Etteruttavalt: küsimus ei ole ainult ajakirjanikes, vaid laiemalt selles, et Euroopa Liit liigub oma seadusandlusega aina enam totaalse jälituse ja kontrolli poole – ikka inimeste vabaduse ja turvalisuse nimel.
Euroopa Komisjonist on Euroopa Parlamenti liikunud määrus nimega Media Freedom Act (MFA) ehk meediavabaduse määrus. Selle eesmärk on sõnades kaitsta meediavabadust, näiteks soovitatakse tagada toimetuste töö sõltumatus omanike soovidest ning tuua nähtavale meedias valitsevad omanikesuhted.
Probleemiks on muutunud aga punkt, mis lubab ajakirjanikele riiklikud jälitusseadmed külge panna – mis muudaks seega allikakaitse punkti mõttetuks. Kuidas saab ajakirjanikuna tagada allika kaitset, kui riigiaparaat seadmetes kaasa luurab? Eesti kultuuriministeerium, mis siitpoolt määrusega tegeleb, ei soostunud esialgu viimast teksti, mis europarlamenti läks, jagama. Küsimuste peale teatati kultuuriministeeriumi kommunikatsiooniosakonnast, et tegu on «raskete süüdistustega» ning Andres Jõesaar teatas lausa, et ajakirjanik tegeleb valeinfo ja laimuga. Kultuuriministeeriumile sai viidatud algallikat, Saksamaa portaali heise.de artiklit, millest ajakirjanikud olid teada saanud, et ELi määrusekavva pandi oluline lisand. Nimelt võib jälitada küll, näiteks rahvusliku julgeoleku nimel, ja juhul kui küsimus on avalikus huvis ning seadus seda lubab. Sellepeale kultuuriministeeriumi jutt mõnevõrra muutus. Mis on antud juhul avalik huvi ja mis on julgeolek – see jääb ametnike ja ehk ka poliitikute endi otsustada, sest seda ei soostunud defineerima ei kultuuriministeerium, kes MFAd menetleb, ega ka justiitsministeerium.
/nginx/o/2016/01/28/4912581t1h98dc.jpg)
/nginx/o/2023/07/05/15437552t1h3113.jpg)