SEB: intresse tõstetakse, kuni miski murdub

Sander Danil. Foto: SEB

Globaalsed aktsiaturud lõpetasid märtsi pärast dramaatilisi pöördeid peaaegu muutumatuna. Märtsi alguses jagus turgudele optimismi hoolimata keskpankade intressimäärade kergitatud ootustest, kuid seejärel pöörasid kolme USA panga ja Credit Suisse’i raskustesse sattumine ning sarnaste probleemide laienemise oht need ootused täielikult ümber. 

Nüüd on pigem küsimus selles, kas turud on taas liiga agaralt arvestanud rahapoliitika leevendamisega enne selle saabumist. Leevenduseks oleks kõigepealt vaja tõendeid alusinflatsiooni aeglustumisest või makrokeskkonna järsust halvenemisest, kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Sander Danil.

Intresse tõstetakse, kuni miski murdub. Märtsi alguses, kui makronäitajad andsid jätkuvalt märku, et majanduskasv hakkab paranema, jätkasid keskpangad finantstingimuste karmistamist. Seejärel aga miski murdus, kuna kolm USA panka muutusid maksejõuetuks ja võeti riikliku kontrolli alla, millele Euroopas järgnesid Credit Suisse’i raskused ja tema kiire paaripanek UBSiga laiema kriisi vältimiseks.

See suunas turgude intressiootusi taas järsult allapoole, samal ajal kui keskpangad lisasid pankadele laenude andmisega lühiajalist likviidsust. Näiteks märtsi esimesel nädalal ootasid turud, et Föderaalreservi baasintressimäär ulatub aasta lõpul üle viie protsendi taseme. Nädal hiljem aga eeldati juba, et aasta lõpu seisuga on see kukkunud alla nelja protsendi. Kergendus oli tuntav, kuid kas see jääb kestma?

Turgudel on huvitav paradoks: keskpangad saavad turge päästa ainult siis, kui viimased lõpetavad eeldamise, et neid päästetakse.

Keskpanga likviidsustugi toetas aktsiaid. Seega näib, et aktsiaturud olid päris veendunud, et keskpangad päästavad päeva ning otsustasid mitte muretseda. Kuigi nad ilmselt peavad selle seisukoha õige pea üle vaatama, toetasid seda esialgu tugevad likviidsussüstid pangandussüsteemi. Nii USA, Euroopa kui ka näiteks Jaapani keskpangad pakkusid kommertspankadele erinevaid võimalusi oma likviidsusreserve täiendada. Samas tuleb arvestada, et seni, kuni rahapoliitikas otsustavat nihet lõdvendamise suunas ei toimu, jäävad need toetavad tegurid tõenäoliselt ajutiseks.

Stiimulite lootused on veel enneaegsed. Märtsi lõpu poole hakkasid intressiootused taas kerkima, sest vahetu hirm pangajooksude ees vähenes – aga see toob esile aktsiaturgude lähiaja dilemma. Kõrge inflatsiooni tingimustes toimub keskpankade intresside alandamine üldjuhul ainult siis, kui majandust ähvardab tõsine šokk. Kui aga turud teevad panuse kiiretele intressikärbetele ning eeldavad, et maksejõuetuks muutunud pankade kõik hoiustajad päästetakse, siis sellise šoki tõenäosus omakorda langeb. Sellest tulenevalt on turgudel huvitav paradoks: keskpangad saavad turge päästa ainult siis, kui viimased lõpetavad eeldamise, et neid päästetakse.

Põhistsenaarium hõlmab endiselt raskevõitu maandumist. Investeerimiskliima jääb lähikuudel ilmselt keeruliseks, kuni keskpangad on selgelt valmis pöörduma baasintresside langetamise teele. Põhistsenaarium eeldab siiski, et keskpangad hakkavad intresse kärpima enne, kui majandusele on tehtud korvamatut kahju, kuigi see eeldab väga sujuvat laveerimist inflatsiooni ja majanduskasvu vahel. Usun endiselt, et lähemas perspektiivis väärtusaktsiate suhteline atraktiivsus kasvab, eriti tehnoloogiasektori aktsiatega võrreldes.