ANALÜÜS ⟩ Mis nipiga on hinnatõus Šveitsis kordades väiksem kui Eestis?

Šveitslaste tervitus Euroopale mullusel Genfi autonäitusel. Foto: Bourne Dewey/Scanpix

Ajal, mil paljud riigid üle maailma võitlevad kangekaelselt kõrge inflatsiooniga, on hinnatõus jõukas Šveitsis jäänud tagasihoidlikuks. USA majandusleht CNBC uuris, kuidas suudab rikas riik oma hinnad madalal hoida.

Kuigi hinnakasv Šveitsis kerkis mullu viimase 29 aasta kõrgeimale tasemele, ei tõusnud riigi inflatsiooninäitaja ühelgi kuul 3,5 protsendist kõrgemale. Ehkki Šveitsi standardite järgi on näitaja väga kõrge, jääb see siiski tunduvalt alla teistele arenenud majandustele, kes maadlesid reeglina kahekohalise hinnatõusuga. Näiteks Eestis keris inflatsiooninäit augustis ka üle 25 protsendi.

Seda, et Šveitsis pole hinnad nii palju tõusnud kui teistes riikides, tunnetavad ka kohalikud. Ma arvan, et inimesed tunnevad hinnakasvu rohkem välismaal reisides kui meil Šveitsis,» ütles üks Zürichis sisseoste teinud kohalik CNBC-le. «Mu ema elab Saksamaal Berliinis ja ta räägib mulle kogu aeg, kuidas kõik järsku nii kalliks läks.»

Kõik algab kõrgest baastasemest

Kuidas on Šveits suutnud hinnakasvu üle kontrolli saavutada? Põhjuseid on mitmeid. Esmalt tuleb meeles pidada, et Šveits on maailma üks jõukamaid riike, mille SKT elaniku kohta ületab pea kõiki teisi. Erinevalt paljudest naftariikidest kajastub kõrge SKT näitaja ka kodanike rahakotis: näiteks keskmisel Šveitsi täiskasvanul on hinge taga 657 00 euro väärtuses varasid.

Kuna Šveitsi tarbija ostujõud on tugev, moodustavad ka mullu hinnaralli teinud toidu- ja energiakulud sealsete inimeste ostukorvides väiksema osa kui teistes riikides. See kajastub automaatselt ka inflatsiooniarvutuses. «Kuna meie inimesed on üsna rikkad, ei ole toidu osakaal leibkondade eelarves nii suur kui teistes riikides,» kinnitas ka Zürichi ülikooli majandusprofessor Tobias Straumann CNBC-le. «Loomulikult on ka meil ebavõrdsust, aga globaalses vaates on meil minu arvates väga hästi toimiv sotsiaalpoliitika,» lisas ta.

Teine Šveitsi suhtelise hinnastabiilsuse põhjus tuleneb tugevast valuutast. Šveitsi frank on viimase aasta jooksul ühena vähestest suutnud säilitada oma väärtust dollari suhtes ning muutunud seejuures eurost tugevamaks. Ebastabiilses majanduskeskkonnas on Šveitsi franki tugevnemine ka ootuspärane, sest investorite jaoks on tegemist nn turvavaluutaga, mida aitavad tagada Šveitsi keskpanga suured kulla ja finantsvarad. 

Tugevast kohalikust valuutast on omakorda kasu Šveitsi majandusele, mis sõltub suuresti rahvusvahelisest kaubandusest. Šveits impordib igal aastal umbes 302 miljardi dollari väärtuses kaupu ja teenuseid, millest suurem osa tuleb ELi, naaberriikidest. Tugevam  frank annab sellele impordile märkimisväärse allahindluse ja muudab importkaubad kohalike jaoks odavamaks.

Kuigi Šveits aastane ekspordimaht on impordist isegi suurem (305 miljardit dollarit), hõlmab riigi eksport suures osas kõrgema väärtusega kaupu ja teenuseid, nagu käekellad ja ravimid, mis on hinnakõikumistele vähem tundlikumad kui madala marginaaliga masstoodetud kaubad.

Teistsugune energiapoliitika

Kolmandaks on Šveits ka vähem avatud ka mitmele välistegurile, mis 2022. aastal mujal Euroopas hindu kergitasid, näiteks energiakriisile ja Ukraina sõjale. Šveits on Venemaa nafta- ja gaasiimpordist vähem mõjutatud, kuna riigi varustuskindluses on suur osakaal hüdroenergial, mida soosib mägine maastik. Samuti on Šveitsi energiamüüjad suures osas riigi omanduses, mis tähendab, et sealne tarbija on vähem avatud turu kõikumistele ja kaitstud riikliku hinnaregulatsiooniga.

2022. aastal tõusid energiahinnad Šveitsis 16,2 protsenti, mis on oluliselt vähem kui mujal Euroopas. Saksamaal tõusid energiahinnad mullu näiteks 25, Hollandis 30, Ühendkuningriigis 52 ja Itaalia 65 protsenti.

Suurem energiahindade kasv peaks šveitslasi tabama aga tänavu. Riigi energiaturu regulaator eeldab, et 2023. aastal tõusevad energiahinnad 27 protsenti, mis viiks keskmine Šveitsi kodumajapidamise energiaarve 1215 Šveitsi frankini (1224 euroni). Arvestades aga šveitslaste sissetulekuid, ei lööks ka ligi 30-protsendiline hinnatõus neid just liiga valusalt.

Šveitsi idaosas asuva hotelli Piz Buin Klostersi juht Jean-Claude Huber ütles CNBCile, et paljusid riigi ettevõtteid aitasid energiakriisis ka varasemalt sõlmitud fikseeritud hinnaga elektrilepingud. Huberi teatel sai ta seeläbi enda klientidele kanda edasi umbes 5 kuni 10-protsendilise hinnatõusu, mis nõudlust ei kahjustanud. 

Kaupade ja teenuste hinnakontroll

Lisaks energiale on Šveitsis ka range kontroll paljude teiste kaupade ja teenuste hindade üle, mis muudab need inflatsioonist tingitud kõikumiste suhtes vähem vastuvõtlikuks.

Euroala inflatsiooni mõõtmiseks kasutatavatest põhitoodetest, nagu toit, eluase ja transport, on Šveitsis hinnaregulatsiooni all peaaegu kolmandik  – rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Selle tulemusena olid Šveitsi toiduainete hinnad eelmise aasta detsembri seisuga tõusnud kõigest 4 protsenti. Võrdlusena, USAs oli vastav näitaja 11,9, Ühendkuningriigis 16,9 ja Saksamaal 19,8 protsenti.

Teatud põllumajandustoodetele impordile on seatud ka tollimaksud, mis aitavad kindlustada, et kodumaal toodetud toiduained, nagu piim ja juust, oleksid soodsama hinnaga kui importtooted. Selline poliitika aitab šveitslaste hinnangul elavdada nii riigi majandust kui ka vähendada riigi sõltuvust maailma toiduturgudel toimuvast.

«Püüame osta nii palju Šveitsi tooteid kui võimalik. Tegelikult teeme isegi vahet piirkondadel,« kommenteeris hotellipidaja Huber. «Soovime ju, et kohalik tööstus töötaks ja toimiks,» lisas ta.

Madal inflatsiooninäitaja aga ei tähenda, et Šveitsi tarbijad oleksid olnud viimaste hinnatõusude suhtes täiesti immuunsed. CNBC-ga vestelnud kohalikud märkisid, et üüripinnad ja mõned toidukaubad on siiski tuntavalt kallinenud. «Kui sa oled üürnik, siis sinu kulud eluasemele võivad küll tõusta,» ütles üks ostja CNBC-le.

Šveitsi keskpank teatas aga detsembris, et nende hinnangul langeb inflatsioon 2023. aastal keskmiselt 2,4 protsendini ja jõuab 2024. aastaks 1,8 protsendini. See jääks alla isegi keskpanga seatud 2-protsendilisest eesmärgist.

Majanduslangust Šveitsis aga ei kardeta. «Isegi kui meil realiseerub mingisugune majanduslanguse stsenaarium, tuleb meile inimesi ikkagi pidevalt riiki juurde ja see stabiliseerib nõudlust,» ütles majandusprofessor Straumann.

Mida on teistel riikidel Šveitsist õppida?

Kuigi teistel riikidel võib olla huvi Šveitsi mudelit kopeerida, tuleb siiski arvestada, et riigi majanduskeskkond on maailmas võrdlemisi ainulaadne. Seetõttu on enamike riikide jaoks raske kogemust üks-ühele rakendada, sest eeldused ei ole lihtsalt samad. Näiteks kohaliku valuuta tugevust on teistel riikidel sisuliselt võimatu tagada, kuna Šveitsi panganduse juured ulatuvad kaugele ajalukku.

Majandusprofessor Straumann ütles aga, et oma konservatiivse energiapoliitikaga andis Šveits olulise õppetunni riikidele, kes tegid läbi ulatusliku nihke vaba turu suunas. «Keskpikas ja lühiajalises perspektiivis oli vaba turg väga hea mõte, kuid praegu pole see kriisile siiski vastu pidanud. «Tol ajal ütlesid paljud, et šveitslased on liiga konservatiivsed, kuid tagantjärele ütlen, et see oli väga hea otsus,» hindas Zürichi ülikooli õppejõud.