Tõnu Mertsina: uus valitsus ei ole plaanitavate maksumuudatuste mõju analüüsinud

Tõnu Mertsina, Swedbank Eesti peaökonomist Foto: swedbank

Kui vaadata reaktsioone koalitsioonileppe kohta üldisemalt, jääb mulje, nagu oleks selles põhiteemaks maksude tõstmine. Arusaadavalt, maksude kergitamine ei meeldi kellelegi ja ilmselt seetõttu on ülejäänud teemad saanud vähem tähelepanu. 24-leheküljeline dokument ei ole kantud ainult murest ja plaanidest, kuidas riigieelarvesse raha juurde saada ja seda tasakaalu suunas liigutada.

Eesti julgeoleku kindlustamine ja regionaalpoliitika pole üksnes riigipoolsed kulutused, vaid sellel on investeeringute ja kohaliku elu mõjutamise kaudu mõju ka majandusaktiivsusele. Haridusel on teadagi pikaajaline ja fundamentaalne mõju majanduse arengusse ja selle konkurentsivõimesse. Sissetulekute ebavõrdsuse vähendamisel ja tervelt elatud aastate pikendamisel on lisaks humaansele mõõtmele samuti läbi laiapõhjalisema, ostujõulisema ja investeerimisvõimelisema elanikkonna positiivne efekt majandusele.

Pikemas vaates ilmselt kõige olulisem on aga üleminek rohemajandusele ehk Eesti majandusmudeli muutmine kliimaneutraalseks ja kestlikuks. Rohemajandusele üleminek ei ole küll uus teema, kuid see on teatavasti valdkondade ülene tegevus, mille taga hakkab olema üha rohkem tööd ja vastutust. See määrab paljuski ära majanduse konkurentsivõime ja vastupidavuse. Kas kliimaministri portfelli loomine rohereformile lisaimpulsi annab ja kas minister selle tööga hakkama saab, näitab aeg. Ilmselt ei sõltu see ainult ministrist. Kõiki eelpoolnimetatud üllaid eesmärke saab täita ja nende mõju avaldub vaid siis, kui kaasatakse kõiki osapooli ja nendega targalt tegeletakse.

Ei ole ilmselt kellelegi uudiseks, et riik ei saa oma eesmärke pikas vaates ellu viia, kui selle rahandus on korrast ära. Koroonakriisi mõjude leevendamine andis tugeva löögi paljude maailma riikide riigirahandusele, mille mõjud kestavad veel tänaseni. Venemaa alustatud sõda Ukrainas, energiakriis ja majapidamiste ostujõu langus suurendavad täiendavalt kulutusi riigieelarvest. Seega, Eesti ei ole siin kaugeltki erand. Ainuüksi kokkuhoiu, kärbete ja kosmeetikaga, samas kui majandus vajab kriisidest taastumist, Eesti riigieelarve suurt puudujääki tasakaalu viia ei õnnestuks.

Riigivõla kasvatamine riigieelarves jooksvate kulude katmiseks on väga halb poliitika. Kõrgemad laenukulud on omakorda riigieelarvele suurem koormus ja pidurdavad puudujäägi vähendamist. Samas, kui laenuga tehtud investeeringud parandavad tootlikkust ja ergutavad majanduskasvu, ei peaks riik seda kartma. Seega, riigieelarve tulude suurendamisest kahjuks mööda hiilida ei saa. Iseasi on muidugi see, kuidas seda teha.

Maksubaas, maksumäärad ja maksukoormus ei pea ega saagi ajas stabiilsed olla. Ei ole see olnud teistes riikides ega ka meil mitte. Mida paremini on riigirahandus juhitud, seda stabiilsem saab see olla. Enne 14 aasta tagust majanduskriisi oli Eestis standardkäibemaks 18 protsenti, samal ajal kui tulumaksumäära on allapoole toodud. 20-protsendiline tulumaks kehtib alles alates 2015. aastast. Korras riigirahandus aitab majandusšokkidega valutumalt toime tulla.

Kas alampalka ka tegelikult õnnestub praeguselt 45 protsendilt nelja aastaga viia 60 protsendile mediaanpalgast, peaks sõltuma ennekõike tööandjate võimalustest, mitte valitsuse plaanist.

Kuigi tõstetakse üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu – õnneks küll aastase vahega – siis samal ajal suureneb tulumaksuvabastus, kaotatakse maksuküür ja hakatakse suure hooga alampalka tõstma. See kompenseerib vähemalt osaliselt maksutõusude mõju, eriti just käibemaksu tõstmise mõju madalama sissetulekuga inimestele. Küll aga kannatavad rohkem suurpered, kelle toetusi kärbitakse. Suurem käibemaks suunatakse hindadesse, kuid inflatsioonile see erilist hoogu ei anna. Kas alampalka ka tegelikult õnnestub praeguselt 45 protsendilt nelja aastaga viia 60 protsendile mediaanpalgast, peaks sõltuma ennekõike tööandjate võimalustest, mitte valitsuse plaanist.

Riigieelarve tulude suurendamine maksude tõstmisega on küll mõistetav, kuid praegused otsused paistavad olevat tehtud vaid tehniliste analüüside põhjal – koostatud on esialgsed analüüsid lisaraha laekumise kohta, kuid maksumuudatuste mõju veel analüüsitud ei ole. Võib-olla on liialdus öelda, et valitsus on seetõttu sukeldunud teadmatusse, kuid üllatusi võib ta nii kohata küll.

Löök turismile

Majutusasutustele alandatud käibemaksu kaotamine võib anda löögi turismile. Kui palju, seda on veel vara öelda. Enne pandeemiat, 2019. aastal olid välisturistid 60 protsenti majutatutest ja mitteresidentide kulutuste osakaal Eesti SKTs oli 5,6 protsenti, eratarbimises ligi poole rohkem. See pole siiani kaugeltki veel taastunud. Seetõttu oli kummaline Kaja Kallase võrdlus 11. aprilli ERRi «Esimeses stuudios», nagu oleksid hotellid luksusteenus. Avansilise tulumaksu tõstmine kaheksa protsendipunkti võrra tähendab mõistagi maksjatele suuremat kulu, kuid see hakkab veelgi enam piirama väiksemate pankade kasvuvõimalusi.

Eesti liigub küll Põhjamaade majandusmudeli suunas, kuid maksukoormus on meil tublisti madalam. Samas on Eesti maksukoormus näiteks kõrgem kui USAs ja Šveitsis ja võrreldav OECD keskmisega. Ainuüksi maksukoormus ei määra ära riigi konkurentsivõime. Nii olid näiteks kõik Põhjamaad, kuid ka USA ja Šveits eelmisel aastal maailma esimese kümne kõige konkurentsivõimelisema riigi hulgas. Eesti maksusüsteem peab toetama investeeringuid ja ettevõtete konkurentsivõimet. Samuti peab see olema atraktiivne välisinvestoritele. Seetõttu on koalitsioonileppes positiivne, et eesmärgiks on seatud Eestis mitte ainult välisinvesteeringutele, vaid lausa ettevõtete peakorterite kohaloleku jaoks atraktiivse ettevõtlus- ja maksukeskkonna loomine. See on väga ambitsioonikas eesmärk ja võib oluliselt muuta meie majandusmudelit.