Sirje Potisepp: riigiaparaadi kulude kärpimisest pole kahjuks juttugi

Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potiseppa sõnul kulub Eesti inimeste raha niigi vaid kolme põhivajaduse täitmisele: söök, eluase ja transport. Pilt on illustratiivne. Foto: Britt Rosen

Eesti Toiduainetööstuse juht Sirje Potisepp ütleb valitsuse maksutõusuplaani kohta, et pigem oodanuks ta valitsuselt kärpeuudist. 

Järgneb Potisepa kommentaar valitsuse maksutõusuplaanide kohta.

Värskelt sõlmitud koalitsioonileping vajab veel sügavamat analüüsi ning loodetavasti saab toiduainesektor lähiajal võimaluse uue valitsuse liikmetega ka kohtuda, et üheskoos olukord üle vaadata, kuid meie esmased reaktsioonid on ettevaatlikud. Küsimusi on jätkuvalt rohkem, kui vastuseid.

Alustaks sellest, et just mõni päev tagasi jagas statistikaamet uusi andmeid, mis näitavad selgelt Eesti tööstuse ja tootmismahtude üldisemat langust. Olen korduvalt öelnud, et viimaste aastate majanduskriis on enamasti tööstuse nägu ning paraku tõestavad seda ka meie majandusliku näitajad. Toodang vähenes kõigis kolmes tööstussektoris: energeetikas, mäetööstuses ja töötlevas tööstuses, kaasa arvatud toiduainetööstuses.

Sirje Potisepp Foto: Konstantin Sednev

Majanduses on kõik omavahel seotud ning igasugused hinna- ja maksutõusud, toidavad taas inflatsiooni. Nii olemegi langenud majanduskriisi nõiaringi: kasvavad hinnad toovad surve palkade kasvuks ning see omakorda toob kaasa uued hinnatõusud, sest palgaraha peab mahtuma ju toote hinda.

Maksutõusud ei ole kunagi oodatud sõnumid. Enne valimisi küll lubati, et «kõigil tõuseb», aga seda küll hoopis teises kontekstis. On arusaadav, et kui riigi eelarve on halvas seisus, on meil sisuliselt kaks valikut: kas tõsta tulusid (mida praegu agaralt kohe tegema hakatakse) või kärpida kulusid (sellest kahjuks pole juttugi ja näiteks riigiaparaadi ümberkujundamisest kulude kärpimise valguses ei räägita).

Maksutõusud toovad kaasa hindade tõusud, sest kanduvad edasi teenuste ja toodete hindadesse. Toiduainetootjad on inimeste rahakotiga otseselt seotud. Arvestades, et uuringu järgi kulub sissetulekutest lõviosa inimestel kolme põhivajaduse rahuldamiseks, milleks on toit ja jook, transport ning eluasemekulud, on tegelikult ainus võimalus kokku hoida toidult ja seda tehakse juba tugevalt eelmisest aastast peale. Eesti tarbijad on praegu niigi juba hinnatundlikud – see kajastub ka nende toidukorvi valikutes. Seetõttu kohaliku toodangu mahud vähenevad ning eelistama hakatakse odavamaid importtooteid.

Kõrge inflatsiooni toitmine käibemaksu tõstmisega on kahe otsaga asi: võib-olla lühiajaliselt saab eelarve oodatud lisasüsti, kuid kas lõpuks ei söö selle kasutegurit ära kerkiv inflatsioon?

Sellel on aga veel üks oluline mõju – just tarbijale endale. Valides odavamat toitu, importtoitu, muudame oma söögilaua üksluisemaks ja vähem kvaliteetsemaks. Samal ajal kaotavad meie ettevõtted konkurentsis ja see puudutab nii suuri, kui väikeseid. Eesti toidutootjad kaotavad nii sisemaises konkurentsis kui ekspordivõimes: importkauba osakaal poes suureneb ning majanduse mootor ehk eksport väheneb.

Kindlasti tahaks näha konkreetseid samme, kuidas uus valitsus meid majanduskriisist välja viib ning kuidas suunab tööstusepoliitikat selliselt, et kohalik tootja oleks konkurentsivõimeline ja tugev. Maksude asemel võiks mõelda majanduse kasvatamisele ja kulude kokkuhoiule, sest maksudega majandust ei kasvata – nende maksudega väheneb ostujõud, tarbimine ning seeläbi ka tootmine.

Kas käibemaksu tõstmine toob kaasa planeeritud lisatulu olukorras, kui me ei tea, kas ette on näha ka tarbimise võimalikku vähenemist? Need, kes on sunnitud kokku hoidma, hakkavad veel vähem tarbima, need aga, kellel kokkuhoiuks otsest põhjust ei ole, ei pruugi oma vabu vahendeid tarbimisse suunata ning võtavad pigem ootava positsiooni. Kas see toob kaasa loodetava kulubaasi suurenemise?

Käibemaksu tõstmine tundub pealtnäha lihtsaim viis ka haldamise mõttes – süsteemist tuleb ära vahetada vaid number (panna 20 asemele 22) ja kõik toimib. Kuid siin tuleks ilmselt planeerida ka tõsisemat järelevalvet maksukäitumise kontrolliks, sest suurem käibemaksu osa ahvatleb ka selle maksmisest kõrvalekaldumisi tegema. Ka niigi kõrge inflatsiooni toitmine käibemaksu tõstmisega on kahe otsaga asi: võib-olla lühiajaliselt saab eelarve oodatud lisasüsti, kuid kas lõpuks ei söö selle kasutegurit ära kerkiv inflatsioon?

Täna on küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid. Ka rohepöörde kohta – mida see inimestele ja ettevõtetele kaasa toob? Uus koalitsioonileping ei süsti kahjuks erilist optimismi.