E-residendist Grammy-võitja: tehisaru toob siitilmast lahkunud artistid tagasi
Hispaanias elava argentinlasest e-residendi Cristian Larrosa konsultatsiooniettevõte nõustab alustavaid artiste, et kaitsta neid muusikatööstuse kahjulike lepingute eest. Ka ise muusikuna tegutsev ettevõtja aitab artistidel leida oma unistuste teostamiseks rahastust, kasutades oma loomingut varana, ning rakendada uusi tehnoloogiaid produktiivsuse tõstmiseks.
Hetkel on käimas Eurovisioon, mis naelutab paljud eurooplased ja austraallased telerite ette. Kas sa jälgid võistlust?
Jah, Hispaanias elades olen hakanud tõesti Eurovisiooni jälgima. Mulle meeldib kogu see lauluvõistlus, sest see laseb erinevatel kultuuridel ja keeltel seguneda. Varem oli Eurovisioon muidugi populaarsem. Näiteks aastaid tagasi olin sõpradega Norras ning nägime tänaval inimesi, kellel olid põskedele lipud maalitud. Me argentinlastena arvasime, et linnas käib suurem jalgpallimatš. Aga ei, see oli Eurovisioon.
Mida sa tänavusest lauludest arvad?
Eesti laul, Alika «Bridges», avaldas mulle muljet oma meloodiaga – Alika hääl on ühtaegu magus ja jõuline ning meloodia algab tumedast toonist ja läheb üle lootusrikkaks refrääniks. See on suur emotsioonide segu, millele annab palju juurde klaveripõhi.
Hispaania ehk Blanca Paloma laul on tänavu favoriit, mille trumbiks on samuti segu: traditsiooniline flamenko elektrooniliste elementidega, mis muudavad laulu kaasaegseks ja värskeks.
Minu isiklik lemmik on aga Itaalia Marco Mengoni «Due Vite». Olen tema stiili imetlenud juba pikalt ja töötanud isegi ühe tema laulu hispaaniakeelse töötluse kallal. Kuigi tema live-esitlust saaks vokaalselt täiustada, meeldib mulle tema Itaalia popballaadi stiil, mis on omane ka mu enda muusikale.
Hakkasid muusikaga tegelema 12-aastaselt ning see arenes edasi karjääriks. Esmalt muusikuna, nüüd ettevõtjana. Millal sa mõistsid, et muusikatööstuses on palju probleeme? Kas see tuli läbi isikliku kogemuse?
Kui ma hakkasin muusikaga professionaalselt tegelema, siis kohtusin teiste artistidega, kellest mõned olid mu kodumaal üsna tuntud. Väga paljud olid tööstusega pahuksis. Algselt plaadifirma või muusika väljaandjaga sõlmitud lepingud olid küll ilusad, aga hiljem ei täidetud antud lubadusi.
2009. aastal sain valmis oma esimese albumi ja mul oli laual leping plaadifirmaga, kus oli palju nõudmisi, millega ma ei nõustunud. Nad tahtsid sekkuda produtseerimisse ja kõigesse muusse, mina aga tahtsin oma asja teha. Seega otsustasin teha kõike iseseisvalt, mis oli paras väljakutse.
Seega nii sai alguse oma ettevõtte loomine. Kuidas sa leidsid e-residentsuse?
Ma elasin juba Hispaanias, olin seal loonud oma ettevõtte ja selle maha müünud. Protsessi käigus nägin, kui keeruline on Hispaania bürokraatia ja igasugune suhtlus maksuametiga. Kuna tegin kaugtööd ning reisisin palju, siis vajasin paindlikumat lahendust. Lisaks olen ma pärit Argentinast – riigist, mis on alati finantskriisis ja kus iga kümne aasta järel toimub sotsiaalne konflikt. Seetõttu on mu kodumaal väga keeruline teha välismaiste ettevõtetega koostööd.
Nii otsisingi erinevaid lahendusi ja sattusin ühe diginomaadi blogi peale, kes oli äsja avanud Eestis ettevõtte. Tema profiil ja vajadused olid minuga väga sarnased ja nii mõtlesingi e-residentsust proovida. Edasi läks kõik väga lihtsalt – kogu protsess käis uskumatult kiiresti. Ma sain põhimõtteliselt kohe oma ettevõttega tegutsema hakata.
/nginx/o/2023/05/12/15315393t1hf350.jpg)
Ma lugesin, et nüüd on Eesti ettevõte Ladina-Ameerika muusikatööstuse ühenduse Latin Music Academy liige. Kas nad olid üllatunud, kui Tallinna plaadifirma liituda tahtis?
Jah. Nad arvasid alguses, et me ajasime riigid kogemata segi ja mõtlesime El Salvadori või Ecuadori. Me pidime selgitama, et me olemegi Eestist. Kusjuures me võitsime Eesti plaadifirma alt 2020. aastal Ladina Grammy parima instrumentaalalbumi kategoorias.
Nüüd loome midagi uut ning teeme projekte erinevate plaadifirmade alt, kuna me omame osalust erinevates ettevõtetes üle maailma, näiteks Kolumbias, USAs, Ühendkuningriigis, Hispaanias.
Larrosa Music Group keskendub muusikakonsultatsioonile, haridusele ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu edendamisele. Mida see täpsemalt artisti jaoks tähendab?
Meie eesmärk on pakkuda artistidele, plaadifirmadele või muudele sõltumatutele muusikaettevõtetele nõu ja abi uue tehnoloogia kasutamisel ja rahastuse leidmisel. Näiteks muusikakogude agentuuridele või esitamisõiguste ühingutele näitame, kuidas kasutada plokiahelat ja tehisaru, et muuta nende tööprotsesse lihtsamaks.
Samuti aitame artistidel leida rahastust läbi nende loomingu, näiteks muusikakataloogide müügi. Me usume, et muusikatööstus peaks olema isemajandav ning kasutama oma vara ehk laule, katalooge jne oma töö finantseerimiseks.
Hetkel käivitame koostööd ettevõttega, kes tegeleb veebipõhiste koolituste loomise ja jagamisega. Nii saaksime muuta kursused plokiahela, web3 või tehisaru kasutamise kohta kättesaadavaks veelgi laiemale muusikute ringile.
Kuidas muusika rahastamine täpselt käib? Näiteks David Bowie muusikakataloog müüdi eelmine aasta 250 miljoni dollari eest. Kuidas ühe kataloogi hind tekib? Mis on keskmise artisti jaoks hea hind?
Kataloogi väärtus on sarnane ükskõik millise ettevõtte väärtusega. Näiteks kui sa oled viis aastat pidanud kohvikut, siis vaadatakse selle rahavoogusid ja klientide hulka. Sarnaselt vaatame iga kataloogi puhul selle käekäiku. Hinnastamise osas saame võrrelda iga sõltumatu artisti kataloogi kuulsa artistiga, näiteks Bad Bunnyga.
Kui kataloog teenib 50 000 kuni 60 000 dollarit aastas ja tegemist on muusikuga, kes on kirjutanud laule ka näiteks teistele populaarsematele artistidele, siis oleks tema muusikakataloogi väärtus umbes 500 000 dollarit.
Kataloogi puhul on oluline ka selle edu järjepidevus. Tänapäevase uue muusika puhul on ühe laulu eluiga muutunud oluliselt lühemaks. Enam ei tehta selliseid laule, nagu ABBA «Mamma mia», mis suudab populaarsust hoida aastakümneid. Tänapäeval loodud laulud on populaarsed aasta aega ning hakkavad seejärel pildilt kaduma. Muidugi on võimalik, et mõni Netflixi või HBO seriaal kasutab laulu oma saadetes või filmides ja hoiab seda kauem elus.
Seega kokkuvõttes on vaja teada, kuidas kataloogil on läinud viimase 12 kuu jooksul ja kuidas sellel läks varem. Kui kataloog teenib 50 000 kuni 60 000 dollarit aastas ja tegemist on muusikuga, kes on kirjutanud laule ka näiteks teistele populaarsematele artistidele, siis oleks tema muusikakataloogi väärtus umbes 500 000 dollarit. Muidugi tuleb igat kataloogi eraldi hinnata.
Alustavad muusikud on tavaliselt plaadifirma ettepanekust niivõrd vaimustuses, et kirjutavad kõigele süvenemata alla.
Paljud suured artistid on hakanud avalikult rääkima sellest, kuidas plaadifirmad on neid ära kasutanud. Näiteks on meediast läbi käinud Taylor Swifti juhtum, kus tema endine mänedžer omandas tema lugudele õigused. Kuidas need kahtlased tehingud toimuvad ja kas muusikatööstus on muutumas?
Asjad on tõesti muutumas. Kui võimalikult lihtsalt selgitada, siis tavaliselt pakub plaadifirma artistile lepingut, millega nemad maksavad stuudio ja salvestamise eest. Vastutasuks pakuvad nad artistile osa müügist, näiteks 8 protsenti või 30 protsenti, aga need lepingud võivad olla artisti jaoks kahjulikud. Alustavad muusikud on tavaliselt plaadifirma ettepanekust niivõrd vaimustuses, et kirjutavad kõigele süvenemata alla. Hiljem saavad nad edukaks, nagu Taylor Swift sai, ning mõistavad, et ainult 2 protsenti oma muusika ehk töö tulust saada pole aus.
Taylor Swift mõistis, et plaadifirma maksis küll salvestamise eest, aga laulud mõtles välja tema. Seejärel võttis ta oma laulud, salvestas need stuudios ümber ning avaldas vanad albumid uuesti. See juhtum andis plaadifirmadele signaali, et artistidel on ka õigused.
Seetõttu tulevad mängu meiesarnased ettevõtted, kes nõustavad muusikuid. Lepinguid ei tohiks kunagi allkirjastada ilma neid mõistmata. Ilma advokaadita võib artist lõpuks oma töötasust ilma jääda.
Uue tehnoloogiaga seoses on tehisaru arengust palju räägitud. Kuidas on tehisintellekt muutnud muusikatööstust ja kui kaugele võib see mõju ulatuda?
Tehisaru muudab kogu meie ühiskonda. Tõhususe mõttes muutume üliinimesteks. Muusikatööstus ei jää sellest puutumata. Tulevikus võime näha ilmumas siitilmast lahkunud artistide – Michael Jacksoni, Elvis Presley või Kurt Cobaini – uusi albumeid. Hetkel proovitakse leida sobivat õiguslikku raamistikku, et kasutada artistide häält ja stiili tehisintellekti loodud muusikas. Selle üle käib praegu suur arutelu. Näiteks artist Grimes on öelnud, et ta annaks 50 protsenti oma kasutustasudest, kui keegi tehisaruloomes tema häält kasutaks.
Hea uudis on see, et tänu tehisarule näeme palju uusi muusika loomise vahendeid ning žanre. Muusika võtmekomponendiks jääb siiski inimlik emotsioon, mida vähemalt praegu veel ei suuda tehnika asendada.