/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2012/03/15/1013962t1h8dd8.jpg)
Majandusministri nõunikuks asuva Erkki Raasukese ja kahe Arengufondi spetsialisti tehtud analüüs soovitab riigiettevõtete paremaks juhtimiseks luua ühtse katusfirma Eesti Investeerimisettevõte.
Analüüs: riigifirmadele tuleks luua emaettevõte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Investeerimisettevõte (Estonian Investment Corporation – EIC) oleks konfidentsiaalse dokumendi kohaselt iseseisev riigi osalusega äriühing aktsiaseltsi või osaühinguna. EIC osanikud oleks ettepaneku kohaselt Eesti Vabariik vähemalt 51-protsendise osalusega, Eesti Pank kuni 39-protsendise osalusega ja Arengufond kuni kümneprotsendise osalusega.
EICs asuks tööle väiksearvuline, kuid erialaselt kompetentne meeskond, kümmekond inimest professionaalse juhatuse juhtimisel. Seda finantseeritaks esialgu riigifirmade makstavatest nõustamistasudest. Hiljem võiks kõne alla tulla ka tulu EIC-le üle antud äriühingutest, dividendidest, osaluste müügist ja kaasatavast võõrkapitalist.
Praegu tervikvaadet pole
Diskussioonipaberiks nimetatud dokument, mille autorid on Erkki Raasuke, Arengufondi lahkuv juht Ott Pärna ja õigusnõustaja Antti Perli, on kirjapandu kohaselt saanud eesmärgipüstituse majandusministeeriumi kantslerilt Marika Priskelt, ent Raasuke kinnitas eile, et see ei ole majandusministeeriumi tellitud analüüs, vaid on valminud tasuta tööna. Suuresti on tegemist Raasukese oma algatuse ja vaatega.
Teine autor Ott Pärna märkis, et tegemist on ideepaberiga, mille ettepanekuid tuleb võtta diskussiooni algatamisena riigiettevõtete juhtimise arendamise ja tõhustamise teemal.
Tema sõnul on EIC loomise mõte selles, et asendada praegu riigiettevõtete juhtimisel levinud üksikküsimuste lahendamine ja suhteliselt hektiline üldpilt selgelt määratletud osaluspoliitika ja tervikliku vaatega.
Dokumendi järgi oleks EIC ülesandeks toetada riiki osaluspoliitika väljatöötamisel, algatada tegevusi riigi äriühingute tõhususe suurendamiseks, toetada riiki äriühingute strateegilisel arendamisel ja algatada ka uusi, majandusarengu mõistes olulisi projekte.
«Meil pole praegu kedagi, kes mõtleks näiteks selliselt, et lennujaama läheduses asub küll Ülemiste kaubanduskeskus, aga seal ei ole suurt messi- ja konverentsikeskust, kuhu võiksid üle maailma hambaarstid kokku tulla ja küllaltki palju raha Eestisse jätta,» tõi Pärna näite sellest, mis tüüpi projekte võiks EIC algatada.
EIC toetaks ja nõustaks riiki ehk osalusi valitsevaid ministeeriume äriühingute juhtimisel ja arendamisel ning igas riigiettevõtte nõukogus asuks tööle EIC esindaja. EIC analüüsiks riigifirmade infot ja annaks nõu nii ministeeriumile kui ettevõtete nõukogudele.
Juhtimine kontsernina
Riik annaks EIC-le üle ka teatud osalused äriühingutes kui sissemaksed kapitali. Selle tulemusel juhiks EIC neid äriühinguid emaettevõtjana nagu kontserni.
Kava elluviimine võiks diskussioonipaberi järgi toimuda mitme faasina. Kõigepealt tuleks välja töötada riigi selge osaluspoliitika ettevõtetes. Teise faasina seataks riigi äriühingutele selged tegevuse ja rahalised eesmärgid.
Riigiettevõtete personali- ja administratiivkulude baasiks arvestab analüüs aastas ligi 400 miljonit eurot ja leiab, et tõhusama juhtimisega oleks aastas võimalik kokku hoida suurusjärgus 20 miljonit eurot ehk viis protsenti. Riigi äriühingutele tuleks luua optimaalne oma- ja võõrkapitali tasakaal, samuti saaks parandada likviidsuse juhtimist.
Kolmandas faasis tuleks üle vaadata riigiettevõtete strateegiline arendamine. Sealhulgas sulgeda või müüa oma strateegilise tähtsuse minetanud ettevõtted ja vaadata, milliseid praegu täielikult riigile kuuluvaid ettevõtteid saaks noteerida börsil.
Neljandas faasis tuleks analüüsida riigi äriühingute arenguplaane laienemiseks väljapoole Eestit, võimalik oleks ka nendes investeeringute finantseerimine EIC poolt. Samuti on diskussioonipaberis punkt võimalikest riigi investeeringutest Eesti jaoks strateegiliselt olulistesse ettevõtetesse, kes on nn rahvuslikud tšempionid ja kelle puhul on oluline, et nende peakontorid Eestisse jääksid.
Riik võiks hankida 10,1–33,4 protsendi suurusi osalusi, ja näitena on toodud Tallink, Kaubamaja ja mõned muud, praegu noteerimata firmad. Dokument toob hulgaliselt näiteid ka välismaisest praktikast.
Riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas ütles eile, et kahtluseta peaks riigiettevõtete juhtimine olema läbimõeldum, sest tihti tegutsevad nad justkui omaette vaakumis ja suurt pilti on raske näha. «Kas riigifirmade osalusi peaks haldama üks ettevõte, see on eraldi teema,» märkis Aas.
Ta lisas, et suhtub skeptiliselt pakutud mudelisse, kus sellise ettevõtte osanikeks oleks lisaks riigile ka Eesti Pank ja Arengufond.
«Ma hindan Eesti Panka koondunud kompetentsi, aga keskpangal on põhiseaduse järgi teistsugune roll. Saan aru, et ka Arengufondil on ambitsioon kaasa lüüa, kuid sellesse, kas neil on kompetentsi valdkondades energeetikast lotomängimiseni, suhtun skeptiliselt.»
Aas märkis ka seda, et näiteks Eesti Energia ja võrguettevõte Elering peavad euroliidu direktiivi järgi hakkama asuma eri ministeeriumide haldusalas ja seda nõuet ei saa eirata.
Endised majandusministrid Jaak Leimann ja Toivo Jürgenson leidsid, et põhimõtteliselt on riigiettevõtete juhtimise omandusüksuse loomine samm õiges suunas. Jürgenson, kes on Tallinna Lennujaama nõukogu liige, tõi samas näiteks, et selle elluviimine ei pruugi kulgeda lihtsalt, kuna näiteks ka Lennujaam on ise juba väike kontsern, kus on nii tütarfirma kui eri lennujaamad üle Eesti.