«Esmane vajadus on katta Eesti energiatarbimise nõudlus. Siiski, Eesti vetesse rajatud meretuuleparke saab arendada ka selliselt, et nende toodetud energia liigub Eestist mööda, näiteks otseühendus Poola või Saksamaaga. Sellisel juhul peab aga tegema selgeks, mida saab Eesti oma ressursi kasutamise eest,» ütles Vaks BNSile. Kui elektrit toodetakse aga rohkem, kui võrk vastu suudab võtta, siis tuleb tootmist piirata, milllega kaasneb negatiivne turuhind, mis pole turu arengu seisukohast kindlasti hea variant.
Juhul kui rajatakse liiga palju tuuleparke, tekib Vaksi sõnul ka kannibalismi efekt ehk arendused söövad turuletulekuga eelmiste arenduste tulu. «See omakorda vähendab arendajate soovi turule tulla. Lühidalt öeldes – parimas positsioonis on esimesed turuletulijad. Oluline on jälgida seda, kas toodang turule ära mahub. Kui turuks on Põhja-Balti regioon, siis on siin mahud oluliselt väiksemas suurusjärgus kui oleks Kesk-Euroopas. Seega, kui tekib võimalus oma ressurssi õige hinna eest ka näiteks Saksamaale eksportida, siis peaks seda ennekõike tegema otseühenduses Saksamaaga. Sellisel juhul on võimalik ka suuremas mahus parke püstitada,» märkis Vaks.
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuhi Terje Talve sõnul on elekter aga samasugune toode nagu kõik muu. Kui seda on palju, siis on selle hind odav, ning täna ei saa Eesti tingimustes rääkida elektri ülejäägist. «Eestis on meretuuleparke arendatud 17 aastat ja ühtegi töötavat meretuuleparki meil ei ole. Kolm arendajat – Saare Wind Energy, Utilitas ja Eesti Energia – on meie meretuuleparkide niinimetatud esimeses laines ja nad kõik on seadnud eesmärgiks anda võrku elektrit aastal 2028,» ütles ta BNSile. Maismaale on Eestis tema sõnul praeguseks püstitatud kokku 320 megavati võimsuses tuulikuid, millele tuleb sellel aastal ka lisa.