Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/21/1020124t1ha368.jpg)
Möödunud sajand pärandas Hiinale vägivaldsete sündmuste miinivälja, mida kompartei on ajalooraamatutest ja avalikust arutelust püüdlikult kustutanud, varjamaks oma valusaimaid vigu.
Seega oli läinud nädalal hämmastav kuulda peaministrit Wen Jiabaod oma iga-aastasel pressikonverentsil ütlemas, et riik ja partei peavad tegema tegemist 1966-1967 aastate Suure Kultuurirevolutsiooni pärandiga – riskides vastasel korral selle katastroofi kordumisega.
Wen puudutas järjepidevalt Mao Zedongi poolt valla päästetud vägivaldset kaost, selgelt sõideldes sellega populistlikku «printsikest» Bo Xilaid, kes kukutati paar tundi hiljem ühe Hiina suurima linna Chongqingi parteibossi toolilt.
Bo kriitikud on jõuliselt arvustanud tema «Kultuurirevolutsiooni stiilis» poliitikat Chongqingis, muuhulgas Mao ajastu revolutsiooniliste laulude ja propaganda taaselustamist ning kõikide selliste isikute karmi kohtlemist, keda ta «gängsteriks» tembeldas.
Kõik, kes oskasid lugeda peaministri piinlikult peene ilukõne ridade vahelt, said aga väga hästi aru, et kõne kuulutas enamat kui karjast irdunud Bo peatset langust – keda võidakse veel süüdistada ka mingisugustes kuritegudes.
Nagu kinnitavad partei tipus toimuvate aruteludega kursisolevad allikad, ehitas Wen ettevaatlikult alust järgmisele Sammule, mis kisuks maha Hiina praeguse korra ning lööks «vändast käima» poliitilise reformi, mida ta viimastel aastatel on maininud.
See suure algustähega Samm oleks 1989. aasta Tiananmeni väljaku protestide rehabiliteerimine ja ümberhindamine. Mäletatavasti oli tegemist üliõpilasmeeleavaldustega, mis veriselt maha suruti, kui juhtivad parteilased andsid Rahvavabastusarmeele käsu relvastamata demonstrantide pihta tulistada.
Tänase päevani on partei ametlik seisukoht, et see demokraatlik protest oli tegelikult «kontrrevolutsiooniline mäss». Kogu vahejuhtumit on ülipüüdlikult rahva kollektiivsest teadvusest kustutada üritatud.
Kutsudes üles Kultuurirevolutsiooni ümber hindama, andis Wen sisuliselt mõista, et kavatseb teha sedasama Tiananmeniga, et haav võiks lõpuks ometi paranema hakata.
Lähedalseisvate allikate sõnutsi on Wen selle ettepaneku ka juba korduvalt teinud, võttes teema üles kolmel erineval kinnisel parteikoosolekul. Kuid iga kord on kolleegid meetme blokeerinud.
Üks kõige tulisem blokeerija olnud Bo Xilai.
Bo isa Bo Yibo oli suur revolutsioonikangelane ja kõrge kommunist, kes sai 1980ndatel tuntuks kui üks «kaheksast surematust» parteiisast, kes riiki kulisside tagant juhtisid.
Kui Tiananmeni väljakul kulmineerunud üliõpilasprotestid levisid üle maa, oli Bo Yibo üks neist «isadest», kes Deng Xiaopingile pidevalt peale käis, et too võtaks karmi joone ja saadaks sõjaväe kohale.
Otsus tappa relvituid tsiviilisikuid määrib paljusid endisi kõrgeid juhte ja viimaste järeltulijaid, nende hulgas endist presidenti Jiang Zemini, keda edutati otseselt ja ainult 1989. aasta sündmuste tõttu.
Jiang lennutati Shanghai parteibossi toolilt presidendiks, tema eelkäija Zhao Ziyang aga arreteeriti keeldumise eest sõjaseisukorda välja kuulutada. Zhao jäi koduaresti 16 aastaks, kuni ta 2005. aastal suri.
Kuulsal fotol, mida on võimalik vaadata üksnes Hiina Suure Tulemüüri välises internetis, seisab Wen õlg õla kõrval Zhaoga – tolle viimasel avalikul ülesastumisel, kui ta külastas üliõpilasi Tiananmen väljakul, avaldamaks neile oma toetust ning hoiatamaks neid eelseisva kallaletungi eest.
Kuigi Tiananmen on rahva mälust üsna edukalt kustutatud, kujutab see massimõrv endast tänaseni kõige teravamat ja vastuolulisemat teemat ja konfliktide allikat isegi partei ülemistes kihtides.
Kompartei tippjuhid on laias laastus kahes vastasleeris: need, kes olid massimõrva poolt või kes sellest kasu lõikasid (ja on ümberhindamise vastu) vs need, kes said kas ise haiget või keda sündmus otseselt ei puudutanud.
Ajaratta veeredes esimene grupp loomulikult hõreneb – Bo Yibo suri aastal 2007 olles 98-aastane. Ja sedamööda nõrgeneb ka institutsionaalne vastuseis 1989. aasta sündmuste ümberhindamisele.
Nüüd, kus Wen valmistub aasta lõpus tagasi astuma – kuna ees seisab iga 10 aasta tagant toimuv poliitiline vahtkonnavahetus – võib ta panna oma kaardi selle peale, et aeg on küps parandada ajaloolised vead ning käivitada poliitiline reform.
See oleks imetlusväärselt julge liigutus, kuid kuna kannatada võiks võimsate huvigruppide reputatsioon – eriti sõjaväes – võidakse manööver veel siiski blokeerida.
Kuid Bo näol on Hiina juhtkonnast siiski eemaldatud üks väga suur takistus. Ning saadetud selge signaal ka teistele: Pekingi õhus on tunda kevadet.
Copyright The Financial Times Limited 2012