/nginx/o/2016/01/28/4912581t1h98dc.jpg)
/nginx/o/2023/04/04/15238859t1h8d19.jpg)
Eestis – aga ka mujal – kogub hoogu nukker trend: nii-öelda keskmise palgaga ametikohad kaovad, asemele tulevad kas väga kõrge või väga madala palgaga tööd. Ning ka kehva palga eest nõutakse aina rohkem.
Viis aastat tagasi avaldas Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) uuringu, mille sõnum oli lihtne, aga kurb: nii-öelda keskmised, normaalse palgaga töökohad on kadumas, asemele tulevad väga madala ja väga kõrge palgaga ametid ning tekib justkui kaheklassiline ühiskond.
Eestis ei ole selle teema kohta suuri uuringuid tehtud, kuid need, kes iga päev töötingimustega kokku puutuvad, täheldavad seda trendi küll: oskusi nõutakse, aga raha nende eest maksta ei raatsita.
Ametiühingute keskliidu juht Jaan-Hendrik Toomel kinnitab, et nii see asi Eestis on. «Levinud skeem on n-ö töökohtade efektiivistamine,» ütles Toomel. Seda on märgata kontoritööde puhul, aga ka tööstuses. Asi on lihtne: üks töötaja koondatakse, tema ülesanded jagatakse teiste vahel ära ning pannakse näpuotsaga palka juurde. «Keskmise palga saajaid koondataksegi palju ning neil on uue samaväärse töökoha leidmine raske, sest kõik koondavad keskmisi. Inimesel on kaks valikut: kas ennast täiendada ja liikuda palgaredelil ülespoole või langeda allapoole,» rääkis Toomel.
Rahalises mõttes kaovad Toomeli sõnul praegu ligi 1700-eurosed töökohad. Juurde tuleb pisema, kuni tuhandeeurose palgaga või siis 2500 eurost algava tasuga töökohti. «Järjest vähem ettevõtteid tahab miinimumpalka maksta,» ütles Toomel.
Samas nentis Toomel, et kõrgema palgaga tõuseb töötaja jaoks lävend, ja seda just nõudmiste, mitte tingimata tööülesannete mõttes. Pakutava töö tegemise jaoks polekski lisateadmisi ega pabereid vaja, aga tööandjad nõuavad neid ikkagi. «Töötajad ütlevad, et on oma ameti jaoks ülekvalifitseeritud, aga tööandja nõuab,» sedastas Toomel.
Kellele hobi, kellele sund
Palga nõudmisel on julgemad noored. «Tööandjatelt kuuleme, et nende noorte soovid, kes tööturule sisenevad, on isegi kõrgemad kui kogenud töötajatel, varem oli vastupidi. Eks tööandjad on ka frustreeritud, aga ütlevad, et okei, püüame turu järgi teha – aga kui saan kuskil vähem maksta, siis teen seda.»
Hiljuti avaldati uuring, mille järgi Eestis töökohta vahetav inimene loodab saada uuest töökohast kätte ligi 700-eurose palgalisa. Toomel ütleb, et selge on see, et uued töötajad tulevad firmasse kõrgema palgaga kui senised töötajad, kuid see sõltub ka valdkonnast. «Aga eks palgaga on nagu kinnisvarahindadegagi – pigem pakutakse ükskõik mida, ainult mitte raha, palku hoitakse paisu taga kinni.»
Suurenenud on ka mitmel töökohal töötamine, aga seda Toomeli sõnul mitte tingimata vajadusest: on kõrgepalgalised, kes käivad hobi korras vahetevahel Bolti sõitmas, ja on inimesed, kes peavad lisatööd tegema selleks, et peret toita.
Toomel nentis, et väike hirm on nende arengute juures küll, et tekib kaheklassiline ühiskond. «Näeme, et need, kes saavad hästi hakkama, saavad väga hästi hakkama, ja kes ei saa, ei saa üldse. Keskmist, kes normaalselt hakkama saaks, jääb päriselus aina vähemaks.»
Eesti turu kohta ütles kutsekoja OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad, et ennekõike lisandub kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti. «Tööjõuvajaduse prognoos ennustab, et kõige enam kasvab kõrget kvalifikatsiooni eeldavate töökohtade arv, samas nii keskmist kui ka madalat kvalifikatsiooni eeldavate töökohtade arv kahaneb,» kinnitas Rosenblad.
Viimase kümne aastaga on kasvanud kõrgharidusega töötajate arv, samas kui põhi- või kutseharidusega töötajate arv on aina kahanenud.
Samas ei näita kõrgema kvalifikatsiooni nõue, kuidas see on sõltuvuses palgatasemest. Kas parem kvalifikatsioon tähendab kohe kõrgemat palka? Või on trend sinnapoole, et töö nõuab küll rohkem oskusi, aga palgakasvule need oskused kuidagi kaasa ei aita? Selle kohta selged uuringud vähemalt Eestis puuduvad, nii et ainus, millele toetuda saab, ongi kogemused.
Mitu tõlgendusvõimalust
OSKA märtsikuine uuring annab mõista, et pigem ei ole haridustasemest parema palga saamisel kasu. «Töökoha mõttes «üleharitud» on ligi 80 protsenti lihttöötajatest ja 50 protsenti kontoriametnikest,» kirjutavad analüütikud Eesti töötajate kohta. Põhjustena toovad nad näiteks asjaolu, et vanemaid inimesi ei taha tööandjad enam erialasele tööle võtta, nii et nendele jääb vaid lihttöö, mille jaoks on nad kaugelt üleharitud.
Alates OECD raporti ilmumisest on püütud seda ümber lükata. Näiteks tööjõuturgu uurivad Daniel Oechs ja Giorgio Piccitto tegid 2019. aastal uuringu, mille tulemustest järeldasid, et ametite polariseerumine on müüt. Palkade järgi tööturg küll lõhestub, aga see-eest liiguvad töökohad hariduse ja prestiiži mõttes aina ülespoole.
OECD uuringut on teravalt kritiseerinud ka Stockholmi Kõrgema Majanduskooli juures väitekirja kirjutav German Bender, kes viitas ülemisele uuringule ning ütles, et probleem on pigem selles, et kaovad nii-öelda hästi makstud, aga vähest kvalifikatsiooni nõudvad tehasetööd ja asemele tulevad – rahvastiku vananemisest tulenevalt – sotsiaalvaldkonna tööd. Samas möönis ta, et kui vaadata ainult muutusi palkade struktuuris, peab OECD analüüs vett.