Ekspert selgitab ⟩ Kuidas jagada abieluvara?

Varaküsimus tuleb otsustada enne sõrmuste sõrme panekut. Foto: Madis Veltman

Eestis abiellujatel tuleb vastavalt perekonnaseadusele teha valik kolme varasuhte vahel: ühisvara, varalahusus või vara juurdekasvu arveldus. Vaikimisi loetakse abiellunute vara ühisvaraks, kui abikaasad ei ole kohe alguses otsustanud teisiti.

Kõige sagedasem valik on ühisvara, kuna see määratakse ka neile, kes abiellumisel selleks eraldi valikut ei tee. Sellisel juhul on kõik abielu sõlmimisest kuni lahutamiseni omandatud vara, v.a päranduse ja kinkelepinguga saadud varad, abikaasade ühisvara ja jagatakse abikaasade vahel võrdselt pooleks.

«Perekonna ja ühise kodu loomine ning abiellumine on inimestele nii omane, et sageli ei mõelda uue ja ilusa alguses sellele, millised juriidilised tagajärjed võivad sellega kaasneda,» ütles Kinnisvara24 tegevjuht Urmas Uibomäe.

Pere laguneb, ühisvara jääb

Kõige suuremad segadused ühisvaraga tekivad Uibomäe sõnul olukordades, kus otsustatakse lahku kolida, kuid abielu ametlikult ei lahutata. Lahku kolimine aga varaühisust ei lõpeta ning aastaid eraldi elades võib vara jagamine lõpuks väga keeruliseks ja kulukaks kujuneda.

«Kui abikaasadel on näiteks ühine eluasemelaen ja nad ei ela enam koos ning vaid üks abikaasa tagastab pangale laenu, siis loetakse, et ta teeb seda endiselt ühisvara arvelt,» tõi Uibomäe näite.

Juurdekasvu tasaarvestus

Ühisvara ja varalahususe kõrval on ka kolmas, vähetuntum valik – vara juurdekasvu tasaarveldus. Kui varaühisus seob abikaasad majanduslikult ja varalahusus tähendab, et varalises mõttes on abikaasad teineteisest sõltumatud, siis vara juurdekasvu tasaarvelduse mudel nii üheselt mõistetav ei ole.

Vara juurdekasvu tasaarvelduse järgi käsitletakse eraldiseisvana abikaasade kogu vara, mida kumbki abikaasadest on õigustatud ainuomanikuna kasutama ja käsutama. Tehingud eluasemega nõuavad aga teise abikaasa nõusolekut, olenemata sellest, kummale eluase kuulub.

Lisaks varale jääb selle varaliigi puhul eraldatuks ka enamik abikaasade kohustustest.

«Vara juurdekasvu tasaarvelduse mõjud avalduvad eelkõige varasuhte lõppemisel, kui hinnatakse abikaasade koguvara, põhivara ja soetisvara väärtust. See toimub enamasti abielu lahutamisel, aga vara juurdekasvu tasaarvelduse võib lõpetada ka abieluvaralepinguga, mille sõlmimisel lepivad abikaasad kokku teistsuguse varasuhte,» lisas Uibomäe.

Kuidas hinnatakse vara väärtust?

Koguvaraks on varasuhte lõppemise seisuga abikaasale kuuluvate asjade hariliku väärtuse ning rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste rahas väljendatav summa. Põhivaraks on kinnisvara ja muud esemed, mis kuulusid abikaasadele juba abiellumise hetkel, aga ka abielu jooksul kinke või pärimise teel omandatud vara. Lisaks loetakse põhivaraks abikaasale riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel kuuluvad õigused ning ka põhivaraga tehtud tehinguga omandatud vara jmt. Soetisvara on vara, mille võrra abikaasa koguvara ületab tema põhivara – näiteks palgatulu või ettevõtlustulu. Selle vara väärtus, mille kuulumist abikaasa põhivara hulka ei ole tõendatud, arvatakse tema soetisvara hulka.

Varasuhte lõppemisel kuulub juurdekasvu tasaarvestuse puhul tasaarvestamisele vaid kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa ehk soetisvara. «See tähendab, et abikaasal, kellel on tekkinud vähem soetisvara, on õigus nõuda teiselt abikaasalt hüvitist – juhul, kui koguvara osutub väiksemaks kui põhivara või mõlema abikaasa vara kasvas võrdväärselt, loetakse soetisvara võrdseks nulliga,» selgitas Uibomäe.

Tasaarvestamisnõude eesmärk on luua olukord, kus kummagi abikaasa vara oleks varasuhte vältel suurenenud võrdses ulatuses. Näiteks, kui mehel oli abielludes vara 250 000 euro väärtuses ja naisel 200 000 euro väärtuses ning lahutamise ajaks oli mehel vara 150 000 euro võrra rohkem ja naisel 100 000 euro võrra rohkem, siis oli mehe vara juurdekasv 50 000 euro võrra suurem kui naisel, kel on nüüd õigus nõuda mehelt poolt varade juurdekasvu vahest ehk 25 000 eurot. Sel moel suureneb mõlema abikaasa vara ühepalju.