INTERVJUU ⟩ Peeter Koppel: Eesti võiks jätkata edukat turumajanduslikku eksperimenti

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix Baltics

Venemaale ma klientide raha juba ammu ei investeeri ja ka ei hakka investeerima. Soovi korral Hiina investeerides pead nõustuma lausega «kommunistid valetavad alati», märkis Redgate Wealthi investeerimisvaldkonna juht Peeter Koppel.

Kas tuleb meelde ajalooliselt mõni võrdlus, kus kusagil on mõni riik üritanud kõrgemalt maksustades edukalt rikkaks saada?

Selline ideoloogiline hallutsinatsioon on kahetsusväärselt hea tervise juures. Ma ei tea, et sellele edukaid pretsedente oleks. Terves läänemaailmas on juhtimiskvaliteet majanduspoliitika osas minu arvates väga pika aja jooksul ikka väga halb olnud.

Seetõttu on võlakoormad laes ja nüüd on kätte jõudnud pill, mis pika ilu peale tuli. Mõned ütlevad, et see jõudis kohale Kreeka kriisiga, kuid see sai läbi, sest keskpank leidis üles rahatrükimasina lüliti. Tegelikult muidugi pole probleem kuhugi kadunud ja surve maksude tõstmiseks saab olema terve arenenud maailma probleem.

Meiesuguse väikese riigi jaoks on see sarnane olukorraga, kus kaks meest jooksevad lõvi eest ära. Arvad, et pead jooksma kiiremini kui lõvi? Ei pea. Sa pead jooksma ainult kiiremini kui see teine mees. Seega, oluline on ka maksude tõusmise ajastul eduka majanduse säilitamiseks olema teistest maksude mõistes sõbralikum.

Oleks tore, kui meil suudetaks jätkata ajaloo ühte edukamat turumajanduslikku eksperimenti. Tundub, et meil ei taheta praegu seda sugugi jätkata, nagu paranemine ja rikkuse kasv ei meeldikski.

Kuidas suhtud investeerimisse Hiina?

Investeerimisel Hiina on üks erakordselt oluline reegel. Kui sa sellega arvestad, siis sa ehk isegi tead, mida sa teed. See reegel on: kommunistid valetavad alati. Kui sa oled sellega nõus ja talud kogu seda fantastilist riskide spektrit, mis selles lauses sisaldub, siis palun väga: investeeri.

Miks Venemaale investeerimisel ikka ja jälle tabab üllatus, et mängitakse Vene ruletti?

Kunagi varasemas töökohas pärast Krimmi annekteerimist sai langetatud otsus, et Venemaale meie klientide raha enam ei pane ja kõik. Tänast olukorda arvestades oli see õige otsus. On sellised kohad, kus poliitilise riski määr ongi selline, et pead arvestama kogu raha kaotamisega. Tõsine küsimus on, kas sa sellisesse kohta ka eetilistel kaalutlustel oled valmis raha panema.

Eestis on mitmes investeerimismajas läbi aegade räägitud, et Venemaa aktsiad on väga odavad. Nüüd tuli välja, et on veel odavamaks läinud?

See narratiiv oli tõesti vahepeal hästi popp. Vaatad arenevate turgude keskmiseid suhtarve ja leiad, et Venemaa on eri aegadel suisa 20–40 protsenti keskmisest tasemest odavam. Kui oli 40 protsenti odavam, siis oli ostukoht. 20st aga asi enam ei paranenud. Sellistel turgudel tuleb arvestada erakorraliselt olulise asjaga. Kui ikka mingi asi on väga pikka aega odavam, siis äkki on see põhjusega. Venemaa on selles kontekstis ideaalne näide. Oligi põhjus, miks odavam oli. Oleks pidanud veel palju odavam olema.

Kas selle aasta kena aktsiaturu tõus jääb kestma või hakkab pidu läbi saama?

Selle kestmine on suure küsimärgi all. Turul tegutsevad ka institutsionaalsed investorid (investeerimisfondid, kindlustusseltsid jms). See kipub alati niimoodi olema, et nad hakkavad rallit jahtima mõningase hilinemisega. Nii ka sellel korral. Nende investorite investeerimiskomiteedes on üldiselt inimesed, kes midagi fundamentaalselt õigustatud hinnatasemetest jagavad. Paljud sellised inimesed teavad, et nad istuvad võibolla väga pikas perspektiivis potentsiaalselt väga hea asja otsas, aga see on täna ikka väga kallilt ostetud.

Neil institutsioonidel ei pruukinud olla teist võimalust, kui karjaga kaasas joosta. Kui keegi istub aga täna millegi otsas, mis on fundamentaalses kontekstis ikka väga kallis, kas ta võib olla keskmisest närvilisem? Ma usun küll. Sellistes oludes ei saa välistada olukorda, kus üles mindi trepist, alla tullakse liftiga. Peab olema ettevaatlik, kui sul on saavutatud tootluse osas imehea investeering, aga see on kõikvõimalike parameetrite järgi mitte enam kallis, vaid väga kallis.

On veel üks asi, mida Ühendriike ja selle tehnoloogiasektori seitsme vapra poolt tekitatud ilusat tõusu vaadates ei saa välistada, et võibolla on veel viimane tõusuhüpe tegemata. See võib juhtuda, kus kapituleeruvad need, kes on kogu aeg endale sisendanud, et see on kallis ja mingit positsiooni pole võtnud ning nüüd annavad alla.

Sellele võib järgneda natuke tõsisem probleem. Ralli kipub ikka surema eufoorias, mitte pessimismis. Minu arust pole eufooria veel päris hulluks läinud. Vaatad Nvidia fundamentaalnäitajaid ja siis mõtled selle peale, et on küll fantastiline ettevõte ja tema toodetele on järjekord, aga see tundub toolide mänguna. Kui muusika jääb vait, siis ühel mängijal ei ole tooli. Kui siin muusika vaikib, pole päris mitmel mängijal enam raha.

See absoluutselt ei tähenda, et see fundamentaalses kontekstis kosmiliselt kallis ettevõte oleks halb ja ei võiks näiteks kümne aasta perspektiivis oma hinda õigustada või isegi päris head tootlust pakkuda. Ajalooliselt sarnaseid olukordi vaadates on minu arvates äkki võimalik seda osta mingil hetkel natukene mõistlikumatel tasemetel.

Kas rohepöördesse tasub varakult tormata või oodata ära, kuni selleks raha ja toorained leitakse?

Kõik teavad, et selline plaan on – pöörata meid roheliseks. Teatakse, et see on otsustatud, see tuleb ära teha. Mõttena ei ole mul midagi selle vastu. Kui aga investeerimismaailmas on mingi asi, mida kõik teavad, siis kui suurt tootlust on sellisel turul võimalik välja pigistada? Sa lihtsalt ei pigista sealt välja mingit fantastilist tootlust.

Rohepöörde selge probleem on see, et see protsess ja otsus on liikunud n-ö ülevalt alla. Valitsused ja võim otsustavad, et teeme ära! Paraku mina peale Kuule lendamise ja tuumarelva väga palju ülevalt alla vägisi tekitatud innovatsioone nimetada ei oska.

Innovatsioon on ikkagi alt üles protsess. Kuna üldiselt on inimesed üha enam aru saanud, et kaelani prügis äraküpsemine ei ole hea mõte, siis pärispööre tuleb minu arvates ka seekord altpoolt üles ehk motiveerituna soovist teenida kasumit ja mitte ära küpseda.

Miks olid skeptiline toorainete suhtes?

Ma olin nende suhtes varakevadel natukene skeptiline taktikaliselt, aga skepsis on hakanud vähenema. Kui keskpankade rahapoliitika hakkab veidike rahunema, on see toormetele positiivne. Nafta hinda üritatakse tõugata tootjate poolt vahemikku, mille hind algaks kaheksaga. Ka teiste toorainete kättesaamine on energiamahukas.

Strateegiliselt ma leian, et toorained on igati hea investeerimisidee. Oletame, et  oleme pikemaajaliselt inflatsioonilises keskkonnas. Sellisel juhul on toormed üks inflatsioonikaitse. Mingisugune nõudlus on toorainetel juba puhtalt seetõttu. Kui meil on aga energia kallis, siis kallinevad ka teised toorained. Kui kergelt kättesaadavad ressursid on ammendunud või ammendumas, siis tuleb minna aina sügavamale ja kulutada selle kättesaamiseks üha rohkem ressursse. See viskab hinda üles. Mida kaugemale ma vaatan, seda positiivsem ma olen toorainete suhtes.