Võlanõudefirma juht: praegu majanduses toimuv on vaid raskete aegade algus (2)

PM Majandus
Copy
Julianus Inkasso tegevjuht Merle Laurimäe.
Julianus Inkasso tegevjuht Merle Laurimäe. Foto: Erakogu

Praegu majanduses toimuv on alles pehme eelvaade sellest, mida hakkab tooma lähitulevik, räägib arvamusloos Julianus Inkasso tegevjuht Merle Laurimäe. Finantsettevõtte juht tõdeb, et suure tõenäosusega jääb 2019. aasta veel pikemaks perioodiks heade aegade kõrgpunktiks ning lähivaates tuleb leppida uue reaalsusega.

Täna mõjutavad meie majandust selgelt kaks peamist aspekti: energeetika ja inflatsioon. Üks mõjutab küll teist, kuid neid mõlemat eraldi vaadates on lihtne näha, miks liigsele optimismile ruumi ei jagu – energiatarbimine ja majanduskasv on varasemate andmete põhjal alati ühte jalga käinud ning eeldus, et suudame rahatrüki tekitatud inflatsioonist aja jooksul välja kasvada, näib iga päevaga aina naiivsemana.

Energiakriis ei ole uus märksõna praegu kellegi jaoks, kuid praegu toimuvat on vale vaadata vaid läbi sõjaolukorra prisma. Kuigi Venemaa sissetung Ukrainasse on olnud kõige humanitaarse kõrvalt meeletu mõjuga ka energeetikasektorile, siis ei tähendaks homme konflikti lõppemine, et asjad saaks jälle kiirelt vanadele radadele loksuda. Abi oleks sellest kindlasti, aga varustuskindluse paranemine või mõõdukas hindade langemine ei kaotaks praeguste probleemide juurpõhjuseid.

Tarbimise kasvuks pole enam ruumi

Ajalooliste andmete põhjal on majanduskasv ja energiatarbimise kasv olnud pea üks-ühele korrelatsioonis. Oleme varem saanud põletada meeletutes kogustest fossiilkütuseid, aina kasvada ning lõigata kasu võrdlemisi odavatest hindadest. Kuskilt tuleb aga ette piir ning see piir näib olevat siin. Kui protsent SKP kasvu on harilikult harmoonias poole protsendise elektritarbimise kasvu ning veerand protsendise kütuste tarbimise kasvuga, on raske näha, kus on täna jätkuva kasvu jaoks ruumi.

Me saame kulutada vaid teatud koguse elektrit või põletada nii palju kütust, enne kui füüsiliselt lihtsalt enam ei suuda. Oma roll on seejuures mõistagi mängida ka keskkonnavaatel, rohepöördel, kättesaadavusel ning hinnal. Osa neist muredest võib mingis vaates laheneda, aga mitte kõik ja mitte kohe.

Energiahinnad sel aastal küll uusi tippmarke pole püstitanud ning nafta hind püsib isegi üllatavalt odav, siis nõuab majanduskasv kõikide pusletükkide kokkusobitumist. Tulevikuvaates võib küll roheenergia võidukäik osutuda pääseteeks, kuid see ei ole kohe appi tõttav lahendus, vaid midagi, mille kallal tuleb veel kõvasti tööd teha. Ära ei saa ka unustada, et rohepöörde kõrval on vaja jätkuvalt pöörata tähelepanu koheste vajaduste täitmiseks – et inimesed ei külmetaks või peaks pimedas istuma – mis on andnud «harjumuspärasele» energeetikasektorile uue hingamise ning lükanud hulga roheinvesteeringuid kaugemasse tulevikku.

Inflatsioon ei anna asu

Energeetikasektori seatavate piiride kõrval pole vähem oluline roll mängida ka inflatsioonil. Koroonaaeg tõi kaasa meeletu rahatrüki ning kui liita sinna juurde sellele eelnenud 15 aastal toimunud tuleviku arvelt elamine, on lihtne näha, et ükskord peab ka tagajärgedega tegelema. Suhtumine, et las see inflatsioon olla, majanduskasv katab need probleemid ära, oli väär ning seda on nüüd mõistnud ka keskpangad ise.

Kui juba praegu on intressmäärad tõusnud lähimineviku vaates rekordilisele tasemele – hoolimata sellest, et aastakese eest paigutasid kõige pessimistlikumad oma euribori tulevikuprognoosi kahe protsendi juurde – siis ei näi see asju õigele kursile tüürivat ja kuskilt tuleb piir ette. USA 2022. aasta lõpu andmed näitavad, et hoolimata järsust intresside tõusust on seierid endiselt punases, ettevõtted palkavad massiliselt, palgad tõusevad aina kõrgemale ja loomuliku kõrvalsümptomina lohiseb nende näitajate kõrval ülespoole ka inflatsioon.

Keskpangad ei saa jääda intressmäärasid ka lõputult tõstma, kuna ühel hetkel hakkavad selle tõttu kärisema riikide endi rahakotid. On raske öelda, millise tee ühel hetkel regulaatorid valivad, kuid mingi kursimuutus on selgelt kaartides. Olgu selleks veelgi järsem intresside tõstmine, tõusudest loobumine või hoopis uuesti rahatrükiga alustamine, midagi liialt ilusat igatahes ei paista.

Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid roosade prillidega ringikäimine on ohtlik. Võime küll loota, et asjad jälle õigetele radadele loksuvad, et inimesed ja riigid on 2008. aastast alates midagi uut õppinud ning et majandus pöördub peagi taas «õigele» kursile. Aga end ei tasu petta. Kes teab, võibolla ongi seekord midagi teistmoodi ning kapi otsast võetakse alla võluvits, kuid ajalool on kombeks korduda.

Praegu paistab kõige tõenäolisem stsenaarium, et asjad lähevad veel mõnda aega halvemaks ning siis stabiliseeruvad. Stabiliseeruvad, aga tasemel, mis pole enam ammu olnud normiks. On vähetõenäoline, et leiame end täiesti mustast august, aga asjad peavad muutuma, ettevõtted peavad kohanema, tarbijad peavad kõrgemate hindadega harjuma ning turud peavad korrektsiooni vastu võtma. Kui nii, siis on lootust, et mingi tulevikuperspektiiviga jõuame taas veidi helgemate värvidega maailma.

Tagasi üles