Ettevõtja: automaksu kehtestamisel peaks riik ka oma autopargi üle vaatama (2)
24. aprill 2023, 10:55
Autorendiga tegeleva Mobire Groupi tegevjuht Andrus Valma nendib, et automaksu kehtestamisega koos peaks riik ka oma autopargi halduse üle vaatama, sest ka seal leiaks olulisi kokkuhoiukohti.
Valma tõdeb aga, et automaks on vajalik, kui tahame, et Eesti autopark muutuks uuemaks ja rohelisemaks. Tema ettepanek oleks automaksu süsteem üles ehitada kaheosalisena – registreerimis- ja omamismaksuna.
Eesti autopargil on kaks peamist murekohta: registris on suur hulk vanu sõidukeid ning teiselt poolt kroonivad autode müügiedetabelite tipus kütusekulukamad uued ja vähekasutatud autod, kirjutab Valma. Eestlased olid ja on autousku ning auto ostu puhul mängivad eelkõige rolli välimus, suurus ja võimsus kui keskkonnasõbralikkus. Sellest tulenevalt võiks autoomanike mõttemustreid muuta kaheosaline automaks – esmane maks sõiduki registreerimisel ning eraldi sõiduki omamise maks.
Registreerimise maks võiks omakorda lähtuda sõiduki CO2 tasemest ja auto hinnast. CO2 heitme järgi auto maksustamine aitab kaasa sellele, et inimesed soetaksid uuemaid, jätkusuutlikumaid autosid. Kui samal ajal maksustada suuremalt luksuslikumaid ja kallimaid autosid, aitab see aga autoostjaid suunata väiksemate ja keskkonnasäästlikumate autode poole.
Auto omamist võiks samuti maksustada
Lisaks registreerimismaksule võiks autoomanikud maksta sõiduki omamise maksu, mis baseerub CO2 tasemel. See aitaks puhastada autoregistrit, kus on ligikaudu 150 000–200 000 sõidukit, millega liigutakse vähe või üldse mitte. Paljud neist on kusagil hoovides seisvad romud. CO2 heitmel põhinev omamise maks aitaks rohkem kaasa sellele, et inimesed mõtleksid läbi, millist autot päriselt vajatakse, kuni selleni välja, kas neil üldse on vaja isiklikku autot.
Selline maksusüsteem mõjutab paraku valusamalt maapiirkonnas elavaid inimesi, kuna äärealadel sõidab ringi oluliselt rohkem vanu autosid. Ka uusi autosid soetades eelistatakse neis piirkondades sisepõlemismootoriga autosid, kuna elektriauto kasutamine on kaugemates piirkondades puuduliku laadimistaristu tõttu oluliselt keerulisem.
«Siiski leian, et olukorra peaks lahendama näiteks toetustega, mitte erisustega automaksu rakendumisel,» selgitab Valma. «Vastasel juhul jääks tagaplaanile eesmärk automaksuga Eesti autopargi rohelisemaks muuta. Võimalus oleks ka 1999. aasta ja sellest vanemad autod (mis ilmselt ongi kasutuses eelkõige maaregioonides) maksustada ühtselt, kuna nende sõidukite kohta ei ole registris andmeid eraldatava CO2 heitme kohta.»
Riik võiks välja selgitada, millistel ametikohtadel peab ilmtingimata olema tagatud sõiduk ning millistel juhtudel saaks auto omamise asendada vajaduspõhise renditeenusega või auto jagamise teenusega.
On veel üks oluline nüanss, millele automaksu rakendades tuleks kindlasti tähelepanu pöörata – võõramaiste numbritega autod, millega sõidavad Eesti kodanikud ja ettevõtted. Kuna automaksu saab aga rakendada vaid kohalikku registrisse kantud sõidukitele, ei võimalda see selliste autoomanike käest maksu koguda.
«Sellise olukorra lahendamiseks võiks kaaluda välismaiste numbrite puhul päevamaksu kehtestamist, kui riigis viibitakse näiteks üle 14 päeva. Sarnased piirangud on kehtestatud ka mitmes naaberriigis, kus auto omamine on maksustatud,» pakub Valma välja.
Riik vajab uut lähenemist
Automaks ei ole siiski ainus lahendus Eesti autopargi jätkusuutlikumaks muutmisel. Oluline pole vaid see, et soetaksime loodussõbralikuma mootoriga autosid, vaid ka see, et mõtleksime läbi, kas ja milleks meil sõiduvahendit vaja on ning kas lisaks auto omamisele on ka jätkusuutlikemaid alternatiive. Siin võiks eeskujuks olla aga ka riik ise.
Üsna tavapärane on pilt, kus riigiasutuste parklates seisab päevade (ka nädalate) kaupa autosid, millega sõidetakse pigem harva. Riik võiks välja selgitada, millistel ametikohtadel peab ilmtingimata olema tagatud sõiduk ning millistel juhtudel saaks auto omamise asendada vajaduspõhise renditeenuse või auto jagamise teenusega. Edukalt võiks toimida ka autode ristkasutus ühe valitsemisüksuse piires.
Ka praegune autode hankimise süsteem on Valma hinnangul koht, kus riik saaks oluliselt targemini majandada. Praegu hangitakse autosid peamiselt liisingumakse suuruse alusel ning ei arvestata sõidukite ülevalpidamise täiskuluga (korrapärased hooldused, liiklus- ja kaskokindlustus, rehvid, rehvivahetus ning hoiustamine, kulumaterjalid jne). Liisingmakse moodustab aga vaid ca 60 protsenti auto kasutamise kogumaksumusest (v.a kütus).
Riigihanked on praegu suuresti just parima intressimäära või kuumakse peale üles ehitatud. Seega puudub selge arusaam, kui palju riik tegelikult sõidukitele kulutab ning kas hanke võitnud pakkumus on kogukulude arvestuses soodsaim. «Hea eeskujuna saab siin välja tuua Läti, kus riik korraldab autohankeid täiskulu põhiselt, mitte liisingumakse suuruse järgi. See on aidanud neil riigi autopargi kulusid oluliselt optimeerida,» tõi Valma näite.
Läti valitsuse võiks eeskujuks võtta ka elektriautodele ülemineku ja rohe-eesmärkide saavutamises. Nimelt on seal juba praegu riigihangetesse sisse kirjutatud hübriidautode osakaalu nõue, mis 2026. aastal asendub elektriautode nõudega. Ka meil võiks vähemalt 25 protsenti ametnike autodest moodustada elektriautod ning see osakaal võiks aasta-aastalt järjest tõusta.
See aitaks kaasa puhtama linnaõhu saavutamisele, mürasaaste vähendamisele ning aitaks soodustada elektriautode kasutamist üleüldiselt, kuna paljud saavad tänu sellele elektriauto sõidukogemuse ning on ehk rohkem valmis oma tarbimisharjumusi ümber hindama. Samuti lükkaks see ehk kiirema hoo sisse ka elektriautode laadimistaristu arendamisele, millega tuleb Eestis veel tublisti vaeva näha.
«Kokkuvõttes on oluline vahe, kas kehtestada maks maksu pärast või investeerida nii maksusüsteemiga kui ka teiste tegevustega sellesse, et meie ise, meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada maailmas, mis ei hävita iseennast,» toonitab Valma.
Automaks ei peaks pelgalt lunastama meie süümepiinu, kuna sõidame liialt vanade ja võimsate autodega, vaid peaks panema mõtlema selle üle, milliseid vahendeid me liiklemiseks kasutame, ning tegema otsused vastavalt vajadusele, mitte emotsioonidele toetudes. Jätkusuutlikuma mõtteviisi juurutamiseks on Valma hinnangul vaja muutusi nii eraisikute, ettevõttete kui ka riigi tasandil.