:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2023/06/09/15379966t1h11a0.jpg)
Selleks et Narva lähistelt läbi Tartu Valmierasse kulgev 216 kilomeetri pikkune moodne kõrgepingeliin saaks valmis ja Eesti energiasõltuvus agressiivseks muutunud idanaabrist väheneks, tuli abi paluda nii Türgilt kui ka Hiinalt.
Ühtäkki ajab Illimar Vahtras, Eleringi kollane ohutusvest seljas ja valge kiiver peas, end ATV sadulas püsti ja vaatab kahtlevalt-kalkuleerivalt ettepoole. Silmapiir ulatub kergelt künklikul ja veidi võsastunud maastikul poole kilomeetri kaugusele ning kaob siis nõlva taha. Ainult üksikud hõbedakarva elektrimastid, mil kõrgust umbes kolmkümmend meetrit, jäävad paistma. Ja eemal kaovad needki sinise taeva taustal vaateväljast.
Vahtrase, Eleringi projektijuhi, sundis Lõuna-Eestis, Tsirguliinast ja Väike-Emajõest paar kilomeetrit Läti pool ettevaatlikkusele vesi ATV rataste all. Milline muutus võrreldes kõigest paarsada meetrit selja taha jäänud Vilaski krossirajaga, mis keerutab pehme liivaga küngastel! Nüüd annavad aga üksikud kõrguvad hundinuiad märku, et vett on eespool pehmes pinnases enamgi veel. Seal luurab oht, et masin, olgugi kirjade järgi maastikuvõimekas, vajub kuskil mülkasse ja jääb kinni.
Kui Vahtras saab lirtsuval, hiliskevadiselt värske rohelisega pinnasel otsa ringi keerata, siis need mastid, mille püsti panemise eest ta Tartust Valmiera poole Läti piirini on viimased kolm aastat vastutanud, pole looduse kapriise saanud vältida. Need on tulnud püsti saada, olgu ees mis tahes ning maksku mis maksab. Ja maksnud on need 84-kilomeetrisel lõigul koos uute juhtmetega 31 miljonit eurot. Kolm neljandikku sellest summast on tulnud Euroopa Liidult, ülejäänu Eleringi ülekoormustulu fondist.
See on olnud möödapääsmatu kulutus. Esiteks sellepärast, et nõukogude ajal püstitatud mastid ja veetud liinid on oma aja ära elanud – läbi ja lõhki roostes. Teiseks selle nimel, et ühendada Eesti lahti vaenulikuks ja agressiivseks muutunud Venemaa elektrisüsteemist. Seni on idanaaber aidanud Eesti, aga ka Läti ja Leedu elektrisüsteemi toimimiseks vajalikku sagedust hoida, mis aga tähendab, et tal on soovi korral võimalik ka probleeme tekitada – ja mitte ainult. Venemaa võib sageduse tagamise eest hakata raha küsima, kümneid miljoneid eurosid aastas. Siiamaani on teda seda tegemast hoidnud tõsiasi, et Kaliningradi (endine Königsberg) oblasti elektrivõrk sõltub omakorda Baltimaadest.
Innustav palk
Eile sai Narva lähistelt läbi Tartu Valmierasse kulgev 216 kilomeetri pikkune uuendatud kõrgepingeliin ametlikult avatud, kuigi pinge lasti sisse juba maikuu viimasel päeval. Haapsalust pärit ja Tallinnas elav Vahtras saab ühele suurele tööle joone alla tõmmata – et jätkata kohe teisega. Nüüd läheb lahti 244 kilomeetri pikkuse Viru-Tsirguliina kõrgepingeliini rekonstrueerimine, et ületuleva, 2025. aasta lõpuks Eesti elektrisüsteemid lõplikult Venemaast eraldada ja liituda läbi Poola Euroopa elektrisüsteemiga.
Vahtrase ülesanne on viia läbi hankeid ja esindada ehitusel tellijat, Eleringi, ning jälgida, et ajakavast ja eelarvest kinni peetaks. Projektijuhina on ta aidanud Eestis luua kokku 650 kilomeetrit õhuliine.
18 kevadet tagasi lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikoolis elektroenergeetika eriala. Selle vastu tekkis tal huvi juba keskkoolis, indu andis tollane Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk. Õigemini: Oki teenistus.
«Vaatasin, et Gunnar Okk teenib Eestis kõige paremat palka – tundus hea valik,» räägib ta pärastlõunal Pukas Kraine kohvikus, kus prae saab kolme ja poole euro eest. Oki palk oli tollal 115 000 krooni ehk ligi 7400 eurot. Vahtras (42) lisab, naerdes, et kaugeltki nii palju ta muidugi ei teeni.
Mis ei tähenda, et tööd ja vastutust tal vähe oleks.
/nginx/o/2023/06/09/15379968t1h6330.jpg)
Hinnad kerkivad
Ega Elering maste püstita ja liine vea. Elering, nagu ütleb Vahtras, ostab «võtmed kätte». Ehitab see, kes võidab riigihanke. Tartu-Valmiera liini hanke Eesti territooriumil võitis elektrivõrke ehitav Connecto Eesti. Üldse on sellisteks töödeks Eestis võimelised veel vaid kaks ettevõtet.
Aga ehituse algus langes halvale ajale. Covidi-kriis oli lõppemas, mis tõi kaasa selle, et kõik, kes pandeemia ajal pausi olid pidanud, kukkusid hirmsa hooga fdfsd. Tulemus oli see, et veohinnad kerkisid pilvedesse.
Vedama aga pidi palju: osa maste tuli juppidena Hiinast, osa Türgist. Juhtmed tulid samuti Hiinast. Türgist tõid kauba Eestisse veokid läbi Poola, Hiinast laevad konteineritega läbi Suessi kanali. Võinuks tellida ka lähemalt, Euroopast – isolaatorid saigi Ukrainast ja kinnitusdetailid Poolast –, kuid see läinuks Vahtrase sõnul tunduvalt kallimaks.
Aga konteineri hind, mis enne koroonaaega jäi 900 dollari kanti, tõusis pandeemia järel kümme korda, 9000 dollarini ja enamgi. «Maksa juurde või unusta ära,» ütlesid hiinlased.
Rahandusministeerium lubas lepingu järgi kuni 15 protsenti lisakulutusi, ent lõpuks läks kõik palju rohkem kallimaks, lausub Vahtras. Kes siis maksis?
«Töövõtja risk,» sõnab ta.
/nginx/o/2023/06/09/15379969t1ha166.jpg)
Ega vedu maad mööda kergem olnud. Vahepeal oli läbi Poola liikuvate Türgi veoautode kvoot – või mis iganes, kes neid klausleid täpselt teab – saanud täis ja veokid passisid kaks nädalat piiri taga. «Tagatubades aeti asju ja autod said liikuma,» meenutab Vahtras.
Veoautod sõidutasid kõik detailid elektriliini trassile. Seal ruumi jätkub. Siht peab olema vähemalt 80 meetrit lai, et puud tormiga mastidele ega juhtmetele kukuks. Vähemasti ei tulnud piike murda maaomanikega, sest rekonstrueeritav liin tuli täpselt samale kohale, kus paiknes nõukogudeaegne liin. Või nagu võrdleb Vahtras: tegemist oli justkui vanale maanteele uue asfaltkatte panemisega.
Seaduse järgi on maaomanikul seega talumiskohustus.
Sellegipoolest, tunnistab Vahtras, on juhtunud, et mõni maaomanik pole liiniehitajate tegevusega päris rahule jäänud: kas pole õigel ajal kõigist plaanidest teada antud või pole masti ümbrus piisavalt hoolsalt korda tehtud. Siis on tal tulnud maaomanikega asjad joonde ajada.
Krattide kuritöö
Kõige raskem, avaldab Vahtras, oli mastide kokkupanek. Seda tuleb teha kohapeal jooniste järgi. Ja oleks nad kõik siis ühesugused! Ei. Mastid ei erine mitte ainult kõrguselt, mis jääb 26 ja 40 meetri vahele, ning kaalult, mis jääb 7 ja 38 tonni vahele, vaid ka tüübilt (vt infomaterjal). Neljamehelisel brigaadil kulub ühe masti kokkupanemiseks keskmiselt kolm päeva.
Siis tuleb kraana, mis tõstab terasest masti püsti. Selleks kulub neli-viis tundi. Mast kinnitatakse betoonist vundamendi külge; kahel jalal seisev metsamast tuleb lisaks pingutada tõmmitsatega stabiilsesse asendisse.
Ja nii iga 330 kuni 450 meetri järel.
/nginx/o/2023/06/09/15379972t1h486d.jpg)
Siis jääb üle juhtmed, millel on terassüdamik ja alumiinium ümber keritud, masti külge tõmmata. Tavaliselt veetakse need korraga viie kilomeetri pikkuselt ehk 15 mastile. Kõige üleval, justkui sarvede otsas, jookseb kaks piksekaitsetrossi, kummaski 48 optilist kiudu, millest osa rendib näiteks kommunikatsioonifirma Tele2. Allpool kulgeb kolm 330-kilovoldist elektriliini faasi, milles igaühes omakorda kolm juhet, ning kõige all kolm 110-kilovoldist faasijuhet. Kokku 14 juhet.
Kui nüüd arvestada, et meeter 330-voldist õhuliini juhet kaalub umbes poolteist kilo ja meeter 110-voldist õhuliini juhet ligi kilo, ning arvestada kahe masti vahemaaks 400 meetrit, tähendab see, et nende vahel ripub seitse tonni juhtmeid. Lisame siia need jõud, mida tekitavad tuul ja jää – niigi võib 330-kilovoldise õhuliini juhtme rippe erinevus madalaimas kohas ainuüksi temperatuuride erinevusest ulatuda nelja meetrini –, ning põhjust on küsida, kas Hiina ja Türgi toodang Eesti tingimustes ikka vastu peab.
«Aus vastus on,» ütleb Vahtras, «et peab küll.» Ta on Hiinas ja Türgis kohal käinud, nende tehaseid näinud, teab nende kvaliteedijuhtimissüsteemi ja akrediteeritud laborite taset, et kinnitada: «Neil on tootmine tipptasemel.»
Tema teada on seni Eestis kokku kukkunud vaid üks mast – see juhtus tosinkond aastat tagasi Ida-Virumaal ja põhjusel, et «kratid olid mingid detailid ära viinud».
Juhuks kui peaks juhtuma see, mida varem pole juhtunud, kavatseb Elering hankida avariimastisüsteemi, millest saab kiiresti kokku panna ükskõik millist tüüpi ja ükskõik kui kõrge masti, kuni õnnestub uus, õiget tüüpi ja õiges mõõdus mast asemele hankida. See võib Vahtrase sõnul võtta neli kuni kuus kuud.
Uued kõrgepingeliinid läbi Eesti, mis muudavad edaspidi ebavajalikuks Venemaa ja viivad Euroopasse, kerkivad arvestusega, et need püsiksid vähemasti pool sajandit hooldusvabad. V.a trassikoridori hooldus, et puud ja taimed liinidesse ei kasvaks.
Mõeldud on ka sellele, et tiivulised mastide isolaatorite kohale pesa ei teeks: nende heidutamiseks on sinna pandud ogalised linnutõkked. Kusjuures ega pesa iseenesest halba tee; ohtlik on see, mida linnud üle pesa ääre välja heidavad. Kui nende lärakad, seletab Vahtras, määrivad ära isolaatori, võib tekkida ülelöök, mis omakorda liini rivist välja lööb.
Pole siis sabotaažiks vaja tuult ega jääd, Venemaast rääkimata.