Uus maksutõus tulekul? Sundrenoveerimise nõude täitmiseks napib raha (2)

Liina Laks
, majandusajakirjanik
Copy
Kortermaja renoveerimine. Pilt on illustratiivne.
Kortermaja renoveerimine. Pilt on illustratiivne. Foto: Silver Siilak

Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi ehituse asekantsler Ivo Jaanisoo selgitab, mida hoonete energiatõhususe direktiiv endaga kaasa toob.

Kuidas on plaanitud inimesi renoveerimisel toetada? Kui suure osa renoveerimiseks vajaminevast rahast annab riik (seni on eri meetmetel olnud tavaks, et inimesed saavad kogukuludest eri toetusmeetmetena kätte ca 30-40%)?

Kinnisvaraomanike abistamiseks on riik läbi aastate jaganud EASi ja KredExi ühendasutuse kaudu renoveerimistoetusi ning need jätkuvad ka tulevikus. Seni oleme teinud seda peamiselt Euroopa Liidu fondide abiga. Näiteks lähiaastatel suuname korterelamutele rekontrueerimiseks 330 miljonit eurot, väikeelamutele 45 miljonit eurot, lisaks käivitasime laenuraha kättesaadavuse parandamiseks elamuinvesteeringute fondi. See on siiski lähiaastate perspektiiv.

Arvestades eesmärgi ambitsioonikust, siis sellest siiski ei piisa ning järk-järgult tuleb toetuste mahtu tõsta, et suudaksime renoveerimiseesmärke täita.

Juhul kui see jääb direktiivi lõplikku varianti sisse: kas Eesti plaanib üle võtta nõude, et maja ei saa müüa/välja üürida, kui puudub nõutav energiaklass ettenähtud ajaks?

Möödunud aasta jooksul tehti eelnõusse täiendus, mis võimaldab liikmesriikidel sisse viia üksikelamuga seotud kinnisvaratehingu puhul kohustuse, et hoone tuleks viia vähemalt energiatõhususe klassi D viie aasta jooksul pärast tehingut.

On aga oluline märkida, et direktiivi praeguse versiooni kohaselt saab iga riigi seadusandja selle nõude rakendamise üle ise otsustada ehk meil pole kohustust seda Eesti õigusruumi üle võtta ning sellisel juhul me seda ilmselt ka ei tee.

Kas Eesti plaanib üle võtta energiamärgiste kava nii, nagu Euroopa Parlamendi pressiteates esitati (ehk D- energiaklass teatud aastaks), või on plaanis seda Eesti jaoks modifitseerida?

Konkreetsetest nõuetest-kohustustest ning nende ülevõtmisest Eesti õigusloomesse saame rääkida pärast direktiivi lõppsõnastust.

Kuivõrd saab riik ise otsustada, mida erinevad energiaklassi märgised tähendavad?

Komisjoni esialgsete muudatusettepanekute üks eesmärke oli ühtlustada energiamärgise skaalat ning aluseid, kuidas neid arvutada. Seda selleks, et energiamärgised oleksid liikmesriikides võrreldavad.

Praegu kehtib Eestis energiamärgiste skaala A-st H-ni, kuid kokku lepitud üldine lähenemine räägib skaalast A-st G-ni. Üldises lähenemises pakuti välja ka uus mõiste heitevaba hoone (zero-emission building) tähistamiseks – A0.

Minister Riina Sikkuti arvamusloos toodi välja, et renoveerimisele läheb 30 aasta jooksul 141 000 maja, hind 30 miljardit eurot. Ehk miljard eurot aastas. Samas peaks seda tunduvalt kiiremini tegema, kui Euroopa Komisjoni tähtaegu vaadata. Kas inimene, kes pole jõudnud tähtajaks oma maja rekonstrueerida, saab seda üldse müüa? Millised tulevad sanktsioonid? Ja kui tulevad sanktsioonid, siis nendest pääsemiseks peaks tempo olema oluliselt kiirem, kui ministri toodud numbrites? Omanike keskliit on hinnanud, et direktiivi alla läheks umbes pooled Eesti elamud.

Tuleb aru saada, et Euroopa Liidu üleselt on juba varem paika pandud lõppeesmärk, et aastaks 2050 peaks meie hoonefond olema renoveeritud, ja just selle nimel me tööd teeme.

Praegu palju tähelepanu pälvinud direktiivi küsimus on omakorda selles, millistes vahe-eesmärkides Euroopa-üleselt kokku suudetakse leppida, et jõuda mainitud 2050. aasta lõppeesmärgini. Ehk kui aastaks 2033 peaks olema D-energiaklassis kogu elamufondi keskmine primaarenergia tarbimine, nagu on kokku lepitud liikmesriikide lähenemises, siis selle eesmärgini jõudmine erineb oluliselt parlamendi ettepanekust renoveerida kõik eluhooned aastaks 2033 D-energiaklassi.

Me ei tea täna, millise lahenduseni lõpuks jõutakse. Kui peale jääks liikmesriikide lähenemine, mida ka meie pooldame, siis ei tähendaks see, et absoluutselt iga hoone peaks olema kümne aasta pärast renoveeritud. Seda seetõttu, et kõrgema energiatõhususega (A-klassi) hooned kompenseerivad madalama energiaklassiga hooneid. Seega oleks kogu meie hoonefondi keskmisena võimalik saavutada eluhoonete primaarenergia kasutuse vastavus D-klassiga. Sealt edasi töötame ikka Eesti pikaajalises rekonstrueerimisstrateegias välja toodud lõppeesmärgi nimel, millele oli viidatud ka ministri arvamusloos.

Mis puudutab sanktsioonide küsimust, siis minu teada midagi sellist plaanis pole. Direktiivi nõuded kohalduvad liikmesriikidele, mitte üksikisikutele. Liikmesriigid ise peavad riiklikult otsustama ja leidma viisid, kuidas direktiivis seatud eesmärkideni jõuda.

Kas Eestil on plaan 1:1 direktiiv vastu võtta või soovitakse mingeid eritingimusi? Kui jah, siis milliseid?

Eesti soovib, et direktiivi jääks pandlikkust ja saaksime riiklikul tasandil ise otsustada, kuidas eesmärkideni jõuda.

Mis puudutab direktiivi ülevõtmist, siis siin ei saa asjadest ette tormata – enne on vaja paika panna direktiivi lõppsõnastus ning siis saame hakata rääkima selle ülevõtmisest Eesti seadusloomesse.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindaja rääkis ERRis, et rahastuse osas peab hakkama Eesti maksumaksja poole vaatama. Loen sellest välja, et peaks makse tõstma. Mis täpsemalt plaanis on?

Renoveerimisse suunatud välistoetused on olnud tsüklilised ja tekitanud turul kiirenda-pidurda olukorra, pärssides meie ettevõtete võimekust. Leevendusena laiendatakse alates 2027. aastast kasvuhoonegaaside heitekaubanduse süsteemi, mille tulu suunatakse läbi sotsiaalse kliimafondi ka hoonete rekonstrueerimise toetamiseks.

Arvestades eesmärgi ambitsioonikust sellest siiski ei piisa. Direktiivi eelnõu jõustumisel peab riik otsustama, milliste vahenditega saavutada kõigi hoonete praegusest kolm kuni viis korda suurem iga-aastane rekonstrueerimismaht. Ühtlase toetusraha tagab riigieelarveline panus. See on poliitikute otsustada, kust tulevad selleks vajalikud täiendavad riigieelarve tulud.

Kuna paralleelselt hoogustub ka elektriautode kasutuselevõtt, siis kuidas on riigil lahendatud see küsimus, et teoreetiliselt peaks kortermajade juurde ehitama laadimisjaamad ning nende jaoks on vähemalt energiafirmade hinnangul praegu taristuga probleeme, st elektritaristu peaks ümber ehitama?

Hoonete juurde laadimisjaamade rajamine ei toimu üleöö, vaid järk-järgult, ning sellega peavad jaotusvõrgud oma võrkude planeerimisel arvestama. Juba täna planeeritakse näiteks tiheasustusega piirkonnas jaotusvõrke nii, et see arvestaks tulevase elektritranspordist tekkiva tarbimiskoormuse kasvuga.

Tagasi üles