Kas Eesti riigilõivusüsteem on õige ning õiglane?

Advokaadibüroo Alvin Rödl ja Partner advokaadid Siret Siilbek (paremal) ja Reesa Paatsi. Foto: Erakogu

Justiitsministeerium avaldas hiljuti riigilõivuseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, milles on ära toodud kavandatavad uued kohtuasjade riigilõivude määrad. Kas riigilõivusüsteem on õige ja õiglane ning miks peaks muutma Eestis kehtivat lõivustamise süsteemi, kehtestades nõude summast mittelähtuvad riigilõivud , arutlevad advokaadibüroo Alvin Rödl ja Partner advokaadid Siret Siilbek ja Reesa Paatsi.

Eestis on alati kehtinud riigilõivusüsteem, kus lõivu makstakse vastavalt esitatava nõude suurusele. Tegelikult ei ole aga teada, millised on kohtuasja menetlemise reaalsed kulud (milline summa kulub riigil ühe kohtuasja lahendamiseks) ehk milline oleks õige ja õiglane riigilõivu määr. Isegi, kui need kulud on välja arvestatud, tõusetub küsimus, kas neid on ka uue eelnõu koostamisel arvestatud. Praktikas tekitavad näiteks probleeme omandiga seotud nõuded, millelt tuleb autorite hinnangul ka edaspidi tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu. Alljärgnevalt leiavad käsitlemist mõned riigilõivuseaduse muudatused ning eesmärgiks on tõstatada diskussioon, kas ei oleks viimane aeg muuta Eestis kehtivat lõivustamise süsteemi.

Riigilõivu eesmärk

Kehtiva riigilõivuseaduse kohaselt kehtestatakse riigilõivu määr, võttes aluseks toimingu tegemisega kaasnevaid kulusid. Seega peaks riigilõiv olema kulupõhine ning selle suurus sõltuma sellest, mis on lõivustatud toimingu (näiteks kohtumenetluse) läbiviimise kulu. Teiseks aluseks, küll ei tulene see otseselt seadusest, on menetlusökonoomia tagamine – lõiv peaks olema piisavalt mõjus selleks, et vältida alusetute ja pahatahtlike kaebuste esitamist kohtusse.

Kuigi riik peaks riigilõivu kehtestamisel lähtuma kulupõhimõttest, ei ole seni avaldatud andmeid kohtuasja lahendamise tegelike kulude kohta, mis on aluseks riigilõivude kehtestamisel. Praegu kehtivaid riigilõive võib kahtlusteta pidada ülikõrgeteks ning nende alandamise vajadus on suur, kuna paljude isikute võimalus kohtusse pöörduda on kõrgete lõivude tõttu takistatud. Tekib küsimus, millest lähtudes riigilõive muudetakse ning kas Eestis kehtiv riigilõivusüsteem on üldse parim ning õiglane.

Riigilõiv kui fikseeritud tasu

Mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides, näiteks Soomes ja Iirimaal ei sõltu riigilõivu määr nõude suurusest – kohtunikul ei ole ju tegelikult sisulist vahet, kas menetleda 1000 euro või 100 000 euro suurust nõuet. Kohtuasja keerukus ja maht oleneb asja sisust ning menetlusosaliste esitatavate tõendite ning taotluse hulgast, mitte kaebusesse kirjutatud nõude summast. Kuigi riigilõivu eesmärk – katta kohtupidamise kulud ning piirata selliste kaebuste esitamist, mida isegi nende esitajad tõsiselt ei võta, on kahtlemata õigustatud, on ja jäävad Eestis kehtivad riigilõivud Euroopa kõrgeimateks ka pärast praegu kooskõlastusringil oleva eelnõu vastuvõtmist.

Seejuures ei saa aga kuidagi mööda vaadata asjaolust, et elatustasemelt on Eesti Euroopa Liidus alles 22. kohal. Eesti elanike ostujõud oli Eurostati poolt avaldatud 2010. aasta andmete kohaselt vaid 64 protsenti Euroopa Liidu elanike keskmisest ostujõust. Eestist tagapool on veel vaid Poola, Leedu, Läti, Rumeenia ja Bulgaaria. Riigilõivu määrade proportsionaalsuse hindamisel ei saa kõrvale vaadata ka riigis kehtestatud töötasu alammäärast ega statistilisest keskmisest töötasust, mis on vastavalt 290 eurot ja 809 eurot kuus. Kindlasti aga ei saa kohtuasja menetlemise kulud olla Eestis kordades kõrgemad, kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus elatustase on kõrgem.

Siiani on puudunud avalik diskussioon selle üle, kas Eestis kehtiv riigilõivusüsteem on üldse parim võimalikest variantidest. Autorite hinnangul võiks ka Eestis kaaluda kohtuasjade puhul fikseeritud, st mitte nõude suurusest sõltuva riigilõivu kehtestamist või vähemasti peaks eelnõu koostajad selgitama, miks selline süsteem Eestile ei sobi, arvestades seda, et riigilõivu määrade kehtestamise eesmärgiks ei saa olla riigikassa täitmine.

Fikseeritud riigilõivuga nõuded

Uuest riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõust leiab siiski nii mõndagi head. Positiivseks arenguks tuleb kindlasti pidada seadusandja suunda täiendada mittevaraliseks peetavate nõuete loetelu – need on nõuded, mille esitamisel tuleb tasuda riigilõivuna alati fikseeritud rahasumma. Praegu on selleks ligikaudu 319 eurot, tulevikus 300 eurot. Seadusemuudatusega (juhul, kui see jõustub praegu avaldatud kujul) lisandub selliste nõuete nimekirja muuhulgas ka kaasomandi lõpetamise ja asja jagamise nõue, ühisvara jagamise ja soetisvara tasaarvestamise ning juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tuvastamise nõue. Need on nõuded, mille esitamine praktikas just nimelt ülikõrgete riigilõivude tõttu on seni sageli olnud takistatud ning vähe ei ole esinenud olukordi, kus inimesed on oma õiguste kaitsest sootuks loobunud.

Siiski tuleb kas edaspidi väärtusest lähtuvalt maksta riigilõivu asja tagastamise nõudelt – näiteks juhul, kui üürnik keeldub üürileandjale kuuluvalt kinnistult välja kolimast või omanik peab tagasi nõudma muul moel tema valdusest välja läinud asja. Et sellised vaidlused on tihti seotud kinnisasjadega, siis on riigilõivud nendelt väga kõrged ning autorite hinnangul omanikule ebaõiglased kanda. Pahatihti ei saa ebaseaduslikult valdajalt ka menetlusele tehtud kulusid pärast vaidlust tagasi ning seda isegi juhul, kui kohus need temalt välja mõistab – ta lihtsalt ei hüvita neid, sest raha ei ole. Seepärast tajuvad omanikud, kes asja tagasisaamiseks tuhandetesse eurodesse ulatuvaid kulutusi tegema peavad, kohtumenetlusega kaasnevaid väljaminekuid äärmiselt ebaõiglasena ning pahameel on õigustatud, sest kulutused ongi ebamõistlikud.

Eelnevast lähtuvalt oleks autorite hinnangul mõistlik mittevaraliste nõuete hulka lisada ka asja ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõue.

Kokkuvõtteks

Mõistagi on tervitatav riigilõivude langetamine – ilmselgelt ei ole praegu kehtivad riigilõivud põhiseadusega kooskõlas juba ainuüksi seetõttu, et need ei lähtu kuluprintsiibist ning nende eesmärk on katta muid riigieelarve ridu, mitte ainult kohtumenetlusega kaasnevaid kulusid. Autorite hinnangul oleks praegu riigilõivuseaduse muutmise juures mõistlik vähemalt kaaluda ka teiste levinud riigilõivusüsteemide kehtestamise poolt- ja vastuargumente. Nii võiks ka Eestis kohtuasjade puhul kehtida nõude summast mittelähtuvad riigilõivud. Ühtlasi võiks arutada selle üle, kas mitte ei peaks mittevaraliseks peetavate nõuete loetelu hulka, millelt kuulub tasumisele riigilõiv kindlas summas, lisama ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõuet.