/nginx/o/2023/03/15/15199595t1hd4fc.jpg)
Kui panganduses alustanud ja Orto keemiatööstust juhtinud Vahur Pindma 11 aastat tagasi Koigis vana kartulihoidla hoones Thermoarena puidutööstuse käivitas, ei olnud tal endalgi päris selge, milleni see lõpuks viib. Tänaseks on saanud sellest maailma esiviisikusse kuuluv termopuidu tootja.
Thermoarena teeb Järvamaal Koigi külas eelkõige Soome ja Rootsi metsadest pärit männi- ja kuusepuidust termopuitu, mida ostab peamiselt jõukas Kesk-Euroopa ostja, kellele saab müüa kallist toodet. Miks just sealt? Mida kaugemal põhja pool kasvab okaspuu, seda aeglasemalt ja tihedamaks ta kasvab ning seda kvaliteetsema lõpptoote saab temast toota.
Olenevalt küpsetusastmest peavad neist laudadest toodetud terrassid vastu kuni 20 ja fassaadid kuni 50 aastat ning see on vastupidavam kui kemikaalidega töödeldud puit.
Tallinna tehnikaülikooli eellases Tallinna polütehnilises instituudis tööstuse planeerimist õppinud, panganduses karjääri alustanud ja eelnevalt kümmekond aastat keemiatööstusega Orto seotud olnud Pindma nägi, kuidas väiketootja jaoks muutus järjest keerulisemaks mürke kasutada. Termotöötluses küpsetatakse puitu kas rõhuga või ilma ligikaudu 200-kraadise temperatuuri all.
Termotöötluses kasutatakse ainult kuumust ja veeauru, protsessi käigus muutub raku struktuur ja hemitselluloos hakkab lagunema. Tulemuseks on puit, milles on vähem seentele ja mädanikule huvipakkuvaid toitaineid ning mis on seega vastupidavam. Samas püsib puit mõõtmetelt stabiilsem ning paisub ja kahaneb tunduvalt vähem. Termotöödeldud puit on välitingimustes pikaealisem – ja mida kauakestvam on toode, seda vähem peab uusi metsi raiuma.
Iseenesest ei ole selles meetodis midagi uut. Soomlased kasutasid seda juba 1960. aastatel, kuid praeguseks on inimeste keskkonnateadlikkus ja jõukus kasvanud sellisele tasemele, et nad jõuavad sellist toodet rohkem osta. Tarbimise järsem kasv algas kümmekond aastat tagasi ja jõudis tippu mõne aasta eest. See muutus on viinud Thermoarena maailmas termotöödeldud puidu tootmise mahult viiendale kohale.
Teekond selleni ei olnud kerge ning sai alguse üsna juhuslikult 11 aastat tagasi kontaktidest Eestis tegutsenud väliseestlasest ärimehe Erich Rannuga. Viimane oli Eestis tegev mitmes valdkonnas, kuid jäi vanaks. Rannu perekond ei tundnud siinsete äride ja varade vastu huvi. Nii pakkus nende ettevõte pereisa äridele kuulunud ja kasutuna seisnud puidutööstuse seadmeid ka Pindmale. Vanade tootmisseadmete omandamisest saigi Thermoarena puidutööstus alguse.
Vastloodud ettevõte pöördus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) poole, et raha küsida. EAS sidus raha saamise juhi coaching’u läbimisega vabalt valitud coach’i käe all. Coach’ide nimekirjas oli Tallinna 21. keskkooli inglise keele eriklassi lõpetanud Pindma jaoks palju tuttavaid, teiste seas ka koolivend Toomas Tamsar. Temale valik langeski.
Coaching’u käigus arutleti, et võiks ju teha ka saunareste ja toole, kuid Tamsar laitis selle mõtte maha – see olnuks hoopis teine tööstusharu, mööblitööstus, kus on teine spetsiifika. Pigem tasuks jääda oma nišši ja ronida seal kõrgemale. Kõiki asju tehes ei saa üheski olla tugev.
Lõpetas 1991. aastal Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal.
Töötas aastatel 1991–2001 juhtivatel kohtadel panganduses.
Omab lisaks Thermoarenale osalusi mitmes ettevõttes, kuuludes nende juhatusse või nõukogusse.
Thermoarena turg on kasvav – ettevõte on oma tooteid müünud 30 riiki. «Alguses vaatasime, et Skandinaavias ei suuda me konkurentsi pakkuda ja hakkasime otsima arengumaid: Iraan, India, Türgi,» räägib Pindma. Iraan kukkus ära majandusembargode ja keeldude tõttu, Türgis oli suur inflatsioon, India tahab aga odavalt osta. Nii tuldigi ringiga tagasi Euroopasse.
«Alguses mõtlesime sinisilmselt, et Saksamaa on suur riik, läheme sinna,» meenutab ettevõtja. «Aga kui seal messidel ringi ära käisime ja klientidega suhtlesime, siis saime teada, et Saksamaal ütles keiser juba 200 või rohkem aastat tagasi, et linnas ei tohi puitmaju olla, sest nii palju on põlenguid. Seal ei olegi puitmaju ja puitu kasutatakse vaid terrasside ehitamiseks.»
Skandinaavias on teisiti: Rootsis on enamik maju värvitud fassaadiga. «Need on traditsioonid, mida sina väikeriigi väiketootjana murda ei suuda,» märgib Pindma.
Thermoarena põhituruks on kujunenud Kesk-Euroopa, kuna seal saab müüa toodet kallimalt. «Kui metsast raiuda palki, siis maksab see 50 eurot tihumeeter, saekaatrist läbi lastes on hind juba 250, meie juures tõuseb väärtus 450 eurole ning kui teha veel hööveldused, tuleimmutused ja muud töötlused, siis on hind üle 1000 euro,» kirjeldab ettevõtja toote väärtuse kasvu.
Termopuidu tootja sihib tippu, sest kriisides saab alati esimesena pihta see, kes on toiduahelas kõige madalamal kohal. Kes on viimasel kohal ja müüb kallist kaupa, suudab seda transportida ka ümber maakera Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Ameerikasse.
Kõik ei ole aga ainult roosiline olnud. Neli aastat tagasi plahvatas Koigis üks surveahi, mis tuletas taas meelde, et tööstus ei ole naljategemine. Seda teadis ettevõtja muidugi juba keemiatööstuse ajast, kus peab igal hetkel olema valmis keemiaõnnetuseks.
Väliseestlasest ärimehe Erich Rannu vanade puidutööstuse seadmete omandamisest saigi Thermoarena puidutööstus alguse.
Thermoarena puidutööstuses pole olnud ühtegi inimohvriga õnnetust, aga see plahvatus pani asjale teise pilguga vaatama.
«Mõtled, et mis siis ikka, aga kui kohale jõudes on maja politseilindiga piiratud ja pommirühm otsib lõhkeainet, siis ehmatab ära. Seal oli 40-kuupmeetrine mahuti, kus oli 7 atmosfääri rõhku. Ahju uks oli ilmselt halvasti sulgunud ja öösel kell neli käis pauk. Pooleteisetonnine uks lendas läbi seinte, majal polnud aknaid ees ja ahjus olnud lauajupid olid mööda hoovi laiali,» kirjeldab ta saatuslikku ööd, mis läks ettevõttele kokkuvõttes maksma 400 000 eurot.
Kunagi kutsuti Pindmad rääkima noortele, kuidas 18-aastaselt ettevõtjaks hakata.
Ettevõtja aga keeldus, sest tema vaatenurk on hoopis teine.
«Kui oled 18, siis käi koolis – nii palju, kui vähegi suudad. Reisi maailmas ringi nii palju, kui saad, ja vaata, kuidas edukad firmad töötavad,» soovitab ta. «Proovi erinevaid positsioone, õpi, sest siis saad otsustada, kas sulle meeldib olla teadlane või ettevõtja. Kui oled kõik need etapid ise läbi käinud, siis on palju suurem tõenäosus õnnestuda. Edukad on need, kes on redelil roninud ülespoole samm-sammult astmeid vahele jätmata.»
Pindma meenutab oma ülikooliaega 1980. aastate lõpus, kui soomekeelsete õpikute järgi asuti õppima teistsugust raamatupidamist. «Kukkusin kolm korda raamatupidamiseksamil läbi, kuna kateedrijuhataja ei tahtnud mulle hinnet panna,» räägib ta. «Kolmandal katsel assistent küsis, et miks sa käid siin, sa teed ju audiitori eksameid. Selgus, et kateedrijuhataja otsis pearaamatupidajat ja oli mulle silma peale pannud.»
Nii sai Pindma oma esimese tööpakkumise – minna Balti Ühispanga pearaamatupidajaks. See oli noormehe jaoks kummaline olukord, kus ta ei osanud käituda, ning ta küsis nõu ühelt rahareformi isalt, Rootsis tegutsenud väliseesti majandusmehelt Rudolf Jalakalt. «Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et kui sulle tehakse selline pakkumine ja sa ebaõnnestud, on see pakkujate ebaõnnestumine, mitte sinu oma. Nende (Rootsi – toim) ühiskonnas ei oleks ühelegi 25-aastasele kunagi sellist pakkumist tehtud,» räägib ettevõtja aastaid hiljem.
Pärast aastat Balti Ühispangas avanes Pindmal võimalus siirduda aastatel 1992–1993 Cambridge’i ülikooli. Kolledži auliige oli Ühendkuningriigi prints Philip, kellega tal läks korda kohtuda ja vestelda. Kui hilisemas elus brittidega kokku puutudes on õnnestunud seda small talk’i käigus poetada, on see automaatselt tema kui idaeurooplase staatust tõstnud. Inglase jaoks on märkimisväärne, kui oled kuningliku pere liikmele nii lähedal seisnud.
Kümme aastat panganduses oli väga vahelduslik: Balti Ühispangast sai Raepank, mis ühines Forekspangaga, millest sai Optiva Pank ja lõpuks Sampo Pank. Sealt tuli ta 2001. aastal ära, jõudmata olla Danske Banki liige.
«Eestis näed inimesi, kes ehitavad omale impeeriumi, kuid pärijad ei tunne selle vastu absoluutselt huvi ja teised ka ei taha – see on kurb. Sa pead välja mõtlema oma nägemuse ja see peab pakkuma huvi ka teistele,» leiab ta.
Thermoarenas tegutsemine pakub Pindmale endiselt hasarti – ettevõtet on soovitud ära osta, kuid tema pole müünud. «Aga mida ma siis siin elus teen? Tänapäeva inimese eluiga läheb aina pikemaks, täies elujõus tahad ju midagi teha, ei saa minna 30-aastaselt pensionile. Mida vanemaks saad, seda paremini mõistad, et ainus asi, mida juurde ei saa, on aeg. Sa ei saa enam järgmisi 20–30-aastaseid projekte ette võtta, need ei ole sinu jaoks enam teostatavad.»
:format(webp)/nginx/o/2023/03/15/15199599t1h7173.jpg)
Meelis Atonen
AS Tavidi nõukogu liige
Vahur Pindma töömehe elu sai pöörded üles panganduses, ent talle endale näis see kõik kuidagi virtuaalne, tööstus ja tootmine tundusid päris eluna ja tõmbasid. Kindlasti oli liikumine mugavamast pangandusest tootmisse risk, ent ettevõtjaks olemist peab ta ise isikuomaduseks, tema puhul loomulikuks, enda tegevuses peab ta kõige olulisemaks omaniku vastutust. Milles see väljendub? Vahest oskuses arendada kümne aasta perspektiivis ettevõtte selliseks, et üldse keegi teine seda tahab? Igatahes mõtleb ta plaane kui malemängu, kus ei tohi sattuda sundkäikudesse, vaid oled vabades valikutes. Tundub, et seni väga edukalt. Küllap iseloomustab Vahur Pindmad kõige paremini tema enda lause: ma ei uisuta kunagi sinna, kus on litter, vaid sinna, kuhu see liigub.
/nginx/o/2021/05/21/13793716t1had2c.jpg)