LUUBI ALL ⟩ Vanatehnikaklubi: harja ajab punaseks suhtumine «ole vait ja maksa ära»

Veiko Praks on korda teinud kaheksa vanasõidukit, millest kuus kannavad erilist kvaliteedimärki – musta numbrit. Foto: Signe Oidekivi

Neile vähestele vanatehnika entusiastidele, kes oma rahakoti peal autotööstuse ajalugu säilitada aitavad, võib kavandatav automaks saada kaalukeeleks, et niigi kulukast hobist sootuks loobuda.

«Meie arvamus läheb kindlasti lahku sellest, mida pealikud Toompeal arvavad,» möönis Lõuna-Eesti vanatehnikaklubi Levatek juhatuse liige Margus Siilbek, kelle nimel on autoregistris 40 sõidukit. Praegusel kujul plaanitav mootorsõidukimaks tundub vanatehnika klubi entusiastidele karistusena, rääkis vabal ajal kunagistele raudsetele iludustele uut elu andev mees, kelle arvates kõlab kiusuna sinna juurde ka põhjendus, et kes jõuab uunikumi osta, jõuab ka maksu maksta.

«Aga romul ja romul on vahe,» jätkas Siilbek, kes on Eestis üks 30 eksperdist, kellel on õigus taastatud autosid ja mootorrattaid vanasõidukina tunnustada. Ta selgitas, et uunikum ei kujuta endast keskkonnaohtu, sest klubiliikmete masinad seisavad põhiliselt kas kinnises garaažis või katuse all. Küll aga põksub omaniku süda suurest rõõmust, kui pärast pikki töötunde mõni neist lõpuks läigib ja liigub. Linnapildis seevastu kohtab vanatehnikat haruharva, vaid loetud korrad suve jooksul.