5 KÜSIMUST ⟩ Tippjuht Kai Realo: usun, et enim tuska teeb rahvale automaks

Tippjuht Kai Realo juhtis ligi 10 aastat kütusemüüjat Circle K. Täna tegutseb ta jäätmevaldkonnas, olles Ragn-Sellsi tegevjuht. Foto: AFP/SCANPIX

Eesti riigi eelarvepuudujääk on aastatega paisunud nii suureks, et uuel valitsusel polnud enam võimalik maksutõuse vältida. Küll aga saanuks koalitsioonileppesse kirjutada tegevusi, mis Eesti majandusele uue hoo annaksid. Praegu neid seal ei ole, leiab tippjuht Kai Realo.

Alustuseks, milline on teie hinnang koalitsioonileppele?

Koalitsioonilepe on mitme varasemaga võrreldes siiski üsna riigimehelik – tajutakse riigi probleeme ning proovitakse neile lahendusi leida. Mulle isiklikult väga meeldib, et esimest korda on Eestis lühidalt, aga selgelt väljendatud seisukohti ka keskkonna ja ringmajanduse suunas liikumise teemal.

Kahju on aga sellest, et ravitakse probleeme, mille on ellu lasknud kutsuda needsamad erakonnad, kes ka varem koalitsioonides on osalenud. Ning kui me rahvana sellest ei õpi – kui palju lolle otsuseid on võimelised langetama meie enda valitud rahvasaadikud –, siis tõesti oleme rahvana oma valitsust ja riigikogu väärt.

Seega suures osas olen ma koalitsioonileppes toodud seisukohtadega nõus. Siiralt kahju on aga sellest, et mitmed otsused on rasked ja tabavad teatud valijarühmi ootamatult ning valusalt.

Millised Eesti riigi arengu seisukohalt tähtsad küsimused jäid koalitsioonileppes kirjeldamata?

Eesti riigi finantsseisu parandamiseks on hetkel peamiselt võetud suund maksude tõstmisele. See on kahtlemata üks vajalikest meetmetest ning seda oli ka aimata, kuid heaperemeheliku riigijuhtimise juurde peaks käima lisaks veel kaks initsiatiivi: riigireform ehk riigi tegevuse tõhustamine (mitte lihtsalt kulude kokkuhoid, nagu seda harilikult näidata tahetakse) ja majanduse konkurentsivõime tugevdamine.

Majanduskasvu meetmeid, peale innovatsioonitrepi toetamise, sellest leppest sisuliselt ei leia. Koalitsioonileppes visatakse küll õhku visioon, et Eestis võiks olla suurfirmade peakontorid, aga ma ei leia ühtegi viidet dokumendis, miks see peaks nii juhtuma. Ja pealegi – kas me tahame enda juurde fiktiivseid peakontoreid kahe inimese ja faksimasinaga või soovime siin näha ka tegelikku lisandväärtuse tootmist?

Kui tahame lisandväärtust, siis mida tehes me seda saaksime? Kes seda teeks? Erialaspetsialistidest on puudus, nagu on puudus ka pea kõigil muudel ametikohtadel töötavatest inimestest. Massiliselt. Noori jõuab tööturule vähem, samas elatakse kauem. Meie demograafiline situatsioon annab selgelt märku, et suur osa tööst tuleb tulevikus Eestis teha masinatega. Aga ka siis jääb puudu inimesi, kes oskaks neid masinaid käsitseda või töötada ametites, kus inimese roll on ja jääb oluliseks.

Kolmel uuel ministeeriumil tuleb tõsiselt majandusküsimustega tegeleda, sest ettevõtjad vajavad oma äri hoidmiseks ja kasvatamiseks head keskkonda. Hariduse ja tööhõive probleeme ei lahenda aga ükski ettevõte.

Kas olukorras, kus prognoositav eelarvepuudujääk on 4,3 protsenti SKTst, oli üldse võimalik ebapopulaarsetest maksutõusudest pääseda?

Maksutõuse täiesti vältida ei oleks olnud võimalik. See on paraku kiireim viis kuskilt eelarve lappimisega alustada. Kõikvõimalikud majanduskasvu meetmed ja riigireformi läbiviimine võtaks kauem aega. Alati on aga küsimus, et mis maksud need on, mida rakendada? Pahede maksustamine – alati ajakohane. Tarbimise maksustamine – vahel õigustatud, sõltub, mida tarbitakse. Vara maksustamine – ka teoreetiliselt mõistlik, kui arvestada, mis varaga on tegu.

Ma olen üsna kindel, et automaks on hetkel see, mis eestlastele enim tuska tekitab. Sest kuigi auto on hädavajalik (vähemalt maal elades), siis lisaks on ta ka emotsionaalne omand – selle läbi saab anda märku oma staatusest ja eelistustest. Ja kui kallis maitse veel täiendavalt maksustatakse, on meel kindlasti mõru. Usun, et tuleb veel arutada ja otsustada, mille alusel siis ikkagi maksustama hakatakse. Ma ise pooldan, et lähtudes ikkagi «saastaja maksab» põhimõttest.

Mida teinuksite teie maksupoliitikas teisiti?

Ma arvan, et hetkel on kõige suurem probleem selles, et see kõik kehtestatakse n-ö korraga. Ja samal ajal on tohutu inflatsioon – mõelge ise, ikka veel on inflatsioon 15 protsenti. Teised riigid ei suuda mõista, kuidas meil Eestis elu jätkub, aga meie ikka kuidagi toimime. Toit maksab kosmiliselt rohkem kui eelmisel aastal samal ajal. Kütuste ja energiahinnad ei lähe enam kunagi nii alla, kui olid veel mõned aastad tagasi. Toidu hind ongi nii kõrge Eestis eelkõige seetõttu, et meil on toidu käibemaks kõrge. Seda on aga keeruline Eesti inimesele pidevalt korrutada, et ärge võrrelge toidu hindu meil ja mujal, sest maksud on erinevad.

Kui ühelt poolt kinnitab koalitsioonilepe, et toetusi ja muud sellist soovitakse jagada vastavalt vajadusele, siis tegelikult oleks tulnud ehk proovida ka maksudega leida lahendusi, kus väiksema sissetulekuga inimesed ei oleks nii tugevalt pihta saanud. Käibemaksu tõus ja automaks mõjutavad neid aga oluliselt. Peale eluasemega seotud kulude ja toidu muuks enam lihtsalt raha ei jäägi.

Lõpetuseks, mida head ja positiivset on Eesti ettevõtlus- ja majanduskeskkonnal koalitsioonilepingu põhjal oodata?

Siiralt loodan, et Eesti saab liikuma roheleppe elluviimise, ning seda mitte ainult paberil, vaid ka läbi kliimaseaduse raamistiku konkreetse tegevusplaani. Kliimaga tegelemine ei ole ainult roheenergia – see on palju rohkemat ning loodetavasti alustataksegi sellega, et teema selgelt ja ühemõtteliselt avatakse, laiemalt kui seni.

Väga tahaks näha ka riigi visiooni ja tuge innovatsiooni toetamisel. Millised on need uued keskkonnasõbralikumad tooted, teenused, lahendused, mis aitavad mitte ainult ühte ettevõtet, vaid näiteks tervet sektorit? Kuidas tagada, et toetused ettevõtluses jõuavad sinna, kus sellest on paljudele kasu? 

Koalitsioonilepingust kajab ka läbi, et lisaks riigi finantsseisu objektiivsest tunnistamisest saadakse aru ka teistest reaalsetest muutustest ühiskonnas ning seeläbi ka seaduste kaasajastamise vajadusest. Näiteks asjaolu, et töö iseloom ja töötamise viis on ajas oluliselt muutunud, aga siiani pole töölepingu seadusandluse muutmisest kuulda tahetud.

Ma väga tahaks uskuda, et inimesed, kes suutsid nii raskeid maksuotsuseid vastu võtta, suudavad enda seisukohtadele ka kindlaks jääda. Sõltumata sellest, kas nendega nõustuda või mitte, on veel hullem see, kui otsused taas iga poole aasta järel muutuma hakkavad. Nagu öeldakse: pigem õudne lõpp kui lõputu õudus. Just täielik ettearvamatus seadusandluses on teinud investorid Eesti suhtes tundlikuks ning siin ootaks uuelt valitsuselt suuremat stabiilsust.