/nginx/o/2023/06/21/15407589t1h2abd.jpg)
Norra teatas, et nad kavatsevad avada osa oma mandrilavast kommertslikuks süvamere kaevandamiseks. Teade tuli päev pärast seda, kui ÜRO võttis vastu esimese rahvusvahelise lepingu avamere kaitsmiseks.
Norra plaanib hakata merepõhja kaevandama
Keskkonnakaitsjad on ägedalt vastu merepõhja kaevandamisele, kuna kardetakse, et see võib kahjustada süvamere ökosüsteeme, näiteks kalapopulatsioone, mereimetajate populatsioone ja ökosüsteemide kliimareguleerivat funktsiooni.
«Me vajame maavarasid, et saavutada edu rohelise ülemineku puhul,» rõhutas Norra nafta- ja energeetikaminister Terje Aasland valitsuse ettepanekut tutvustavas avalduses.
Arvatakse, et riigi mandrilava merepõhi sisaldab suuri mineraalide varusid, sealhulgas võimalikke haruldasi muldmetalle.
«Merepõhja mineraalidest võib saada juurdepääs olulistele metallidele ja ühelgi teisel riigil ei ole paremat alust, et olla teejuhiks, kui tegemist on selliste ressursside jätkusuutliku ja vastutustundliku majandamisega,» ütles Aasland.
Norrat peetakse sageli keskkonna eestkõnelejaks, kuid ta on ka Euroopa suurim nafta- ja gaasitootja.
Valitsus ütles, et merepõhja kaevandamine «lubatakse ainult siis, kui tööstus suudab näidata, et seda saab teha jätkusuutlikul ja vastutustundlikul viisil».
Aaslandi sõnul on keskkonnahoidlikuks üleminekuks vajalikud maavarad «täna väheste riikide kontrolli all, mis muudab meid haavatavaks».
Hiina on praegu maailma suurim haruldaste muldmetallide tootja, mis on 17 raskemetallist koosnev rühm, mida maakoores tegelikult rohkesti leidub.
Nende metallide kaevandamine nõuab rasket kemikaalide kasutamist, mille tulemuseks on suures koguses mürgiseid jäätmeid ja mis on põhjustanud mitmeid keskkonnakatastroofe, mistõttu paljud riigid on ettevaatlikud tootmise suurte rahaliste kulude kandmisel.
Haruldasi muldmetalle kasutatakse tööstuses ja neid leidub paljudes nii igapäevastes kui ka kõrgtehnoloogilistes seadmetes, alates lambipirnidest kuni juhitavate rakettideni.
Norra teatas sellest päev pärast seda, kui ÜRO liikmesriigid võtsid vastu esimese lepingu, millega kehtestatakse õiguslik raamistik, et laiendada keskkonnakaitse ulatust rahvusvahelistele vetele, mis moodustavad üle 60 protsendi maailma ookeanidest.