Uinutatud hindaja sündroom ja objektiivsed faktid

Mari Kooskora, Sirli Peepson Foto: Erakogu

Kindlasti on paljud, kes indeksiga kunagi kokku puutunud, mõelnud, kes on need hindajad ja millest nad oma hinnangute andmisel lähtuvad. Mis on see, mida nad peavad oluliseks ja millele tähelepanu pööravad. Alljärgnevalt avame veidi oma kaarte ning toome välja, mida hindajatena arvesse võtame ja kuidas seda teeme.

Vastutustundliku ettevõtluse indeksi ankeet pakub organisatsioonile metoodilist eneseanalüüsi ja -arengu tööriista. Samas on indeks ka võimalus, kuidas õppida rohkem väärtustama vastutustundlikku arengut. Kusjuures rõhk on siin sõnal väärtustama ning ka sõnal areng.

Lisaks vaatame ja peame oluliseks terviklikku, süsteemset ja sisulist lähenemist, mis eeldab, et ettevõte teab oma mõjukohti ja pöörab tähelepanu nii keskkonna, sotsiaalse keskkonna kui ka juhtimisega seotud teemadele ja tegevustele. Oleme veendunud, et vastutustundlik tegevus peab olema strateegiliselt planeeritud igapäevane ja ettevõttele omane, seotud ettevõtte põhiväärtuste ja peamiste kompetentsidega, mitte vaid parema maine saamiseks tehtav ilus lisategevus.

Teekond firma sisemaailma

Hindajatena näeme me tihti ettevõtteid, kelle jaoks vastutustundlik tegutsemine on algusest peale oluline ja kogu ettevõtmise alus, kuid kes ei oska ehk seda piisavalt hästi esitleda. Samas näeme ka ettevõtteid, kes teevad kõik korrektselt, kuid mõistavad väärtusi sealjuures üsna pinnapealselt. Kindlasti on hindaja eesmärk siin nii ühtedele kui ka teistele (ja ka neile, kes vahepeal) anda võimalikult objektiivset tagasisidet, mis suunas ja kuidas edasi. Meie missioon hindajatena on ühtlasi märgata ja tunnustada ettevõtte püüdlusi saada paremaks ning tunnustada arengut.

Võime öelda, et hindaja vaatest on kogu protsess äärmiselt hariv teekond ettevõtete sisemaailma (ärge muretsege, alati kirjutame alla konfidentsiaalsuslepingud!), et näha, analüüsida ja õppida, milleks Eesti ettevõtted on valmis ja võimelised, aga sealjuures kindlasti ka märgata vastupidist käitumist.

Nüüdseks on indeksis osalevatele ettevõtetele saanud kliima- ja keskkonnamõju jälgimine, mõõtmine ning eesmärgistamine igapäevaseks, nagu ka sotsiaalsete tegurite jälgimine ja mõõtmine. Seetõttu on hindajal mõnevõrra lihtsam ettevõtteid hinnata kui näiteks viis-kuus aastat tagasi – mõõdikud ja indikaatorid on nüüd tavaliselt selgelt ja lihtsasti jälgitavad ning arusaadavad. Teisest küljest on töö veelgi keerulisem: kogu esitatud andmemassiivist läbinärimiseks ning rohepesu ja vastutustundetu käitumise äratundmiseks on vaja veel rohkem infot otsida, lugeda, analüüsida ning tunnetada ühiskonna ootusi ja vajadusi.

Kogemustele toetudes saame öelda, et meie seas tekitavad keskmisest enam vaidlusi need organisatsioonid, kellel on kahes teemas kolmest kõik korras, kuid ühes on suuri libastumisi. Tekivad küsimused, kuidas peaksime siis käituma – kas ühe valdkonna libastumised kaaluvad kogu positiivse alla? Keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul aitab meid indeksi metoodika, mille kohaselt on igas ESG kategoorias vaja saavutada vähemalt kümme punkti.

Tähtsaim on areng ja süsteemsus

Oleme tähele pannud, et mõnikord on organisatsiooni ankeedi täitja andekas sisulooja: tema tekstid on paljusõnalised, täis suuri sõnu, lubadusi, eesmärke ja mida kõike veel, kuid hakates sõnadele otsima tõestust, vaatab vastu tühjus. Vahel juhtub, et sõnadest veeretatud pall läheb nii hästi veerema, et hindaja uinutatakse ära – ta jääbki uskuma tõestust otsimata või tekitatakse talle sujuva ja pehme demagoogiaga tunne, et vastuses oligi midagi sisukat.

Õnneks välistab sellistel juhtudel ebaõiglase hindamise see, et ühte ankeeti hindab teineteisest sõltumatult kaks hindajat, kes konfliktikohad läbi vaidlevad: kui üks hindaja on «uinutatud», siis teine kahtleb ja küsib. Kõik ankeeditäitja vastused, mis tekitavad küsimusi, arutatakse läbi vajadusel ka kogu hindamismeeskonnaga ning uinutatud hindaja sündroomi põdemine jääb episoodiliseks.

Niisiis: me hindame arengut ja süsteemset lähenemist. Ettevõte, kes oli kolm-neli aastat tagasi tubli ja kooskõlas kõikide vastutustundlikkuse ning märgise andmise põhimõtete ja kriteeriumitega, ei pruugi seda pikalt olla, kui jääb loorberitele puhkama. Praktika näitab ka seda, et kõik ettevõtted, kes tulevad hindamisse, alati ei saa märgist. Kindlasti saavad nad kogu protsessist kasu, et panustada nii ettevõtte, selle eesmärkide kui ka töötajate ning klientidega suhtluse paremasse toimimisse.

Indeksis osalevatele ettevõtetele on saanud kliima- ja keskkonnamõju jälgimine, mõõtmine ning eesmärgistamine igapäevaseks, nagu ka sotsiaalsete tegurite jälgimine ja mõõtmine.