Kriminaalkaristuse asemel trahv: Eesti ametkondadel küpseb uus plaan

Vanglateenistus Foto: Sander Ilvest

Finantsinspektsiooni juhatuse liige Siim Tammer usub, et kõik võidaks sellest, kui inimesi saab karistada lihtsamalt, n-ö halduskorras.

Podiseb üks vana leem, mille keskmes on küsimus sellest, kas riik võiks teatud juhtudel trahvida isikuid lihtsamalt, halduskorras. Diskussioon, mille on tõstatanud teiste seas ka nii endine kui ka tänane õiguskantsler, on igati põhjendatud, kuid see ei tohiks kaotada fookust suuremalt pildilt.

Oleme ühiskonnana jõudnud faasi, kus võiksime seljataha jätta kihu reageerida igale asjale karistusraamatuga. Meil on väljakujunenud riigisüsteem ja me oleme tugev demokraatlik riik, mistõttu võiksime mõelda ka paradigma suurematele muutustele ehk võimaldama lihtsamas menetluslikus vormis määrata trahve ja vähem vehkida karistusraamatuga.

Stressis karistusraamistik

Olemasolev karistusraamistik on ülekoormatud ja stressis ning sisuliselt suudab tavapärases menetluses lahendada vaid kübekese kriminaalasjadest.

Riigiprokuratuuri 2022. aasta aastaraamatu järgi registreeriti mullu üle 25 000 kuriteo, millest prokuratuur lõpetas aastaga umbes 7600. Nendest veidi vähem kui 700 läksid üldmenetlusse, ülejäänud umbes 6900 menetlust lõpetati kas kokkuleppega, vähese avaliku menetlushuvi tõttu või muudel seaduses lubatud alustel.

See info ei hõlma väärtegusid, mida iga ametkond enda perimeetrites läbi viib. Ehk kui me räägime karistamisest ja karistusest, siis olemasoleva info pealt ei saa välistada, et umbes kolmandikel juhtudel on kuritegude puhul karistuseks vaid protsess ja kolmandikel juhtudel kokkulepe. Siin ei saa midagi ette heita prokuratuurile, sest nad on suure koorma all. Pigem vajaks muutmist süsteem ise.

Eesti on üks vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus ei saa finantssektoris toime pandud rikkumiste eest määrata haldustrahve. Selle asemel kisume oma ettevõtjaid karistusmenetlusse ja tembeldame neid tavakeeles öelduna kurjategijateks.

Usun, et ühiskond on valmis selleks, et osadele rikkumistele reageerida pehmemas ehk haldusmenetluse korras. See vähendaks kriminaalmenetluse osakaalu ühiskonnas ja jätaks selle meetme väga raskete rikkumiste tarbeks.

Paindlikum lahendus ei pea tähendama õiguste kaotamist

See, kas osadele rikkumistele reageerida halduskorras, on riigi poliitika kujundamise koht ja otsust langetades ei saa vaadata vaid konkurentsivaldkonda.

Finantsinspektsioon on aastaid osundanud, et finantssektoris ei ole kohta väärteomenetlusel, kui osakesel karistusraamatust, ja see tuleks asendada haldusõigusliku menetlusega. Haldusmenetlus peaks olema paindlikum ja osapooli vähem kurnav menetlusliik. Kindlasti võidaks sellest menetlusosaline, kes ei saaks suuremaks ega väiksemaks kurjategijaks menetluse lõppedes. Kuid kasu saaks ka riik, kes tekitaks selge õhuvahe kuritegude ja muude rikkumiste vahele.

Menetluse paindlikkus ei tohi loomulikult tulla lubamatust põhiõiguste rikkumisest, kuid demagoogia on see, et haldustrahvi menetlust justkui ei oleks põhimõtteliselt võimalik rakendada. Eesti on üks vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus ei saa finantssektoris toime pandud rikkumiste eest määrata haldustrahve. Selle asemel kisume oma ettevõtjaid karistusmenetlusse ja tembeldame neid tavakeeles öelduna kurjategijateks.

Haldusõiguse kaudu karistuse määramine ei ole kuidagi suunatud sinna, et isikute põhiõigusi teadlikult ja põhjendamatult riivata. Pigem võimaldab see kõigile osapooltele mõneti suurema paindlikkuse ja seeläbi efekti nii menetluse kulude kui ka tulemi osas. Tegu on menetlusega, kus tuleb tuvastada asjakohane informatsioon, analüüsida, kas rikkumine on toime pandud või mitte, anda osapoolele õigus arvata ja esitada tõendeid. Kõik lõpeb selge otsusega, mis allub halduskohtulikule kontrollile.

Haldustrahve finantsinspektsioon praegu kehtiva õiguse järgi ei tohi teha, kuid teisi otsuseid halduskorras inspektsioon teeb ja need otsused on oluliselt karmimad, kui need oleksid haldustrahvid. Näiteks saab finantsinspektsioon võtta ettevõttelt ära finantssektoris tegutsemiseks vajaliku tegevusloa ehk keelata ettevõttel finantssektoris osalemise. Näiteks ühe suure panga filiaaliga see mõni aasta tagasi ka juhtus.

Kursi muutus on juba toimunud

Kui vaadata tänast karistusraamistikku, kus kaks kolmandiku kriminaalmenetlustest sisuliselt lõpeb ilma suurema õiguse mõistmiseta – kompromissi või avaliku huvi puudumisega –, siis kurss karistusõiguses on niikuinii muutunud. Miks mitte teha siis kohe suurem samm ning muuta rikkumistele reageerimine nii finantssektoris kui ka konkurentsi asjades lihtsamaks ja tulemuslikumaks.

Konkurentsiameti seaduse eelnõus on mõned kohad, nt enesesüüstamise teema, mis on veel toored ja vajavad läbimõtlemist, aga suund vahetada väärteomenetlus kergema menetluse vastu on tervitatav.

Riik peaks kaaluma, kas on ikka vaja kogu aeg mõõta ühiskonda karistusraamatu kanguse vastu, või saaks minna nii mõneski kohas menetluslikult paindlikumaks. Hirmujutud sellest, et isikute põhiõigusi on võimalik kaitsta vaid karistusraamatuga on üksnes öökapiromaanide jaoks.