T, 21.03.2023

Kullastandardist Eestimaa rahandusloos. V osa

Mait Kraun
, Tavid AS
Kullastandardist Eestimaa rahandusloos. V osa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Eesti hoidis kullastandardist kinni viimse hetkeni, ka siis, kui paljud suurriigid sellest juba loobunud olid.
Eesti hoidis kullastandardist kinni viimse hetkeni, ka siis, kui paljud suurriigid sellest juba loobunud olid. Foto: Shutterstock

Nagu sellest artiklite sarjast on selgunud, on kullastandardil Eesti rahanduses olnud mängida lühike, kuid oluline ja äärmiselt huvitav roll. Kuidas Eestis kullastandardist lõplikult loobuti, räägime selle sarja viimases loos.

USA aktsiaturgude ennenägematu kokkukukkumine 1929. aasta sügisel mõjus laastavalt kogu maailma majandusele. Esialgu hõõrusid Euroopa suurimad riigid kahjurõõmsalt käsi kokku ja eeldasid, et nüüd liigub investeerimiskapital Wall Streeti asemel vana maailma finantskeskustesse. 1930ndate alguseks oli aga selge, et üleilmne majanduskriis on kujunenud tõsiasjaks, millest ei jäänud puutumata ka Eesti, suurtest Euroopa riikidest rääkimata.

Töötuse järsk kasv, tootmismahtude ja toormehindade langus ning pankade maksejõuetus muutusid ka siinmail karmiks reaalsuseks. Investeerimiskapital leidis pelgupaika suurte kullareservidega riikides nagu USA ja Prantsusmaa. Väiksema kullavaruga riigid jäid üha kehvemasse olukorda.

1931. aasta mais muutus maksejõuetuks Austria suurim pank Kreditanstalt. Sama saatus tabas ka mitut teist olulist Kesk-Euroopa panka. Sellel oli hävituslik mõju Londoni finantsturule, mille pangad olid Austria, Saksamaa, Ungari, Tšehhoslovakkia ja teiste riikide pankadele välja andnud suurel hulgal lühiajalisi laene, kirjutab Villu Zirnask oma raamatus „Eesti Panga lugu“.

Nael kulla vastu

Need sündmused, millele lisandusid brittide sisepoliitilised probleemid, lõid keskpankade usu naelsterlingi kindlusesse kõikuma. Juba sama suve lõpuks oli näiteks Belgia keskpank oma naelsterlingi varud kulla vastu vahetanud. Eesti riik hoidis samuti krooni kattevara peamiselt inglise naeltes, aga ei kiirustanud neid ümber vahetama.

1931. aasta sügiseks oli aga selge, et britid ei suuda kullastandardist kinni pidada, mis lükkas ülejäänud maailma veel sügavamasse kriisi. Ka Eesti pidi nüüd tegutsema ning asus naelsterlingit välisbörside kursi järgi noteerima, kirjutab Zirnask. Sellega rikkus Eesti Pank seadust, mis kohustas välisvaluutatehinguid sooritama fikseeritud kursiga. Panga nõukogu leidis aga, et selline abinõu on ainuvõimalik.

Eesti riik hoidis kangekaelselt oma vara inglise naeltes ning ei näinud põhjust oma valuuta väärtust devalveerida ka siis, kui kullastandardist lasid lahti Skandinaavia riigid (välja arvatud Soome). Eesti püüdles just nende riikide elustandardi poole. Kohalikes finantsringkondades usuti ikka veel, et naela kurss taastub kiiresti.

Naelsterlingi kurss langes 1931. aasta lõpuks kulla suhtes aga 35 protsenti ning Eesti Panga kahjum ulatus 5-6 miljoni kroonini.

Eesti laseb kullastandardist lahti

1932. aasta lõpuks oli Zirnaski andmetel kullastandard kasutusel veel ainult Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis, Šveitsis, Poolas, USAs ning Eestis ja Lätis. 1933. aasta aprillis loobus kullastandardist ka USA.

Eesti majanduse seis ei paranenud ja riigil ei jäänud muud üle, kui kroon devalveerida. Kuigi keskpanga juht Jüri Jaakson oli selle vastu, siis Jaan Tõnissoni valitsus viis 1933. aasta 27. juunil noore Eesti krooni siiski üle ujuvkursile.

Esmalt ankurdus Eesti kroon Rootsi krooni väärtusele Londoni börsinoteeringu alusel ning seejärel kuldvaluutadele nagu Prantsuse frank. Sama aasta sügisel otsustas valitsus siduda krooni aga naelsterlingiga ning kursiks sai 1 nael = 18,35 krooni, kirjutab Zirnask.

Devalveerimisel oli positiivne mõju regionaalsele kaubandusele, aga import ning välisvaluuta kasutamine olid endiselt vägagi piiratud. Eesti ja ja teiste riikide eesmärk oli sisse tuua ainult seda, mida ei olnud võimalik kodumaal valmistada. Siiski oli sissevedu soodustatud nende riikide puhul, kuhu oli võimalik Eestis toodetut eksportida, näiteks Saksamaa ja Läti.

Riigikulla kindlustamine enne sõda

Aegamööda hakkas Eesti majandus siiski elavnema ning piirangud sisseveetavatele kaupadele muutusid lõdvemaks.

See küllaltki soodne aeg ei kestnud aga kaua. Õhus oli tunda sõja hõngu ning 1939. aastal allkirjastas Eesti baaside lepingu, mis kujunes pika ja valusa okupatsiooniaja alguseks.

Enne täielikku vene võimude kätte langemist suutis Eesti Pank korraldada ümber Eesti riigi kulla hoiustamise. Stockholmis asunud kuld vahetati ümber USA Föderaalreservi New Yorgi osakonnas asunud Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) kulla vastu ning ning suur osa Londonis asunud kullast saadeti samuti New Yorki.

Selle sammu eest oldi Jüri Jaaksonile ning Eesti Pangale hiljem äärmiselt tänulikud, sest esimese Eesti Vabariigi kullal oli oluline roll ka taasiseseisvunud Eesti üles ehitamisel.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!

Tagasi üles