Münchau: hullem on alles ees

Euro sümbol Euroopa Keskpanga hoone ees Foto: SCANPIX

Turud on jõudnud järeldusele, et euroala kriis on läbi. Mitu poliitikut väidab end samuti uskuvat, et kõige hullem on möödas. Enesega rahulolu on tagasi.

Ka minevikust meenub sarnaseid seisukohti. Mil iganes on toimunud teatud tehniline progress – abipakett, likviidsussüst, edukas võlakirjavahetus – on optimism kohe platsis.

Kui arvate, et Euroopa Keskpanga poliitika on «ostnud aega», siis küsige endalt: aega mille jaoks? Kreeka võlg on sama ülejõukäiv, kui varem; Portugali oma samuti; ja Euroopa pangandussektori oma; ja Hispaania oma.

Isegi kui EKP pakuks kuni aastakümne lõpuni piiramatult odavat raha, ikkagi ei piisaks sellest.

Hispaanias istub enamus halbadest laenudest erasektoris. Eurostati andmetel oli majapidamiste ja mittefinantsettevõtete võlatase 2010. aasta lõpuks 227,3 protsenti  sisemajanduse kogutoodangust. Mulluseid andmeid pole veel avaldatud, kuid number tuleb vaid veidi väiksem.

Üks valdkond, kus korrektsioon on toimumas, on eluasemeturg. Hispaania statistikaameti andmetel kukkus majahindade indeks üksnes mullu 11,2 protsenti, kuid 2007. aasta kolmanda kvartaliga kõrvutades on hinnalangus vaid 21,7 protsenti.

Me ei tohi unustada, et Hispaania mull oli palju ekstreemsem kui mujal, kuid hinnad on kukkunud vaid umbes viiendiku. Madridi piirkonnas on liikumised olnud märgatavamad, langust 29,5 protsenti.

Minu hinnangul on Hispaania eluasemehindade korrektsioon alles poole peal. Inflatsioonikordistiga korrutatult on USA eluasemebuum praktiliselt nullitud. Ajalooliselt on mullide graafikud kenasti (kiriku)kellakujulised. Mis on ka arusaadav, kuna siseriiklik kinnisvara ei tooda lisaväärtust. Hispaanias, nagu ka mujal, oleks mõistlik eeldada, et  kinnisvarahinnad langevad lõpuks tagasi 1990ndate keskpaiga tasemele.

Hispaania valitsus on tänavu sundinud hoiupankasid kirjutama korstnasse 50 miljardi euro eest kinnisvaraportfellide sisu. Kuid see on vaid väike murdosa sellest, mida lõpuks teha tuleb, kui eluasemeturg kukub, nagu ma ennustan.

Ametlikes hinnangutes eeldatakse kergeid hinnalangusi ning majanduse kiirest taastumist. Mõlemad eeldused on luululised. Kuidas saab Hispaania majandus taastuda, kui era- ja avalik sektor samaaegselt võlgadest vabaneda üritavad – ja nii ilmselt veel hea mitu aastat?

Riigisektori võlgadest vabastamine tuleb valus. Mullune eelarvepuudujääk oli 8,5 protsenti SKTst. See oli suur «piiriületus», aga põhjuseks polnud mitte eelarvedistsipliini puudumine. See oli vajalik veelgi suurema languse vältimiseks.

Hispaania hiljuti revideeritud eesmärgiks on 5,3 protsenti puudujääki tänavu ja 3 tuleval aastal. Seega kahe aastaga uskumatud 5,5 protsenti puudujäägikärpeid – ja seda keset majanduslangust.

Kui vaadata nii era- kui avalikku sektorit ees ootavat laenukoormuse vähendamist, siis ei ole küsimus mitte: kas Hispaania majandus hakkab taastuma 2012. või 2013. aastal? Küsimus on, kas see enne käesoleva kümnendi lõppu üldse taastuma hakkab.

Euroopa tüüpiline reaktsioon viimasele väitele oleks, et majandusreformid kasvatavad usaldust ja tekitavad kasvu. Optimistid osutavad Itaaliale, kus Mario Monti peaministriks panemine on justkui tekitanud healoomulise reformide ja madalamate laenukulude tsükli.

Nii Hispaania kui Itaalia peamine reform on olnud tööseaduste teatav lõdvendamine. Kuigi see oli võib-olla vajalik, oleksin ma üllatunud, kui antud manööver pikemas perspektiivis kogetavat mõju avaldaks. Kui see juhtuks, tuleks ümber kirjutada suur osa tööturgude ajalugu.

Hispaania peaks praegu panema paika mingisuguse programmi, mis sunniks erasektorit võlataset vähendama – kolme kuni viie aasta jooksul – mida toetaks järjepidevalt jõuline avaliku sektori puudujääk. Ning jah, ka majandusreformid. Riigisektori puudujäägiga tuleks teha tegemist siis, kui erasektori võlakoorem on lahendatud.

Selline korrektsiooni-poliitika mitte üksnes ei muudaks korrektsiooni sujuvamaks, vaid ka kiirendaks seda.

Kuid ultralõdva rahapoliitika ja eelarvekärbete kombinatsioon lükkaks vältimatu korrektsiooni edasi. Hispaania on üha süvenevas võlalõksus, millest pääseb välja vaid maksekatkestuste kaudu.

Kui Hispaania järgiks kokkulepitud poliitikat, lõpetaksid nad seal, kus Kreeka, Portugal ja Iirimaa: päästva paketi kaitsevarju all. Ja see on Hispaania puhul kõige tõenäolisem stsenaarium.

Ma ütlesin novembris, et Euroopa liidritel on euro päästmiseks 10 päeva.

Mu diagnoos oli siis ja on ka nüüd, et nad mängisid oma võimaluse maha.

EKP poliitika ei ole aega juurde ostnud. Nad aeglustasid kriisi lahendamiseks vajalikke poliitilisi protsesse ja majanduslikke korrektsioone.

Ma kardan, et hullem on alles ees.

Copyright The Financial Times Limited 2012