/nginx/o/2023/04/24/15278189t1hbab2.jpg)
Ilmselt mäletavad enamik meist punakate juustega säravat tehnoloogiaajakirjanikku Hans Lõugast, kes aeg-ajalt Ringvaate või Terevisiooni stuudios uusi ja ägedaid tehnoloogilisi lahendusi selgitas. Viimastel aastatel pole teda enam aga näha – kuhu ajakirjanik kadus?
Aasta oli 2008, kui ajakirjandusmagistrantuuris õppinud Lõugasele helistas ühe Eesti juhtiva ajakirjandusväljaande toimetaja, kes kutsus ta tööle. Ühtekokku töötas Lõugas meedias 11 aastat, selle aja sees oli ka enam kui 3 aastat, mil ta lõi koos Henrik Roonemaaga oma ajakirjandusportaali.
«Selle ajaga jõuab ajakirjandusmaailmas teha sisuliselt kõike. Tegin telet, raadiot, trüki- ja digiajakirjandust, töötasin suures meediamajas ja asutasime oma iduettevõtte Geenius Meedia,» avas Lõugas. «Mõistsin, et ühest küljest on mul tohutu kirg selle vastu, kuidas tehnoloogia meie elu mõjutab. Ajakirjanikuamet oli üks viis seda maailma avada. Kui aga erinevad rollid end ammendasid, siis hakkasin mõtlema, et mul on tehnoloogia vastu huvi olemas – miks mitte minna lähemale sellele, mida kajastasin?» arutles endine ajakirjanik, kes otsustas neli aastat tagasi teha kannapöörde ja liikuda tehnoloogiasektorisse.
Sarnaselt paljudele teistele, kes on end ühes valdkonnas tippu töötanud ja seejärel uuelt lehelt alustavad, seisis ka tema vastakuti hirmude ja eelarvamustega. Kohati tundus, justkui liiguks ta oma karjääris esialgu paar sammu tagasi, alustades uues kohas täiesti nullist.
«Tõepoolest, valdkonda vahetades on alguses selline tunne, et olin jälle algaja. Universaalset soovitust sellest üle saamiseks mul pole. Mind tõukas tagant eelkõige see, et mul oli tohutu huvi tegeleda millegi sellisega, mis mõjutab kogu maailma,» nentis Lõugas, kes peab üheks oma edu saladuseks rumalate küsimuste küsimist. «Küsisin tuttavatelt ja ka vähem tuttavatelt rumalaid küsimusi. Mõneti oli mul seda lihtne teha, sest töötasin ajakirjanikuna ja minu ülesanne oli viia see info tavalugejani. Soovitan seda ka teistel teha – mitte karta rumalate küsimuste küsimist, sest nii jõuab tarkade küsimusteni.»
Esialgu alustas Lõugas ühes küberturvalisuse ettevõttes vanemanalüütikuna ja seejärel hakkas samas ettevõttes tootejuhiks. Natuke üle aasta vanemanalüütikuna töötamine andis talle võimaluse äri kohta õppida. «Kui teed karjääripöörde IT-valdkonda, siis ei pea kartma nii-öelda pehmest rollist alustamist, see on kaval viis valdkonda sisse imbumiseks. Nii saab mõista, kuidas tehnoloogiaettevõte töötab, mil viisil käib arendus, müük ja väärtuse loomine. See on justkui uue keele õppimine – vahet pole, mida tehakse, ent inimestega samas ruumis olemine õpetab ka äri tundma,» lisas ta.
Võrreldes oma varasema tööga on põhiliseks erinevuseks tähelepanutsükkel, selgitas Lõugas. Kui meedias keskendub ajakirjanik ühele teemale päevaks või nädalaks, siis tarkvarafirmades on planeerimisperiood oliluliselt pikem. Samas on ka tänapäeva tarkvaraettevõtted oluliselt paindlikumaks ja kiiremaks muutunud. «Enam ei saa aasta aega ette mõelda, vaid ettevõtted peavad sagedasti ümber orienteeruma. Tehnoloogiasektoris töötamine on pidev tõestamine, et oleme paremad kui meie konkurendid. Kui me ei tee oma tööd hästi, siis minnakse konkurendi juurde. Näiteks oma praeguse tööandja – Dynatrace’i – juures lansseerime tootest uue versiooni kaks korda kuus, et teha seda järjepidevalt paremaks,» avaldas Lõugas.
Oma tänasesse töökohta sattus mees suuresti just tänu nendele samadele rumalatele küsimustele. «Tegin aastaid tagasi ühe Eesti idufirmaga intervjuu. Nad ehitasid väga põnevat asja – ja ilmselt küsisin väga palju lolle küsimusi. Kui Dynatrace selle ettevõtte omandas, kutsuti mind intervjuule,» avaldas ta. «Tööle kandideerimisel oli ühtekokku kolm vooru, mille käigus mõistsin, et see on ettevõte, mis panustab inimestesse ja kus protsessid on väga hästi läbi mõeldud. Näiteks kestab inimeste sulandamine ettevõttesse aasta aega ja seda tehakse väga süsteemselt.»
Tootejuhina on Lõugase ülesanne viia kokku insenerid, müük ja turundus ning olla sild selle vahel, et info uuest tootest jõuaks õigete osapoolteni. Selle eelduseks on see, et ta mõistab tehnoloogiat sajaprotsendiliselt. «Ma olen küll kiire õppija, aga kui vaja, siis peab ka küsimust «miks?» esitama viis korda järjest, et jõuda asja tuumani. Oluline on avatud suhtlemine ja valmisolek muutusteks,» selgitas Lõugas.
Tagantjärele vaadates mees oma karjääripööret ei kahetse. Kui, siis ehk ainult seda, et ta muutust juba varem ette ei võtnud. Keskkooli kõrvalt töötas ta pool aastat pärast tunde tarkvarafirmas programmeerijana: «Minu kõrval olid tüübid, kes olid minust kaks korda kiiremad. Mõistsin, et programmeerijat või inseneri minust ei saa, aga ma ei mõtle sellele kahetsusega tagasi. Pigem näen, kui kasulik see aeg oli ja kuivõrd väärtusliku kogemuse mulle andis,» kinnitas tootejuht.
Neil, kes endiselt kardavad karjääripööret teha, soovitab Lõugas samm-sammult edasi liikuda – nii on maandumine pehmem. «Kui esialgu tundub liiga hirmus oma vana töö varna panna, siis soovitan alustada mõne hobiga, mis valdkonnast parema ülevaate annab. Olgu selleks siis külaseltsile veebilehe, mõne internetiprojekti tegemine või muu huviprojekt. Tähtis polegi tulemus, vaid just õppimiskõverast üles ronimine,» avaldas ta lõpetuseks.
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)