T, 21.03.2023

California kullapalavik tegi kerge vaevaga rikkaks hoopis kaupmehed

Mait Kraun
, Tavid AS
California kullapalavik tegi kerge vaevaga rikkaks hoopis kaupmehed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Kullaotsijad Californias Ameerika jõe ääres.
Kullaotsijad Californias Ameerika jõe ääres. Foto: Everett Collection/Shutterstock

Ei ole kokkusattumus, et USA päikeseosariigiks nimetatud Californiat tuntakse ka kuldse osariigi nime all. Puusepa James Marshalli juhuslik avastus tõi aastail 1848-1855 Californiasse enam kui 300 000 õnneotsijat üle maailma. Rikkuse asemel lõppes see teekond aga paljude jaoks hoopis vaesuse või koguni surmaga.

Tegelikult leiti toona veel Mehhikole kuulunud California aladelt kulda juba varem. Esimene teadaolev kord oli 1842. aastal, kui kohalik hobusekarjus tänapäeva Los Angelese lähistel San Gabrieli mäestikus oja kaldalt tükikese kulda leidis. Kullatükke avastasid ka sealsed põliselanikud indiaanlased.

See lugu algas 1848. aasta 24. jaanuari hommikul tänapäeva Sacramento lähistel asuvas jõeäärses Coloma orus, kui Mehhiko oli värskelt sõja kaotanud ning California alad ametlikult USA-le üle andnud.

Saeveski ehitusel tegutsenud puusepp James Marshall avastas äsja süvendatud veski voolukanalist herneterasuuruse sädeleva metallitüki. Järgnevatel päevadel avastas ta jõusängist veel teisigi sarnaseid kollaseid metallitükke. Mitme lihtsa katse ja entsüklopeediast leitud teabe järgi oli Marshall kindel: leitu pidi olema kuld.

Kullakaevur 1850. aastal.
Kullakaevur 1850. aastal. Foto: Wikimedia Public Domain

Kerge vaevaga rikkaks?

Kuigi esialgu püüdsid kulla avastanud mehed leidu salajas hoida, pääsesid jutud ometi liikuma. Juba sama aasta märtsis kirjutas San Francisco ajaleht California Star, et piirkonnast on leitud kulda. Augustis andis sellest teada juba idaranniku väljaanne New York Herald ning detsembris kinnitas kulla avastamist ka USA president James K. Polk.

Loomulikult meelitas see kohale sadu tuhandeid õnneotsijaid üle kogu maailma. Kulda suundusid otsima pea kõik, kelle jalg California pinnale jõudis. Seal võis kohata õpetajaid, põllumehi, ametnikke ja vabrikutöötajaid. Näiteks hülgasid sinna sadamasse jõudnud kaubalaevade meeskonnad oma alused ning asusid hoopis kulda kaevama. Sama tegid ka sõjajärgsesse Californiasse korda valvama jäänud USA sõdurid.

Kuid kerge vaevaga rikkaks saamiseks ei saanud siiski rääkida – seda eelkõige põhjusel, et Californiasse oli lihtsalt väga keeruline pääseda. Meritsi reisimine võis võtta aega kuid, lisaks oli USA läänerannikule soovijaid alati palju rohkem, kui laevadesse mahtus.

Maisamaal sai rännulistele osaks pikk ja aeglane teekond keerulise maastikuga asustamata aladel. Sageli jäid rasked vankrid mutta kinni või lõppes veoloomade sööt. Lisaks ähvardasid reisijaid ka kõikvõimalikud nakkushaigused.

Kuigi California jõgedest võisid kulda välja tuua kõik, said kullaotsijatest kiiremini rikkamaks hoopis labidaid, tööriideid, kirveid ja muud kullakaevurile tarvilikku kraami vahendanud kaupmehed ja transporti pakkunud ettevõtted.

Kaubalaevad San Francisco sadamas 1850. aastal.
Kaubalaevad San Francisco sadamas 1850. aastal. Foto: Wikimedia Public Domain

Imedemaa

Väikeseid puust kaevanduslinnu kerkis kui seeni pärast vihma. Kullavarude lõppedes ja kaevanduste sulgedes jäeti need aga sama kiiresti maha. Erandiks olid siiski mõned soodsamates paikades asunud suuremad linnad. Näiteks San Francisco, mis oli varasemalt olnud 1000 elanikuga asula, kasvas kahe aastaga 25 000 elanikuga metropoliks. Linna kaudu hakkas liikuma kõikjal Californias tarvitatav toit ja muu kaup.

Kullakaevurid elasid puitmajades, aga ka telkides ja mahajäetud laevadelt eemaldatud tekikabiinides. Üha enamate inimeste saabudes puhkes õitsele ka meelelahutus: avati trahtreid ja varieteesid, kus esinenud artistid teenisid kokku kenakese varanduse – kaevurid viskasid neile etteaste lõpus lavale kullatükke.

Kullakaevurite endi elu nii glamuurne ei olnud. Töö oli raske ning sageli jäi teenistus väiksemaks kui ööbimisele, transpordile ja söögile kulunud raha. Kõige paremini läks neil, kes juba 1848-49 aastail Californias kohal olid. Hilisemad saabujad nägid aga vaatepilti, kus jõekaldad olid täis jõekruusa sõeluvaid inimesi, kuid kuld oli sealt juba ammu välja nokitud.

Bodie on üks väheseid kullapalavikuaegseid linnu, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Just sellised asumid kerkisid suuremate kullakaevanduste ümbrusesse.
Bodie on üks väheseid kullapalavikuaegseid linnu, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Just sellised asumid kerkisid suuremate kullakaevanduste ümbrusesse. Foto: Steven Castro/Shutterstock

Kullapalavik saab läbi

Kui varajastel kullakaevuritel õnnestuski väga kiirelt rikastuda, siis aja möödudes muutus kullasaak kesisemaks. Üsna ruttu sai paljudele õnneotsijatele selgeks, et ränk töö loodetud rikkust siiski ei kindlusta. Pigem ootas neid vaesus, nakkushaigused või isegi surm.

1850. aastate alguseks hakkas California kullapalavik tasakindlalt raugema. Kullakaevurid olid laiendanud otsinguid põhja pool asunud mägedesse, kuid seal tuli kulla kätte saamiseks palju rohkem tööd teha. Kolme aasta möödudes muutus jõesängist kulla väljasõelumine juba väga raskeks.

Üksikud kullaotsijad ei suutnud oma elementaarsete tööriistadega maapõua sügavustesse tungida, mistõttu tekkisid California jõekäärude äärde kullakaevandusettevõtted. Nende spetsiaalsete masinate abil oli võimalik kulda edasi kaevandada. Paljud endised kullakaevurid asusid nüüd hoopis kaevandustes tööle ning kindlustasid sellega endale püsivama sissetuleku.

Hilisemate hinnangute järgi kogusid õnneotsijad kullapalaviku esimesel viiel aastal California aladelt kokku 370 tonni kulda.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!

Tagasi üles