Mati Nurs – hiidlane suure algustähega

Mullusel EY aasta ettevõtja galal pälvis elutööpreemia Hiiumaa pere-ettevõtte, plastifirma M ja P Nurst asutaja Mati Nurs, kes lahkus eelmise aasta jõuluajal manalateedele. Foto: Kuvatõmmis.

«Minu järgmine ettevõtmine saab olla ainult üks. Isaisad hoidsid ikka kaheksa tammelauda pööningul,» naljatas hiidlane Mati Nurs 2022. aasta alguses elutööpreemia laureaadiks nimetamise puhul salvestatud videos.

Emmaste osavallavalitsus paigaldas Matile 2022. aastal Hiiumaa aasta isaks valimise puhul mälestuspingi. Sama aasta esimesel jõulupühal siirdus maises elus palju reisinud mees oma viimasele teekonnale. Tammelauad olid temalgi valmis pandud, kuid seekord need siiski kasutusse ei läinud.

«Nali või elu, kuidas võtta. Aga koos muu varutud puidumaterjaliga olid need tammelauad tal pööningul tõepoolest olemas ning ootavad nüüd järgmist põlvkonda,» räägib Mati poeg Andres, kes isa järel asus perefirma M ja P Nurst nõukogu esimehe kohale.

Muhe nali ja sirge sõna

Nalja oskas Mati teha, aga kuna ta oli otsekohene ja aus, siis vaenlastest tal puudust ei olnud.

«Isa ütles ja tegi asju alati sirgjooneliselt. Vihkas lollust ja nõudis läbipaistvust. Kui nägi viga, siis ei jäänud vait, ei jätnud ütlemata. Kes armastas, kes vihkas, aga Hiiumaal pole vist inimest, kes teda poleks teadnud,» meenutab poeg Andres ning lisab: «Paremat isa ei oska tahta, tegi kõik oma järeltulijate jaoks. Ütles, et poisid, see on kõik teile!»

Lugu sellest, kuidas Nursi Mati leidis pealinna kõrtsist soomlastest äripartnerid, on saanud osaks Hiiumaa folkloorist.

Eraettevõtlusesse jõudis 1943. aastal sündinud Mati juba elukogenud mehena pärast edukat karjääri Hiiumaa kolhoosidevahelises ehituskontoris (KEK). Perefirmat alustades võttis ta kindla sihi, et ettevõtte aktsiad jääksid peresse ning pärast teda võtaksid juhtimise üle pojad. Tänaseks ongi nii läinud, firmat M ja P Nurst juhivad pojad Agur, Andres ja Argo, Hiiumaale on jäänud ka kuus Mati seitsmest lapselapsest.

Juustumeistrist kõrtsi kaudu plastitöösturiks

Tööd ei peljanud Mati Nurs kunagi. Pärast seitsmendat klassi jättis ta õpingud kolmeks aastaks katki ja läks raha teenima, et aidata peret ülal pidada ning endale õpinguteks tagavara koguda.

Mati õppis piimandust ja tahtis loomi pidada – et igal ajal pere ära toita, nagu ta ise ütles. Oma sõnul töötas ta kõigil ametikohtadel, mida piimatööstuses võis leida, kuid tõusis üsna noore mehena Emmaste võitööstuse direktoriks. Peagi pandi ta aga Emmaste kolhoosi ehitusala juhatajaks ning 1983. aastal määrati Hiiu KEKi direktoriks.

Seda aega meenutas Mati läinud sügisel ilmunud raamatu «Aeg. Teekond nimega Mees» jaoks antud usutluses kui olulist jätkuõpingute perioodi, mil tal oli võimalus näha, kuidas teistes kolhoosiehituskontorites asju aetakse, ning saada kogemusi ettevõtete ja inimeste juhtimisest. Ta ise rõhutas, et ei ole Hiiu KEKist midagi endale ärastanud ega kantinud, vaid on kõik perefirmas vajalikud hooned ja seadmed oma raha eest ostnud.

Lugu sellest, kuidas Nursi Mati leidis pealinna kõrtsist soomlastest äripartnerid, on saanud osaks Hiiumaa folkloorist. Põhjanaabrid Harri ja Juhani olevat kord 1990. aastate alguses Tallinna pidutsema tulnud ning pakkunud juhuslikult samasse kõrtsi sattunud hiidlasele napsivõtmise käigus, et hakake aga plastitooteid tegema, küll me ostame. Mati pani oma kodus plastitööstuse käima ja soomlased ostsidki. Mõlemad osapooled osutusid ausateks meesteks ja koostöö jätkus.

Investeeringud dividendi asemel

Töö kvaliteet sobis soomlastele ja tootmismaht kasvas, peagi koliti tehas poeg Andrese ämma juurde. Mati püsimatu hing aga otsis ettevõttele ruume juurde ning ta laiendas tootevalikut. Peagi soetas ettevõtja Hiiu KEKi vana plastitsehhi, kus juba nõukogude aja lõpul toodeti Tšeljabinski sõjatehasele padrunikesti ja käsirakettide hülsse. Nurside perefirma muutus Hiiumaal oluliseks tööandjaks ning annab nüüdseks tööd rohkem kui 200 inimesele.

Laenu võtmise suhtes oli Mati väga tundlik.

«Isa oli alati kahe jalaga maa peal, oskas raha lugeda ja aru saada, kust raha tuleb. Ta rõhutas, et edasi minekuks tuleb vaeva näha. «Võlg on võõra oma,» ütles ta alati ja eelistas teha investeeringuid oma kasumi arvelt. Aga tehnoloogia on kallis asi, tuli ikka laenu ka võtta. See oli tal väga hinges,» räägib ettevõtte tegevjuht Agur Nurs.

Parvlaevafirma suurklient

M ja P Nurst toodab laia valikut plastitooteid ja elektrimaterjale, millest Hiiumaale ei jää praktiliselt midagi. Kui Mati Nursilt küsiti, miks ta peab Hiiumaal ettevõtet, mille tooraine tuleb veoautode ja parvlaevadega saarele tuua ning valmistoodang pärast sama keerukal ja kulukal viisil välja vedada, vastas mees, et ta on hiidlane ja Hiiumaa patrioot ning tal pole olnud mõtteski tootmist Hiiumaalt välja viia.

Konkurentidest kulukama logistika korvab poeg Aguri sõnul aga firma tarnetäpsus ja toodangu kvaliteet, millele rõhus ettevõtte asutamisest peale ka Mati. Näiteks oma tööstuse pühendumisest ja kvaliteedist armastas äripere isa tuua Helsingi ooperiteatri musta värvi pistikupesasid ja lüliteid, mis on Hiiumaal valminud.

Merelähedane eluviis on hiidlastel veres. Kõik Mati pojad on paberite järgi kutselised kalurid, kes ka päriselt võrkudega merel käivad.

Andis firma poegadele üle

Agur Nurs asus perefirma juhatajaks 2006. aastal, kuid Mati ei taandunud firma tegevjuhtimisest nõukogu esimeheks päevapealt.

Merelähedane eluviis on hiidlastel veres. Kõik Mati pojad on paberite järgi kutselised kalurid, kes ka päriselt võrkudega merel käivad.

«Algul oli ta iga päev kohal, suhtlesime pidevalt, ta hoidis ennast asjadega kursis. Vaid viimasel aastal jäi eemale,» meenutab Agur. Ettevõttes tegutsevad ka tema vennad Andres ja Argo, kuid perefirma jätkab Mati alustatud joont. Firma on järjest laienenud ja käive on kasvanud nii tootevaliku kui ka mahtude arvelt.

«See on see, mida oskame teha, oskused on väga olulised. On olnud aegu, kui hüpped on olnud väga suured. On tulnud uued tooted. Oleme muutunud nutikamaks,» kirjeldab Agur.

Alati tegus ehitaja

Andres Nursi sõnul oli Matil vajadus alati midagi ehitada. Kui mitte perefirmas, siis oma kodus. Või poegade ja pojalaste kodudes. Ja kui sealgi kõik valmis, võttis ta käsile puukuuri või aiamaja.

«Ehitusega oli ta hästi kursis, ehitamine oli tal nagu kiiks või hobi. Ühe ehituse lõpetas, siis pidi kohe järgmisega alustama,» räägib Andres. Külaküla kodus on Mati kasvuhoone, kus ta veetis kogu oma vaba aja. Ja muru pidi briljantses korras olema, vahel niitis ta seda kaks korda päevas.

Mati püsimatu loomus tegi muret ka arstidele. «Kui arst soovitas tal lõunauinakut teha, siis ei saanud isa sellest kuidagi aru. Ta vihkas, kui mees päeval magas. Tema meelest peab mees tööd tegema,» meenutab poeg.

Hobiks kogukond ja reisimine

Oma vabast ajast panustas Mati Nurs palju kodusaare heaks, oli erinevates nõukogudes, haigla nõukogus, tarbijate ühistus ja ettevõtjate liidus. «Isa ei olnud helde annetaja, aga andis sinna, kus nägi perspektiivi, niisama ei laiutanud kuhugi poole,» räägib Agur.

Poliitikasse Mati ei kippunud ning hoidis end sellest teadlikult eemale. Küsimuse peale, et mis oli isa tööväline hobi, jäävad pojad hetkeks mõtlema. Siis meenub neile, et Mati armastas reisida – maailmas on vähe kohti, kuhu ta ei jõudnud.

Eelmisel päeval enne viimast haiglasse minekut korjas Mati Nurs veel õues puulehti kokku. Kui poeg küsis, et kas isa ikka peab seda tegema, kostis ta: «Kes seda ikka teeb?!»