ÜLLATUS ⟩ Investorid polnud kallite markide ostjad
20. juuni 2023, 11:19
Kuigi on jäänud mulje, et sadadesse tuhandetesse ja miljonitesse ulatuvate hindadega margiharulduste ostjad võivad olla investorid, pole lugu teps sedasi, rääkis Essenis filateelianäitusel esinenud oksjonimajade Köhler & Corinphila Holding ärijuht Karl Louis.
Praktiliselt kõik viimasel paaril aastal omaniku vahetanud kallite margiharulduse ostjad on kollektsionäärid, mitte investorid, rääkis oksjonite, ostjate ja müüjate hingeelu peenusteni tundev mees.
Ta märkis, et tegelikult on hea, et investorid ei domineeri filateeliaharulduste turul.
Börsikrahh tekitas mure
«Meil oli 2008. aasta lõpus suurem oksjon tulemas ja vaatasime finantsturgude hävingut,» meenutas ta. «Samas käed rüpes istuda ei saanud ja hakkasime läbi helistama suuremaid ostjaid.»
«Küsisime, et kas saite meie oksjonikataloogi kätte,» uurimaks kas börsikukkumine on nende ostuhuvi kaotanud või mitte. «Vastuseks tuli, et miks muretsed, börsikukkumistel pole mingit mõju kui kollektsionäär saab võimaluse harulduse omanikuks saada. Ja oksjon õnnestus, sest ostjatel oli jätkuvalt huvi ja raha.»
Kas margid sobivad investeeringuks?
Ta tõi kümneid näiteid, et kas klassikalised postmargid sobivad alternatiivseks investeeringuks.
Näiteks Badeni markidega kiri osteti Heinrich Köhleri oksjonil 1988. aastal 160 000 Saksa marga eest, mis on umbes 82 000 eurot. Nüüd müüdi see 210 000 euroga, oksjonil oli alghind 25 000 eurot. Sedasi saavutati väärtusekasv 156 protsenti.
Baieri kolme värvi markidega kiri osteti 2000. aastal 17 500 euro eest ja müüdi nüüd 52 000 euro eest, mis teeb väärtuse kasvuks 197 protsenti.
Saksimaa 3-pfenningiline punane mark ümbrikulõigendil osteti 2010. aastal 5000 euro eest ja müüdi hiljem 8500 euroga, mis tegi väärtusekasvuks 70 protsenti.
Võib osta investeerimiseks, aga tunne rõõmu harulduse omamisest
Ta soovitas lisaks investeerimise kõrval tunda rõõmu harulduse omamisest. Väärtusekasv tuleb aja jooksul ja see sobib vaid kannatlikule investorile. Aktsiatega klassikalised margid tootluselt ei konkureeri, mis ei tähenda, et nende hinnad aja jooksul ei tõuseks.
«Odavate markide ostmine lootuses, et need lähevad kallimaks, pole investeerimine, vaid spekulatsioon,» rääkis ta. «Palju õnne neile, kes on ostnud rikastumise eesmärgil näiteks Saksamaa Liitvabariigi 1960-1980ndate aastate marke. Peate olema õnnelikud, kui te üldse mistahes hinnaga nendest lahti saate.»
Margikogumise kui harrastusega on tegeletud juba umbes 160 aastat. 1860ndatel aastatel, kui erinevaid marke oli vähe, oli veel mõeldav kogu maailma kogumine. 1910. aasta paiku olid juba levinud trükitud piltidega margialbumid, kuhu sai kleepida kleepvaltsiga marke pildi peale. Sedasi muutus must-valge margialbum värviliseks ja rikuti palju puhtaid marke.
Louisi sõnul oligi filateelia tippaeg kogujate arvu mõttes kusagil aastatel 1910-1920. Uus moevool oli 1960ndatel postiajaloo kogumine, kus kirjadel lasti jutustada markide ja templitega oma liikumise teekonna lugu. Selleks ajaks olid albumite täitmise eesmärgil palju postiajalooliselt huvitavaid vanad kirju hävitatud.
Alates 2010. aastast on populaarsust kogumas nn. sotsiaalne kogumine, kus kirja teekonna asemel pööratakse tähelepanu sellele, kellele on kiri adresseeritud ja kes on saatja. Kes need inimesed olid, selle kohta leiab googeldades mõndagi. Nüüd on moevooluks selline kogumine.
Kui suur on filatelistide arv?
Numbrid on erinevad, küll räägitakse Saksamaal isegi poolest miljonist kogujast, kuid kuidas seda arvestada? Nemad hindavad seda loogika alusel, et koguja on see, kes ostab margi, mida ta ei kasuta posti saatmiseks. Saksamaal on selliseid umbes 60 000, maailmas 3-5 miljonit.
Enamus marke maksavad vähe ja jäävadki väheväärtuslikeks. Kokku on maailmas välja lastud umbes 1,5 miljonit erinevat postmarki. Nendest ehk 150 000 maksavad enam kui üks euro. Umbes 15 000 margi turuhind on vähemalt sada eurot. Need margid on oksjonikõlbulikud. Vaid umbes 1500 erinevat marki omavad rahapaigutamise potentsiaali.
Millest sõltub markide turuhind?
Väga oluline on trükiarv ja säilinud eksemplaride arv. Margiajaloo alguaegadel oli mõnegi margi trükiarv miljonites, kuid nendest on tänase päevani säilinud ehk vaid mõni protsent väljalaskest.
Loomulikult mängib rolli kogujate arv ehk potentsiaalne ostjaskond, kes antud riiki või teemat koguvad.
Väga oluline on markide kvaliteet. Kehvas seisukorras mark on praktiliselt väärtusetu. Näiteks 1875. aasta Saksamaa 50-pfenningiline vapimark maksab puhtana umbes 5000 eurot. Kui margi hammastus on rikutud, võib margi hind olla 300 euro kandis, kui lisaks ka marginurk on vigastatud võib mark ehk maksta sada eurot. Kui lisada veel rasvaplekk, on margi väärus null eurot.
Kokkuvõtteks märkis Louis, et markide kogumist tuleb võtta rõõmuga ning vähesed margid sobivad ka rahapaigutuseks.