Kui üksikuna on iga rünnaku kahju minimaalne, siis neid kombineerides võib olla võimalik luua andmebaas, kus on tohutu hulga inimeste isiklikud andmed, alates kasutajanimedest ja paroolidest, kuni finantsandmeteni välja. «Konkreetsel ettevõttel ei pruugi küll olla midagi sellist, mida häkker hirmsasti himustaks, kuid ta võib sind pimesi rünnates kätte saada järgmise pusletüki. Piisavas koguses linke logistades saab lõpuks kokku kriitilise massi vara, et hakata tõelist kurja tegema,» selgitas tootejuht.
Eelneva kõrval pole tema sõnul haruldased ka rünnakud, kus ohvrit kasutatakse ära järgmiste rünnakute läbiviimiseks. Sellisel juhul ei ole kurjategija esimene huvi andmed või finantsvara, vaid füüsilised ressursid. Nakatades võimalikult suure koguse seadmeid pahavaraga, saab neid ära kasutada näiteks teenustõkkerünnakute läbiviimiseks, kusjuures enamasti ei tea ohvrid ise, et nende seadmete ja võrgu kaudu parasjagu naaberfirmat kellegi tellimustöö käigus pommitatakse.
«Liiga väikest ohvrit pole olemas. Enamasti pole rünnakud isiklikud. See on oportunism,» lausus Kuru. «Ainus viis puutumata jääda, on küberturvalisusse päriselt panustada, kasvõi natukene. Üldine küberhügieen, oma nõrkuste mõistmine ja arusaam, et oled ohus, on juba pool võitu. Alati saab teha rohkem, kuid vähemalt baastase peaks olema kaetud igal kodukohvikul, e-poel ning miljonikäibega ettevõttel.»
Niisamuti on oluline, et küberturvalisuse tagamiseks kasutusele võetavaid protsesse ning tooteid ka päriselt mõistetaks. «On lihtne osta viirusetõrje ja arvata, et nüüd ongi hästi. Kui aga eeldad, et mõni kaitsemüür suudab pakkuda midagi, mille jaoks see tegelikult loodud pole, on lihtne jätta olulised aspektid kaitsmata. Tasub kulutada veidi aega, vaeva ja ressursse, et oma tagala kindlustada,» lausus ta.