Kolmas variant on minna üle tarbimiskesksele majandusele, mis vajavad lühiajaliselt valusaid strukturaalseid reforme, kuid lõpuks on Hiina majandus kiirem ja tugevam.

Hiinas võib lahti rulluda kontrollimatu kinnisvaraturu kukkumine, mis tõmbab kaasa finantssektori. Teine ohukoht on omavalitsuste võlg, mis ulatub IMFi andmetel juba üheksa triljoni dollarini.

Kolmas tee eeldab, et Hiina hakkab ellu viima Xi 60-punktist programmi, mis on äärmiselt ebatõenäoline.

Juba 2015. aastaks oli see programm pandud kalevi alla, kuid kapitali väljavool viis aktsiate ja jüaani kukkumiseni ning viis ametlikult olemuslikult lõhkuvate reformide vältimiseni, räägivad analüütikud.