Saksamaa võipaki hind tõi Eesti kodulaenu omanikele uue lootuse

Saksa või hind reageerib turumuutustele kiiresti Foto: IMAGO / Martin Wagner

Või hinna kiire langus Saksamaal võib olla märk toiduainete hindade ja üldise inflatsiooni kontrolli alla saamisest, usuvad Financial Timesi küsitletud majandusanalüütikud. 

Sel aastal on Saksamaal juhtunud või hinnaga midagi ebaharilikku: ajal, mil paljude teiste toiduainete hinnad on tõusnud kahekohalises tempos, on lehmapiimast valmistatavat toodet tabanud järsk hinnasula. Eelmise aasta detsembriga võrreldes on võipaki hind kukkunud Saksamaal koguni 30 protsenti.

Majandusteadlased ja toidutööstuse juhid usuvad, et Saksa või hinna säärane odavnemine võib olla toiduainete hinna suurema languse teenäitaja.

Nimelt peetakse või hinda üheks parimaks toiduainetööstuse hinnadünaamika suunanäitajaks, kuna või tootjad ja jaemüüjad lepivad hindades kokku iga paari nädala tagant. See tähendab, et sisendhindade ja turuolukorra muutused jõuavad lõpptoote hinnasse palju kiiremini kui teiste toiduainete puhul, kus lepinguid uuendatakse palju harvemini, näiteks iga poole aasta tagant.

Või hinna langust Saksmaal on vedanud peamiselt piima kokkuostuhinna langus, mis on omakorda tingitud madalamatest sööda- ja energiakuludest. Samuti mõjutab piima hinda tarbimise vähenemine, mis tekitas eelmise aasta lõpus Saksamaal ületootmise.

Saksa piimatööstuse liidu peadirektori Eckhard Heuseri sõnul odavneb piima hinna tõttu peale või ka juust. Heuser ennustab, et Saksa piima liitri hind kukub 1,15 eurolt taas alla ühe euro piiri, mis on tarbijale psühholoogiliselt tähtis. 

Samas ei ole või hinnad ülejäänud eurotsoonis sugugi nii kiiresti langenud kui Saksamaal. Näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias kasvasid need veel aprilliski. Taani toidutöösturi Arla Foods asepresident Thomas Carstensen ütles aga, et Saksamaa suur turg võib olla siiski suunanäitaja teiste riikide piimatoodete ja toiduainete hindadele.

Toidupoes hinnad mõjutavad ka euribori

Toiduainete hinnad on euroalal tõusnud möödunud aasta algusega võrreldes umbes 20 protsenti, kujunedes energiahindade languse järel Euroopa peamiseks inflatsiooniveduriks.

Analüütikud ütlevad, et kui teised toiduainete hinnad järgiksid või hinna eeskuju ja hakkaksid samas tempos langema, ei mõjutaks see ainuüksi kodumajapidamiste ostukorvi, vaid inflatsiooni tervikuna, ning seeläbi ka Euroopa keskpanga intressipoliitikat.

Märke, et tarbijad pole lõpmatuseni valmis hinnatõusu kinni maksma, juba on. Kuigi toidukaupade jaemüük on eurotsoonis viimase aastaga ligi 10 protsenti kasvanud, on müügimahud inflatsiooniga korrigeeritult ligi 5 protsenti vähenenud.

Väiksem nõudlus avaldab suuremat survet hulgihindadele, mis on üle maailma langenud alates eelmisest suvest. Kuigi teoreetiliselt võiks madalamad hulgihinnad ostjatele üle kanduda, pole see turuosaliste sõnul nii lihtne. «See ei ole üks ühele, kuid peaks tõesti hakkama järk-järgult mõju avaldama,» ütles Arla Foodsi asepresident Carstensen.

Tipp peaks möödas olema

Enamik majandusteadlasi on veendunud, et toiduainete inflatsiooni haripunkt on euroalal praeguseks seljatatud. Kui märtsis oli toiduainete hinna kasv eurotsoonis veel 17,9 protsenti, siis mais oli näitaja langenud 14 protsendini. Samas on turul endiselt palju ebakindlust tuleviku suhtes.

«Kui vaadata turu toimimist, peaksid energiahindade ja sisendhindade järsud langused kanduma tarbijate makstavatele lõpphindadele tavapärase kolme-kuuekuulise viivitusega,» ütles Saksa kindlustusfirma Allianz peaökonomist Ludovic Subran, kes töötas varem ÜRO Maailma Toiduprogrammi heaks.

Kuigi Allianz on prognoosinud, et järgmisel aastal võiksid toiduainete hinnad ka odavnema hakata, hoiatab Subran, et ettevõtete käitumine võib siiski olla etteaimamatu. Tema sõnul ei olnud näiteks 10–20 protsenti hiljutisest toiduainete inflatsioonist kuidagi seletatav kõrgemate kuludega, vaid pigem oli tegemist ahnusega.

On aga üsna raske kindlaks teha, kes täpsemalt toiduaineturul hinnasurvet tekitab. «Seal on teatud oligopoolne (üksteisest vastastikku sõltuv – toim) käitumine, eriti tootjate, turustajate ja transpordiettevõtete seas,» ütles ta.

Palgakasv pärsib hinnalangust

On ka teisi põhjuseid, miks toiduainete inflatsioon ei pruugi soovitud tempos alaneda. Nende hulka kuuluvad nii töötajate kõrgemad palgad, ettevõtete laenukulude kasv kui ka varasem energia- ja toormehindade tõusu aeglane edasikandumine.

«Toiduimportijad ja -tootjad sõlmivad omavahel tavaliselt pikki hulgimüügilepinguid, nii et toormehindade muutused kajastuvad ostjate kulubaasis viivitusega,» selgitas Prantsuse panga BNP Paribas ökonomist Gerardo Martinez Garcia. 

BNP Paribas ennustab, et euroala toiduainete inflatsioon jääb tänavu 8 protsendini ning jääb ka järgmise aasta esimesel poolel üle 4 protsendi.

Teised analüütikud ütlesid FT-le, et kuigi toiduainete inflatsioon langeb selgelt, ei pruugi kahanemine olla sama kiire kui tõus. Capital Economicsi ökonomist Ariane Curtis ütles, et kiiret hinnalangust pidurdab näiteks euroala üle 5-protsendiline palgakasv.

«Tugev palgakasv on üks tegureid, mis hoiab toiduainete inflatsiooni nii kõrgel,» ütles ta. «Toiduainete inflatsiooni ja põllumajandustoodete hindade ajalooline seos on viimasel ajal ilmselt katkenud ja seetõttu pole tõenäoline, et energiasisendi hindade langus on piisav tegur toiduainete inflatsiooni negatiivseks muutmiseks aasta lõpus.»

Majandusteadlaste hinnangul tasub toiduainete inflatsiooni aga erilise tähelepanuga jälgida, kuna see on oluline sisend ka Euroopa keskpangale intressitõusudeks.

«Kõik inflatsioonid pole võrdsed,» ütles USA investori PGIM Fixed Income Euroopa peaökonomist Katherine Neiss. «Inimesed panevad toiduainete inflatsiooni rohkem tähele, mistõttu mõjutab see majandust palgasoovide kaudu rohkem.»