7 finantsvabaduse varjundit ehk kuidas saavutada rahaline sõltumatus

Dividendiinvestor Märten Kress. Foto: Sille Annuk

Finantsvabadus on sõna, mis tekitab inimestes väga erinevaid ettekujutusi ja emotsioone, kirjutab erainvestor, blogi dividendinvestor.ee eestvedaja ja raamatupidamisfirma MagInvest üks asutajatest Märten Kress. Ta on kirja pannud 7 finantsvabaduse versiooni, millest ingliskeelses FIRE ehk Financial Independence Retire Early kommuunis praegu kõige enam juttu tehakse.

1. Traditsiooniline finantsvabadus

Traditsioonilise finantsvabaduse aluseks on enamasti oma kuludest täieliku ülevaate omamine ja seejärel investeerimisportfelli kujundamine nõnda, et portfell suudaks täies ulatuses ära katta igakuised kulud.

Siin on levinud kaks lähenemist. Esimene neist on rahavooline. See tähendab, et võrdleme oma investeerimisportfellist saadavat dividendi-, intressi- ja üüritulu oma igakuiste kuludega. Juhul kui tulud ületavad kulusid, siis võime justkui öelda, et oleme finantsvabad.

Seda teed minnes tuleb erilist tähelepanu pöörata mitte portfelli rahavoogude maksimeerimisele, vaid hoopis sellele, et portfellist tulevad rahavood oleksid hajutatud ja jätkusuutlikud.

Miks nii? Eks ikka sellepärast, et finantsvabaduseks on meil vaja igakuised kulud oma portfellist ära katta mitte ainult sel, vaid ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Seega tuleb ekstra hoolikas olla rahavoogu genereerivate investeeringute valimisel. See rahavoog peab olema jätkusuutlik.

Teine lähenemine on niinimetatud akadeemiline ja lähtub 4 protsendi reeglist. 4 protsendi reegel on 1998. aasta Trinity Study nime kandnud uurimustöö tulemusel sündinud rusikareegel, mis ütleb, et valdavalt aktsiatesse investeeritud portfelli puhul võime oma portfellist elamiskulude katteks välja võtta maksimaalselt 4 protsenti portfelli väärtusest ja siis seda numbrit igal aastal inflatsioonimäära võrra suurendada.

Esialgses uurimuses lähtuti sellest, et pensionipõli kestab 20–30 aastat. Selle eelduse baasilt kujunes turvaliseks portfellist raha väljavõtmise määraks seesama 4 protsenti.

Finantsvabaduse puhul räägime loomulikult hoopis pikemast «pensionil» olemise ajast. Seetõttu on tehtud rohkelt analüüse ja simulatsioone, võttes arvesse pikemat aega, mil oma portfellist peab saama ära elatud.

4 protsendi reegel praktikas

Igatahes klassikaline 4 protsendi reegel ütleb meile siis seda, et maksimaalselt võime esimesel aastal võtta portfellist välja 4 protsenti oma investeeringute turuväärtusest. Näiteks kui portfelli turuväärtus on 100 000, siis võib elamiskulude katteks esimesel aastal välja võtta 4 000 eurot. Seda on loomulikult meist enamiku jaoks liiga vähe. Kuidas leida minu tänase igakuiste kulude tasemele vastav investeerimisportfelli turuväärtuse suurus?

Väga lihtne. Selleks tuleb alustuseks välja selgitada oma keskmine igakuiste kulude suurus. Oletame, et selleks on näiteks 2 500 eurot. Ükskõik, kas individuaalselt või kogu pere peale kokku. Arvutusi võib teha mõlemat moodi. Ühesõnaga alustame oma igakuiste kulude summast ja seejärel korrutame selle 12ga. Selle tulemusena saame oma aastase elamiskulude summa. Antud näite puhul 2 500 x 12 = 30 000 eurot.

Selleks, et jõuda vajaliku portfelli suuruseni, peame läbi tegema järgmise tehte: 30 000 / 0,04 = 750 000 eurot.

Kuna 0,04 pöördväärtus on 25, siis tegelikult on lihtsam mõelda vajalikust portfelli suurusest kui iga-aastased elamiskulud x 25 ehk 30 000 x 25 = 750 000 eurot.

Kui sa näed neid arvutusi esmakordselt ja teed need läbi, kasutades enda isiklikke kulude numbreid, siis tõenäoliselt ootab sind ees kerge šokk. Seejärel lootusetuse tunne. Vähemalt siis, kui oled oma investeerimise teekonnal suhteliselt algusjärgus. Jah, nii ta on, see number tundub sageli ikka väga kättesaamatu.

Samas, tehes läbi lihtsad arvutused, näeme, et investeerides järgmised 30 aastat järjest iga kuu 500 eurot, jõuame aastaks 2053 pea 750 000eurose portfellini.

Samas, juhul kui alustame 500 euroga kuus ja igal aastal tõstame investeeritavat summat 5 protsendi võrra, jõuame sihini 25 aastaga. Kui igal aastal tõstame investeeritavat summat 10 protsenti, tuleb eesmärk kätte ligikaudu 20 aastaga. Tõsi, see on päris pikk aeg, aga vähemalt on meil nüüd mingisugunegi ettekujutus, kuidas sinna jõuda, kas pole?! See on oluliselt parem tunne kui esmakordselt sellele 750 000 numbrile otsa vaadates.

Kui soovida oma arvutusi eriti korrektselt teha, siis peaks loomulikult eesmärgi paikapanemisel arvesse võtma ka oodatavat keskmist elukalliduse tõusu ehk inflatsioonimäära.

Ühesõnaga, traditsioonilises käsitluses mõeldakse finantsvabadusest just nimelt selle 4 protsendi reegli valguses. Juhul kui planeeritakse «pensionipõlve» pidada enam kui 30 aastat, näiteks 50 või 60 aastat, siis sageli kasutatakse arvutuste tegemisel 4 protsendi asemel 3,5 protsenti, mõnikord isegi 3 protsenti. See loob täiendava turvapuhvri, aitab katta erinevaid potentsiaalseid maksukohustusi ja ka ajutist vajadust mõnel aastal suuremaid kulusid katta. Olgu selleks siis maja/korteri remont või mõni haigusega seotud olukord.

Arvutustest 3 protsendi numbrit kasutades suunab see meid siis portfellieesmärgi poole, mille suuruseks on 2 500-eurose igakuise kulude taseme juures miljon eurot.

Üks nipp ja näpunäide ka veel siia lõppu. Selline, mis teeb su näo kindlasti palju rõõmsamaks. Tänase seadusandluse valguses on meist enamikul õigus riiklikule I samba pensionile. Keskmine pension saab 2023. aastal olema ligikaudu 700 eurot kuus. Seega kui soovime oma arvutustes täpsed olla, siis tasub alates pensioniikka jõudmisest arvestada ka selle rahavooga.

Veelgi enam, juhul kui sul on olemas pensioni II ja/või III sammas, siis nende varade väärtuse võid juba täna oma investeerimisportfelli turuväärtuse hulka arvata. Seega saad arvutusi tegema hakata nii-öelda kõrgema stardipaku pealt.

2. Kasin finantsvabadus

Kasin või ka lahja finantsvabadus (inglise keeles lean FIRE) on USA kontekstis finantsvabaduse versioon, kus keskmised aastased kulud jäävad vahemikku 25 000–40 000 dollarit.

Sageli on üheks madalamate jooksvate kulude põhjuseks see, et elatakse päris endale kuuluvas kodus. Teisisõnu, kodu eest ei tule maksta ei üüri ega laenumakset. Kodulaen on finantsvabaduse põlve alguseks täielikult tagasi makstud.

Seda tüüpi finantsvabaduse poole püüdlejad eeldavad ka tihtipeale, et vanuse kasvades kulutamine tegelikult väheneb. Mida vanemaks saame, seda vähem reisime, kulutame raha meelelahutuse ja ka rõivaste peale.

Sageli on antud juhul tegu ka minimalismi ehk minimalistliku eluviisi pooldajatega. Ka see toob igakuiste kulude taset allapoole.

3. Rammus finantsvabadus

Järgmine finantsvabaduse variant on eelmisele vastupidine. Räägime rammusast finantsvabadusest (fat FIRE), kus finantsvabaduse ajaks planeeritakse tänasest kõrgemaid elamiskulusid.

Põhjuseid võib siin olla erinevaid. Näiteks võib olla unistuseks pikalt ja palju ringi reisida. Või siis soovitakse lõpuks ometi pärast pikki aastaid kõrge koormusega töötamist nüüd omale luksuslikumat ja rohkem tarbimist võimaldavat eluviisi lubada. Finantsvaba olles on nüüd ju vaba aega käes palju ja saab hakata täitma oma erinevaid unistusi. Sageli on need unistused eelkirjeldatud stsenaariumi korral keskmisest kulukamad, hõlmates kas mingeid elamusi või siis luksuslikke asju.

USA kontekstis räägitakse rammusa finantsvabaduse põlve nautimisest siis, kui kalendriaasta elamiskulude suurus ületab 100 000 dollari piiri. See tähendab siis ligikaudu 8 333 dollarit kuus.

Selline elustiil nõuab 4 protsendi reeglit rakendades vähemalt 2,5 miljoni dollari suurust investeerimisportfelli.

4. Barista finantsvabadus

Barista finantsvabaduseks nimetatakse olukorda, kus meie investeerimisportfell katab meie elamiskulud ära vaid osaliselt, ennekõike kriitilises ulatuses (üür või kodulaen, esmatarbekaupade kulud jne). Samas puuduoleva sissetuleku teenimiseks minnakse osalise koormusega tööle kasvõi mõnda Starbucksi kohvikusse baristana.

See võimaldab saada tervisekindlustuse pluss nagu öeldud, teenida täiendavat sissetulekut, mida saab siis kasutada meelelahutuse ja reisimise kulude katmiseks. Samuti on osalise koormusega tööl käies olemas mingigi kommuun/kollektiiv, kellega suhelda. Sageli vahetataksegi varem stressirohke, vastutusrikas ja intellektuaalset pingutust nõudnud töö mõne sellise vähem vastutust nõudva töö vastu.

Loomulikult on siin variatsioone mitmeid. Nii-öelda hobikorras võib tegeleda ka ju ettevõtlusega või pakkuda teenust vabakutselina. Sel juhul tuleb muidugi lahendus leida tervisekindlustuse teemale.

Tihtilugu öeldakse, et just see finantsvabaduse liik sobib traditsioonilise finantsvabaduse proovikiviks ehk on hea võimalus testida, kas sulle päris finantsvaba elu üldse võiks meeldida või mitte.

Internetiavarused on täis finantsvabaduse teemalisi blogisid, kus pärast aastaid või aastakümneid kestnud pikki pingutusi lõpuks täieliku finantsvabaduse saabudes ei oska inimesed oma eluga midagi peale hakata, minnakse tülli/lahku oma elukaaslasest ning kaotatakse identiteet. Tekib küsimus, kes ma siis nüüd olen? Enne olin tuntud ja tähtis arst või ekspert, aga kes ma siis nüüd olen, kui 24/7 kodus istun.

Seega barista finantsvabaduse plussideks on töökoormuse langus, ise oma töögraafiku ja töö iseloomu valimine, tegelemine millegagi, mis toob veidi raha sisse ja on ühtlasi mingil moel ka paeluv.

5. Aeglane finantsvabadus

Aeglane finantsvabadus (slow FIRE) on midagi sellist, kus selle poole püüdlejad üritavad tasakaalustada nii teekonda finantsvabaduseni kui ka finantsvabaduse saavutamist. Teisisõnu, oluline ei ole mitte ainult lõppsiht ja selleni võimalikult kiiresti jõudmine, vaid ka teekond ise.

Sageli tähendab see seda, et me ei loobu elu lihtsatest rõõmudest ja ka väikestest luksustest – hea söök restoranis, mingid meile meeldivad ja raha nõudvad hobid, mõningane reisimine.

Me teame, kuhu suunas me liigume, meil on olemas finantsplaan ja oleme oma tegemistes finantsiliselt distsiplineeritud. Samas ei keela endale ebavajalikke kulutusi. Säästame tuleviku tarbeks, kuid samal ajal elame ka tänases päevas.

Nagu isegi aru võite saada, siis see tundub kõige tervislikum, mõnes mõttes ka kõige jätkusuutlikum ja kõige vähem potentsiaalset kahetsustunnet tekitav variant.

Kui ma täna peaks ennast kusagile liigitama, siis just siia. Mul on oma rahalisest seisust selge ülevaade, tean, mida pean igal kuul tegema, et saavutada oma investeerimiseesmärke, aga samas naudin ka praegust hetke ning olen valmis tegema tuleviku hüvanguks ka suuremaid kulutusi.

Kusagil kaugel terendab ikka täieliku finantsvabaduse unistus, kuid teisalt on see pidevalt pisut muutuv ja konkreetset kuupäeva, mil soovin jalad 100 protsenti seinale visata, ei ole. Samuti ka tegelikult tahtmist tööst või ettevõtlusest täielikult loobuda.

Seega, olles oma rahalisest olukorrast ja sihtidest teadlik, tehes eesmärkide suunas regulaarselt väikeseid samme, ei muretse ma ülemäära tuleviku pärast. Tean, et kui teen igal kuul kaks-kolm head rahaotsust, siis saan samal ajal nautida ka tänast päeva ja kogu teekonda.

Mis need 2–3 head rahaotsust on? Eks ikka need vanad head tuttavad:

Oma ülevaadet oma sissetulekutest-väljaminekutest ja varadest-kohustustest;

Kuluta vähem kui teenid;

Investeeri tekkinud säästud pikaajaliselt inflatsiooni ületavat tootlust pakkuvatesse varadesse.

6. Kulgev finantsvabadus

Järgmine finantsvabaduse kategooria kannab nime kulgev finantsvabadus ehk inglise keeles coast FIRE. 

Igatahes selle variandi puhul säästame ja investeerime näiteks 4–8 aastat oma elust väga agressiivselt, seejärel tõstame säästmise koha pealt jala gaasipedaalilt ja laseme varade kasvatamise töö ära teha liitintressil.

Oletame, et näiteks vanuses 30–35 on võimalik teenida juba head eksperdipalka ja säästame/investeerime sellest väga suure osa, võib-olla isegi 70–80%. Olgu selleks säästunumbriks näiteks 2500 eurot kuus.

Kuuenda aasta lõpuks on meil koos 8-protsendilise keskmise aastatootlusega portfelli väärtuseks ligikaudu 227 000 eurot. Lastes sellel portfellil nüüd järgmised 20 aastat kasvada ilma sentigi lisamata, on meil 55. eluaastaks portfelli oodatavaks väärtuseks pea 1,1 miljonit eurot. 65. eluaastaks aga juba 2,3 miljoni suurune aktsiaportfell.

Samas kui jätkame raha lisamist näiteks kasvõi 500 euro kaupa kuus vanuses 35–55, on meil 55. eluaastaks 1,4 miljoni eurose oodatava turuväärtusega portfell. 65. eluaastaks igakuise 500 euro lisamisega 3,2 miljoni euro suurune portfell.

Seega mõned aastad hoogsat töötamist, agressiivset säästmist ja investeerimist kolmekümnendates ning finantsiliselt turvaline vanaduspõlv on tagatud. Kõlab hästi, kas pole?!

7. Flamingo finantsvabadus

Flamingo finantsvabadus on nime saanud ühe rahablogija järgi, kes eristab finantsvabaduse poole liikumise teekonnal kolme faasi.

Alustades töötame, säästame ja investeerime nii palju kui võimalik. Seda täpselt nõnda kaua, kuni pool meie lõplikust finantsvabaduse eesmärgist on täidetud. Mäletate, see on 4 protsendi reegli alusel arvutatud portfelli eesmärk.

Kui pool rahast koos, siseneme faasi number kaks ehk eelpensioni või eelfinantsvabaduse faasi. Portfell jääb liitintressi toel edasi kasvama, samas kui me vähendame töökoormust ja töötame vaid nõnda palju, et ära katta oma igakuised kulud. Täiendavalt midagi säästa ega investeerida ei ole vaja. See faas kestab 10 aastat.

Eeldusel, et teenime oma portfellilt 7–8 protsenti keskmist aastast tootlust, siis järgmise 9–10 aastaga meie portfelli turuväärtus kahekordistub. See tähendab, et oleme jõudnud oma täieliku finantsvabaduse saavutamiseks vajaliku portfelli suuruse eesmärgini.

Nii kui eesmärk täidetud, saame läbi teha uuendatud kontrollarvutuse ehk kas meie aastased elamiskulud korda 25 on sama suured või väiksemad kui meie portfelli turuväärtus? Kui see tingimus on täidetud, siis siseneme kolmandasse faasi. Selleks on täielik finantsvabadus, kus rakendame 4 protsendi reeglit ja elame täies ulatuses oma investeerimisportfellist.

Nagu näha, siis finantsvabadusest saab mõelda õige mitut moodi.