SUUR INTERVJUU ⟩ Mihkel Nestor: kui tahame suurt palgakasvu, peame leppima kiire hinnatõusuga

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman

Eesti üks nooremaid makroanalüütikuid, SEBs töötav Mihkel Nestor loodab, et meie inflatsioon jääb euroala omast kiiremaks.

Kuidas sattusid makroökonoomika radadele?

Keskkoolist peale huvitas makromajandus. Keskkoolis õppides mõtlesin, et on kaks kohta, kus ma tahaks töötada. Üks on Praxis ja teine töötada mõne suure panga ökonomistina. Eestis lähevad kuidagi väga lihtsalt soovid täide. Mõlemat olen teinud.

Miks valisid just majandusanalüütiku, mitte aktsia- või krediidianalüütiku töö?

Mind huvitas juba noorest peale lai pilt. Kui keskendud aktsiaanalüüsile, siis võid olla väga tark mingisuguses spetsiifilises valdkonnas, aga ma tahan kõigest teada natukene, mitte süveneda mingisugusesse detaili. Olen lapsest saati lehti lugenud, ehk see kah mõjutas.

Selline ütlus on, et makroanalüütikud on loodud selleks, et sünoptikud saaksid end paremini tunda, sest ennustused ei lähe alati täppi...

See on esoteerika keskealistele meestele. Ma olen sellega pigem nõus, eriti kui Eesti majandusest räägin. Ma ei püüa tarka nägu teha, et tean täpi pealt, milline on Eesti majanduskasv. Põhitõed muidugi kehtivad, aga Eesti on väga väike ja avatud majandusega. Mida suurem on majandus, seda paremini on see ennustatav. Võrdlesin kunagi enda prognoose Eesti Panga omadega ja seal töötab selle kallal kümme inimest. Meie ennustused on enam-vähem sama head. Ma ei pea end geniaalseks ökonomeetrikuks, kes suudab suurepäraseid mudeleid koostada, eks see selline kohvipaksu pealt ennustamine on. Minu jaoks näitab see, et ei maksa panna ülearu auru tõsiteaduslikule analüüsile ja ennustada järgmise aasta Eesti majanduskasvu. Selle tegevuse kasutegur ei ole väga suur.

Kas siis tähtsam on trendi äratabamine, mitte täpsed prognoosid?

Minu jaoks on trendi tabamine tähtsam. Mul on hea meel, kui olen suutnud mingi muutuse ära tabada, millest saab teema. Praegu räägime Eesti töötleva tööstuse probleemidest, kuna Põhjamaade, eriti Rootsi, kinnisvaraturg on kukkunud. Ma rääkisin sellest juba tükk aega tagasi. Aastaid on räägitud demograafiast, et kuidas me elame kõik vanaks ja siis pole kedagi, kes meid üleval peab. Täna on demograafiline kriis selles mõttes kätte jõudnud, et 30-aastaseid ja nooremaid inimesi on 40 protsenti, kes on vanemad kui 30 aastat. See on juba tunnetatav kinnisvaraturul, tööturul. See teema jäi mulle üks hetk silma, nüüd ma näen, et sellest räägitakse rohkem.

Kui üheülbaline on majandusanalüütiku töö?

Kommertspanga majandusanalüütiku töö võib tähendada väga erinevat tööd. Minu eelkäija Ruta Arumäe oli väga tugev numbriinimene, kellele meeldis väga modelleerida ja ennustada. Enne teda oli Hardo Pajula hoopis teisest ooperist – majandusfilosoof, kes vaatas väga palju suuremat pilti. Mina olen pragmaatik. Kolm täiesti erinevat lähenemist.

Kas majanduskasv läheb inimestele korda?

Teame eelmise aasta teisest kvartalist, et majandus läks langusesse. Kas see läheb inimeste tunnetusega kokku, mis majanduses tegelikult toimus? Üldse ei lähe. Nominaalne ehk eurodes mõõdetult oli majanduskasv 12 protsenti. See on tõenäoliselt lähedamal sellele, mida inimesed tundsid. See rahasumma ostab küll vähem kaupu kui aasta tagasi, aga teisalt oli käibekasv 20 protsenti, palgakasv kümme protsenti. Kulud on probleem, aga suures plaanis läks elu väga palju paremaks. Me ei saa sellises kontekstis rääkida mingist majanduskriisist.

Kuidas sul õnnestus hiljuti ära fikseerida oma kodulaen viieks aastaks null protsendiga? Selle peale ikka pidi tulema...

Ma jäin fikseerimisega ikka nädal aega hiljaks. Minu euribori fikseering oli 0,0 midagi protsenti. Nädal aega varem oleks saanud ka täpselt nulli fikseerida. Eks kõik, kes suutsid seda teha, praegu rõõmustavad. See näitab taaskord seda, et kui tänamatu töö on majanduse ennustamine. Et keegi oli valmis minu kodulaenuintressi veel hiljuti nulli fikseerima, tähendas seda, et turuosalised olid niivõrd veendunud, et me jäämegi sinna nullintresside juurde. Ma arvan, et ilmaennustamine on korralik täppisteadus võrreldes majanduse etteennustamisega.

Kui kohutav on euribori tõus?

Räägitakse, et sellise euribori tõusu juures pered vaesuvad ja nüüd tuleb palju rohkem laenu teenindamiseks raha leida, aga teistes riikides on kodulaenud fikseeritud intressimääraga. Eesti eelis on hästi kiire palgakasv. Kui ostsid kodu viis või isegi kolm aastat tagasi, siis tõenäoliselt on selle aja jooksul palk nii palju tõusnud, et laenumakse on oluliselt jõukohasem kui laenu võtmise hetkel.

Kui kõrgele prognoosid euribori tippu?

Ma ei pea ennast turust targemaks. Turg ütleb praegu, et aasta lõpus on kolme kuu euribor natuke üle 3,5 protsendi.

Kas sa lisaks Eestile jälgid tähelepanelikumalt veel teiste maade majandusi?

Ma üritan jõudumööda grupi tasandil analüüsida Soomet. Sellest on ka palju kasu, sest ta on Eesti suurim kaubanduspartner ja see annab ka Eesti majanduse prognoosimisel lisandväärtust. Soomel on sarnaselt Eestiga ja Euroopaga sama probleem, et inimeste kindlustunne on väga madal. Kodude ostmisel arvestatakse, et majanduses on ebakindlad ajad ja tasub oodata. Kindlasti häirib soomlasi Rootsis toimuv. Soomes pole erinevalt Rootsist kinnisvaramulli olnud.

Minu jaoks on Soome olnud ülistabiilne riik. Teeme siin nalja soomlaste pikkade juhtmete üle, siis sama võib kogeda ka majanduses. Jaekaubandus ja tööstus langeb Euroopas juba mõnda aega, Soomes on üsna stabiiline sirge joon. Rikas ja väga stabiilne riik, majandustormid ei jõua sinna üldse või väga pika viitajaga. Eesti jaoks on ju suurepärane, et meil on selline stabiiline partner.

Mis võiks Eesti majandust vedada, kui töötlev tööstus ei saaks seda teha?

Töötleva tööstuse hädad on juba pikka aega. Selle tööstusharu osakaal majanduses on pikalt langenud. Eesti töötleva tööstuse suur eripära on see, et tavaliselt on töötlev tööstus tootlikum kui majandus keskmiselt, kuna on rohkem tehnoloogiat ja kapitali. Masinad teevad inimeste eest töö ära ja tööjõutunde läheb sinna sisse vähem.

Euroopas on anomaaliaks Eesti ja teine erand on vist Läti, kus majandus tervikuna on tootlikum kui töötlev tööstus. Olen kaua rääkinud, et siin peab midagi muutuma. Järelikult osa tööstust peab lõpetama. Pidevalt tulevad kriisid peale, mis seda edasi lükkavad. Koroonakriis ja Ukraina sõda muutsid tähtsaks tarneahelad. Rootsi ja Soome ettevõtted, kes tõid siia kunagi oma tsehhid, kus on vaid tootmine. Seetõttu meil ongi lisandväärtus nii väike. Turundajad, disainerid ja müügimehed on mujal. Ja tootmine ei kao siit kuhugi, sest mõistlikum on omada oma koduturu lähedal tootmist. Palgad küll kasvavad, kui jäävad madalamaks kui Skandinaavias.

Suur edu on olnud Eesti IT-sektor koos telekommunikatsiooniga. Nende panus Eesti majandusse on kogu aeg suurenenud. Kui võtta IT-sektori kasvutrend ja töötleva tööstuse langus viiel aastal ja eeldada trendide jätkumist, siis aastal 2030. oleks IT-sektor töötlevast tööstusest suurem. Saame näha, kas see päriselt kah nii juhtub.

Kas rohepööre loob rikkust?

See on filosoofiline küsimus, kas riikliku sunniga saab innovatsiooni tekitada. Mu arvamus kaldub sinnapoole, et äkki saab. Kaasaaegses majanduses on kogu aeg mingid regulatsioonid, mis sunnivad ettevõtteid midagi teistmoodi tegema. Kui peab tegelema innovatsiooniga, kuidas asju teha rohelisemalt, siis selles on suur potentsiaal lisandväärtuse kasvuks. Meie ainus suur mure on põlevkivitööstus. Muus osas on Eestis suhteliselt roheline majandus. Peab olema õigel ajal jaol, et neid võimalusi ära kasutada. Tuuleparkide ehitamine ei tohiks takerduda kahekümneks aastaks.

Kas inflatsioon võiks lähiaastatel liikuda Euroopa Keskpanga kahe protsendi lähedaseks langeda?

Me vaidleme selle üle Peeter Koppeliga, et milline saab olema inflatsioon. Ma ei saa oma positsioonist loobuda, kuna arvan, et me näeme kiiremini aeglast inflatsiooni, kui oskame arvata. Minu nägemuses on praegune inflatsioon koroonaviiruse järgne lainetus. See lõi sassi maailma tarneahelad, sundis riike väga otseselt raha majandusse kallama, sellele lisaks saime Ukraina sõja ja energiahindade kriisi. Euroopa majandus on piisavalt vana ja aeglane, et välistaks juba eos suure inflatsiooni.

Kas Eestis jääb inflatsioon euroalast oluliselt kõrgemaks?

Ma väga loodan, et jääb. Me ju tahame, et palgakasv jääks kiiremaks kui Euroopas. Kui me seda suudame, siis saame üha enam konvergeeruda Euroopaga. Lõpuks tahaks kui kõik eestlased teenida soomlastega võrdset palka. Selle mündi teine pool on, et ka hinnad kasvavad kiiresti. Eelmisel aasta tõesti juhtus, et hinnad tõusid kaks korda kiiremini kui palgad.

Just tuli välja ostujõuga kohaldatud SKP inimese kohta. Ma arvasin, et meil tuleb seal suur kukkumine, aga tuli suhteliselt väikene kukkumine. Kui me olime varem 90 protsendi juures Euroopa Liidu keskmisest elatustasemest, siis kukkusime 87 protsendi juurde. Kes oleks võinud arvata, et me nii kiiresti jõuame sinna. Oleme selle poolest hispaanlastest rikkamad.

Kuidas suhtud tehisintellekti? Kas see tööd ei hakka ära võtma?

Ma proovisin seda ükspäev viimase Eesti inimesena ja palusin kirjutada Eesti üldmajanduse kohta. Õnneks on sellega veel hästi. Ta ajas mulle mingisugust pada selle kohta, kuidas Eesti kõige peamine probleem on kahanev rahvastik. See ei vasta juba kümme aastat tõele. Ta räägib sulle suure enesekindlusega mingit juttu, siis diagonaalis üle vaadates tundub väga ilusasti kirjutatud tekst. Kui natuke süvenema hakkad ja midagi teemavaldkonnast tead, siis saab aru, et see on tegelikkusele mittevastav tühi jutt.

Kui minust väga paljud inimesed selle pärast muretsevad, siis järelikult on põhjust. Ma olen optimistlik inimene. Kui me oleme siiamaani kõik tehnoloogilised revolutsioonid alla neelanud, mis on elu paremaks teinud, siis ju see meid kah ei hukuta.

Kui tehisintellekt veel maksaks ka inimeste eest kodulaenud, siis oleks tore...

Ja lõpuks saame kõik universaalpalga peale ja ei pea enam midagi tegema. Oleme vabad Rooma kodanikud, saame filosofeerida majanduse tuleviku üle.

Mis saab koos Peeter Koppeliga tehtavast taskuringhäälingust tema pangast lahkumise järel?

Leppisime kokku, et jätkame selle tegemist Peetriga. Meil on omavahel hea sõnaline pingpong ja keskmisest mustem huumorimeel. Peetri asendamine selles rollis on mõnevõrra keerulisem kui pangas klientide rahajuhina.

Kuidas oma raha investeerid?

Igavalt. Ma olen regulaarselt ostnud börsil kaubeldavaid fonde ehk ETFe. Ma kipun uskuma teadusuuringuid, et pikemas plaanis sa ei suuda olla targem kui turg. Mind on rahuldanud ETFide turu keskmine tootlus. Aeg-ajalt olen ka muud katsetanud. Siiani pole see mind miljonäriks teinud.

Mis oli viimane sellelaadne katsetus?

Ma ei tee seda tihti, aga kui Swedbanki skandaal alguse sai, siis esimese kukkumise järel oli minu hinnang Eesti pangandusmaastikul toimuva alusel, et päriselt ei saa siin ju midagi väga halvasti toimunud olla. Siis järgnes veel väga suur kukkumine ja läks aega, enne kui aktsia kahjumist välja tuli. Mul on veel kukkuva noa püüdmisi olnud, mis pole väga hästi lõppenud. Ei tasu püüda olla turust targem.