ANALÜÜS ⟩ Hiinas on nõrk sotsiaalne turvalisus, mille tõttu pole majanduse elavdamiseks valutuid lahendusi

Hiina majandusest hoiab tagasi tagasihoidlik sotsiaalne turvavõrk Foto: AFP/SCANPIX

Erin Yao tahaks õppida tänavatantsu ja reisida, mida ta ei saanud kolmel aastal Hiina koroonapiirangute ajal teha.

Kuigi ta nüüd saaks seda teha, säästab ta nüüd veel rohkem raha kui koroona ajal, kuna peab vajalikuks esmaste vajaduste rahuldamist. See on probleemiks, mille tõttu ökonomistide sõnul ei saa Hiina aeglustuv majandus kasvuhoogu säilitada.

«Ma küsin endalt, kas mul on piisavalt sääste haigestumise puhuks,» ütles 30-aastane raamatukirjastuses töötav toimetaja Reutersile. «Või kui ma kaotan töö, kas mul on piisavalt raha kuni leian uue töökohta.»

Liiga suured kapitalikulutused, ja vähe tarbimist

Hiina majandusmudel on alates 1980ndatest põhinenud liigselt kinnisvarasse, taristusse ja tööstusesse investeerimisel. Nüüd kui seal on probleeme, pole tarbijatest abi, et nad teeniksid ja kulutaks rohkem.

Hiinas on kiiresti vaja teha otsuseid, et majandust tasakaalustada. Inimestele on tarvis rohkem vahendeid, mis võivad lühiajaliselt osutuda valusaks. See tähendab, et Hiina tarbimine peaks saama suurema osakaalu kas Hiina äride või valitsussektori arvelt.

«Majanduslangus muutub vältimatuks,» ütles Fathom Consultingu Hiina ökonomist Juan Orts. «Ma kardan, et Peking pole valmis seda hinda maksma.»

Ta kardab, et Hiina suundub jaapaniseerumise ehk majandusliku stagnatsiooni poole, mida Tokios nimetatakse kaotatud aastakümneteks.

Hiinas on eratarbimise osa teiste riikidega võrreldes enam kui tagasihoidlik. Hiinas on tarbimise osakaal majanduse kogutoodangus sarnaselt Saksamaale 1980ndatest saadik languses. Kuid kui Saksamaal on selle osa umbes pool majanduse kogutoodangust, siis Hiinas oli 2021. aastal kõigest 38 protsenti. Teises äärmuses on USA, kus see on järjepidevalt kasvanud ja on 70 protsendi kandis.

Hiina paistab silma suurte kapitalimahutustega, mis moodustasid 42 protsenti majanduse kogutoodangust. USAs, Saksamaal ja Jaapanis on selle osa majanduses pea poole väiksem Hiinast.

Teoreetiliselt võiks Yao kulutada rohkem, kui ta leiaks parema töökoha, mis tooks sisse enam kui 8000 jüaani ehk 1016 eurot kuus. Seda on vähem kui veerand sama töö tasust USAs. Kuid Hiinas oli suurlinnades noorte tööpuudus enam kui 21 protsenti. Et see pole meeldiv, otsustas Hiina lõpetada sellise statistika avaldamise.

Suurlinnades luuakse 80 protsenti uutest töökohtadest erasektori poolt, kes alles toibub Hiina regulaatorite tehnoloogia ja teiste tööstusharude vastu võitlemise viljadest.

Hiina on mõeldud suurendada laene ettevõtetele, kuid neil pole midagi laenurahaga mõistliku ette võtta, kui kodumaine tarbimine on nõrk.

Riik saaks olukorda parandada, kui Yao taolistel oleks suurem turvatunne. Paljud ökonomistid näevad selles lahendust majanduse.

Töötu abirahast ei piisa Pekingis isegi 12-ruutmeetise korteri üüri tasumiseks

Yao elab Pekingis 12-ruutmeetrises üürikorteris. Kui ta kaotaks töö, saaks ta kolm kuni 24 kuud töötu abiraha 2233 jüaani ehk 284 eurot kuus. Paraku tema korteri üür on sellest veidike suurem.

Tema vanemad, kes lähenevad pensionieale, elavad maal. Pensionile jäädes saaks nad kuni 1500 jüaani ehk 190 eurot pensionit. Yao toetab isa ravi 300 jüaaniga kuus. Sama palju maksaks kuus tantsukoolitus.

«Kui tervisekindlustus kataks rohkem vanade inimeste tervisekuludest, tunneks ma end kindlamalt,» rääkis Yao.

Rahaline ebakindlus mõjutab ka sündivust, lisas ta. Hiinas on eriti kiire rahvaarvu vähenemine 20-40 aastaste seas, millises vanuses tavaliselt tehakse elukaarel tarbimise tipp.

Väljapakutud toetused ei muuda suurt pilti

Terve kuu vältel on riigisektori asutused teatanud tosinatest meetmetest, mis suurendaks tarbimist. See puudutab auto ja kodutehnika ostmise subsideerimist, restoranide lahtioleku aegade pikendamisi, turismi ja meelelahutus tegevusi.

Yao näeks mõningast leevendust tarbijasoodustustes, mida mõned Hiina kohalikud omavalitsused pakuvad, kuid summad on liiga väikesed, et makrotasandil mõju avaldada. Sama väheentusiastlikud on selle suhtes ettevõtjad.

«Me pole näinud mitte midagi, mis tegelikult suurendaks tarbimist ja oleks olulisem pakkumise toetamisest,» ütles Euroopa Hiina äriliidu president Jens Eskelund.

Ettevõtja käitub nagu tarbija - võimalusel ei tarbi

45-aastane Wang Jiliu on Hiina saarel Hainanis toitlustusfirma omanik. Tema sõnul käive väheneb, osaliselt seetõttu, et inimete sissetulekud pole pandeemia järel mainimisväärselt suurenenud. Ja kuna tema kliendid ei tarbi rohkem, ei tee seda ka tema.

«Ma käitun samuti – kontrollin oma ostusoove,» ütles Wang. «Vanasti me ikka sõime väljas ja reisisime. Enam me seda ei tee.»

Tõeline vägikaikavedu käib Pekingi ja omavalitsuste vahel - kes maksab toetusmeetmete arve?

Ökonomistid on välja pakkunud nõudluse poolseid meetmeid - paremad ja kättesaadavamad avalikud teenused, suuremad sotsiaaltoetused, töötajate suurem läbirääkimisruum ja kodanikele riigifirmade aktsiate andmine.

Kuid kes selle kinni maksaks? See oleks ettevõtetele lisakoorem. Suuremad heaolukulutused lööks tööhõivet ja kasvu. Järele jääb valitsussektor, mis parasjagu üritab tegeleda munitsipaalvõla kriisiga.

Kohalikud omavalitsused on rahaliselt vaesed, kuid väga suurte varadega. Finantssektorisse mittekuuluvate riigifirmade väärtus ulatus 2021. aastal 76,6 triljoni jüaani ehk 9,73 triljoni euroni.

Carnegie Hiina vanemteaduri Michael Pettise sõnul aitaks praegust majanduskasvu hoida see, kui Peking sunniks kohalike omavalitsusi andma Hiina majanduse kogutoodangust 1-1,5 protsendi ulatuses varasid eraisikutele. Tema sõnul on tegelik poliitiline põhikonflikt Pekingi ja kohalike omavaltsuste vahel selles, kes peaks kandma kulud. See on järgmise kahe aasta kõige olulisem poliitiline teema.