/nginx/o/2023/06/16/15395388t1heced.png)
Paljud toidukaubad on lahe taga juba märksa odavamad kui Eestis. Miks on selline olukord tekkinud ja kuidas sellest kasu saada?
Tallinlanna Julia käib olude sunnil Soomes iga paari nädala tagant ja iga kord tagasi tulles on ta auto raskem kui minnes. Nii on see juba paar aastat. Soomes on teatud toidukaubad lihtsalt soodsamad. Esiteks muidugi juust – Julia andmeil on Soomes võimalik juustu osta hinnaga 6.60 kilo. «Ka parima sooduskampaaniaga ei saa seda meil kätte sellise hinnaga!»
Siis või, eriti laktoosivaba – kui poode teada, võib seda Soomes osta veidi enam kui seitsme euroga kilo. Alati kannab Julia autosse ka nõudepesumasina geeli ja viiekihilist tualettpaberit, mis maksab Soomes peaaegu poole vähem kui Eesti kaubandusvõrgus.
«Täishinnad on meil siin täiesti üle mõistuse,» arvab Julia, kes jälgib mõistagi ka allahindlusi. Ning viimase hetke soodushinnad ilmuvad põhjanaabrite juures toodetele juba siis, kui parim-enne-kuupäevani on jäänud mitu päeva.
Liha Julia Soomest varem ei ostnud, nüüd aga küll. Hinnad on muutunud võrdseks ning Juliale meeldib anda ahnetele Eesti kaupmeestele väike ninanips. Kui olemas on külmakotid ja külmaelemendid, kannatab Soomest tuua isegi hakkliha. Positiivne on see, et Soomes on hakklihale alati märgitud rasvasisaldus, ning vahva on seegi, et teenindus on Soomes märksa sõbralikum kui Eestis.
Liha Julia Soomest varem ei ostnud, nüüd aga küll. Hinnad on muutunud võrdseks ning Juliale meeldib anda ahnetele Eesti kaupmeestele väike ninanips.
Tõsi, mitte kõik pole Soomes odavam kui meil – peale alkoholi ja sigarettide on tuhande järve maal miskipärast väga kallis näiteks joogivesi. Küll on Julia sõnul aga mõistlik tuua Soomest kakaod: «Ämmale viin seda kastide kaupa, sest kilone pakk on Soomes 4.25, meil saab aga 700 grammi osta 3.99 eest ja seda kutsutakse soodushinnaks.»
Ka on Julia autos alati plokkide kaupa karastusjooke, mille väiksed purgid on Soomes väga hea hinnaga: 24-purgise paki võib saada umbes kümne euroga. Taara viib ta Soome tagasi järgmisel reisil, tühja autoga Soome sõites.
Erinevalt Juliast ei ole mul autot. Pole ka teadmisi, kuidas leida üles kõige soodsama valikuga toidupoed. Keset kuumavat juunipäeva seisan Helsingi kesklinnas ning asun läbi kammima toidupoode, et pista korvi see, mis lihtsalt tundub odav.
Esiteks muidugi banaanid, see kõige arhetüüpsem Soomest toodav toidukaup, mille suud vett jooksma panev defitsiidilõhn ajas hulluks nõukaaja lõpu inimesi. Alepast ostan Chiquita banaane hinnaga 1.79 kilo ja alles Tallinnas mõistan, et olen petta saanud – Eestist saaks odavamalt. Kuid ökobanaan pole Soomes samas palju kallim.
Soomes on ülepea mitmeid tooteid, mille puhul eetiline argument ja hind on omavahel paremas tasakaalus. Näiteks on Eesti hinnaga samas kategoorias vabapidamisel lehma piim – K-Marketist ostan liitri õnneliku lehma piima hinnaga 1.59 (kusjuures rasvatu oleks olnud veel märksa odavam) ning 1,25-kilose paki Soome juustu, mis näeb oma plastpakendis välja nagu kollane lõhkeaine – kuid hiigelkogus maksab vaid 7.79. Ka heledalt röstitud kohvi saan kätte erakordselt odavalt: poolekilose paki hind on vaid 3.29.
Miks müüvad mulle neid asju Soomes heatujulised ja eluga rahul olevalt moitavad müüjad, sellal kui tüüpiline Eesti kassiir on nii mossis, nagu ootaks teda kohe ees vaati panduna kosest alla lükkamine?
Soodsad ostud jätkuvad S-Marketis, kus Soome kurk maksab vaid 1.75 kilogrammist. Võimsa kurgijuraka hinnaks tuleb seega vaid 69 senti ning ka Soome tomat on superodav: vaid 1.89 kilo. Miks küll on Eesti kurgid-tomatid sootuks teises hinnaklassis?
Pilk peatub TERE kaubamärgiga La Crema karusmarjajogurtil, miks maksab lahe taga vaid 0.79 karp – taks, mida tootjamaal Eestis ammu kohanud pole. Poolekilose paki Paraguay virsikuid saab 99 sendiga.
Veidi maad eemal Lidlis (neid on Helsingis ka kesklinnas) maksavad Retkieväse ümarleiva kaheksa viilu pärast 30-protsendilist allahindlust vaid 52 sendikest. 400 grammi makarone saab kätte hinnaga 39 senti ja pestud (!!!) kartulite kilo on 63 senti. Omaette rekordiks kujuneb aga «Siti cola», mille poolteist liitrit maksab vaid 39 senti. Tõsi, hinnale lisandub 40 sendina taarapant, kuid see on eelduste järgi võimalik tagasi saada.
Kottide laevale lohistamine on vaevarikas, mahakukkumise tagajärjel hakkab lekkima 1.19 maksnud Arla täispiimapakk ning 39 senti maksnud riisipirukas ei osutu just suureks maitseelamuseks. Sellegipoolest on paljud tooted lausa nutmaajavalt soodsad. Ning miks müüvad mulle neid asju Soomes heatujulised ja eluga rahul olevalt moitavad müüjad, sellal kui tüüpiline Eesti kassiir on nii mossis, nagu ootaks teda kohe ees vaati panduna kosest alla lükkamine?
Tean, et Eesti majandusinimesed reageerivad neile müsteeriumitele tavaliselt lohutav-optimistliku hüüatusega «küll turg paneb kõik paika», või juhul kui turg juba pikemat aega ei näi suutvat asju paika panna, vabandavapoolse nentimisega «meil on siin väga väike turg». Kuid küsigem põhjendusi otse poepidajate käest!
Prisma Peremarketi kommunikatsiooni- ja vastutustundliku ettevõtluse juht Kristiina Tamberg väidab sissejuhatuseks, et üldiselt on Eestis enamik toidukaupu siiski odavamad kui Soomes. Eksisteerivate hinnaerinevuste ühe kõige suurema põhjustajana nimetab ta erinevat käibemaksumäära, mis Soomes on 14 ja Eestis 20 protsenti. Ka märgib Tamberg, et tootjate jaoks on kasvanud nii enamiku tootmises kasutatavate toorainete maksumus kui ka tootmiskulud ning need muutused ei ole olnud eri riikides täpselt ühesugused.
Stockmanni direktor Marge Türner lausub selgituseks, et suurema turuna sõltub Soome vähem impordist ning peale selle on Soome valitsusel meist erinevaid toetusmeetmeid ettevõtetele. Eesti kõrgeid hindu seostab ta peale tavaliste kahtlusaluste (energia maksumus, üldine inflatsioon jne) ka kaubandusvaldkonna ekspertide puudusega, mis omakorda survestavat palgakulude kasvu.
Mitte kõik pole Soomes odavam kui meil – peale alkoholi ja sigarettide on tuhande järve maal miskipärast väga kallis näiteks joogivesi
Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski leiab omakorda, et ajakirjanduses ilmunud ostukorvide võrdlused, mis näitavad valikuliselt Soome toidukaupu soodsamalt kui Eesti omi, on metoodiliselt nõrgad.
«On teatud toidukaubad, mida võib Soomes saada odavamalt,» nõustub Veski, kuid märgib, et kui võrreldakse Soome turul tegutseva Prisma hindu Soomes ja Eestis, siis sageli on hinnavõrdlustesse võetud suurte mahtudega omamärgitooted. Eestisse toomisel lisanduvat näiteks Soome omamärgitoodetele veel logistikakulu.
«Mida suurem on maht, seda soodsam on tükihind,» meenutab Veski, kelle sõnul pole ka mõistlik üks ühele võrrelda odavmüügikaupluse ja suure poe hinnataset, sest tehtud investeeringute maht ja tegutsemismudel on väga erinevad.
Seda, kui palju poodnikud Eestis toidukauba pealt teenivad, ei avalda ükski küsitletud turuosalistest, kuid statistikaameti andmeil jäi kaubanduskeskuste keskmine brutomarginaal 2023. aasta esimeses kvartalis (23,6 protsenti) veidi alla näiteks 2021. aasta keskmisele brutomarginaalile (23,9 protsenti).
Veski hinnangul on pikalt kestnud hinnakasv hakanud nüüd maha rahunema ning ennustuste järgi oli mai viimane 20 protsendist suurema hinnakasvuga kuu. Veski osutab ka, et langenud on näiteks värske kala ja üldse kalatoodete hinnad, esimesed langused on jõudnud ka värske piima ja piimatoodete hindadesse ning pidurdunud on leiva- ja saiatoodete kallinemine. Samas on viimastel kuudel olnud suurim hinnakasv valmistoitude ja kondiitritoodete kategoorias, kuid Veski usub, et siingi on hinnatõusu lagi saavutatud.
End naljatamisi «väikseks-vaikseks smugeldajaks» nimetav Julia jätkab aga Soomest autoga toidu toomist ning aina enam huvilisi on ka tema sõprade ja sõbrannade seas. Üks neist, ametilt pagar, palus hiljuti toimetada Eestisse näiteks juustu ning sugugi mitte väikse koguse: kohe kümme pakki.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)