Kullastandardist Eestimaa rahanduses. IV osa

Mait Kraun
, Tavid AS
Copy
1929. aasta USA börsikrahh põhjustas üleilmse majanduskriisi, mille tõttu kaotasid töö miljonid inimesed. Pildil töötud USAs, sarnast pilti võis näha ka Eestis.
1929. aasta USA börsikrahh põhjustas üleilmse majanduskriisi, mille tõttu kaotasid töö miljonid inimesed. Pildil töötud USAs, sarnast pilti võis näha ka Eestis. Foto: Everett Collection/Shutterstock

Eelmisel sajandil oli kullastandard maailma enimlevinud rahasüsteem, millele rajati võimsamate riikide majandused. Selle poole püüdles sajandi alguses ka Eesti Vabariik. Selle sarja kolmes eelnevas loos oleme rääkinud kullastandardi algusest Eestis ja milliseid takistusi tuli Eesti majandust nullist üles ehitades ületada. Käesolevas loos jõuame aastasse 1929, mil kogu maailma vapustas enneolematu majanduskriis, millest ei jäänud puutumata ka Eesti.

Kui New Yorgi aktsiaturgu tabas 1929. aasta 24. oktoobril katastroofiline langus, ei arvanud alguses keegi, et sellest valla pääsenud sündmuste ahel võiks ka Eesti majandust mõjutada. Otse vastupidi – pigem oldi Euroopas kahjurõõmsad, sest arvati, et investorid suunavad kapitali edaspidi Wall Streeti asemel Euroopa finantskeskustesse.

Ent seda optimismi ei jätkunud kauaks. Ajal kui Eesti kroon oli vaevu kaheaastane, tuli taas päevakorrale kümme aastat varem loodud Eesti Panga aktsiate müümine. See oli 1927. aastal saadud suure välislaenu üks olulisemaid tingimusi – usuti, et eraomanduses keskpank on stabiilsem. Valitsus otsustaski panna müüki 100 000 aktsiat hinnaga 65 krooni tükk. Ostja võis aktsiate eest tasuda ka mitmes osas.

Vaatamata ookeanitagustele probleemidele ennustati, et ees seisab rahulik majandusperiood, kus keskpanga kasum jääb tagasihoidlikuks, aga stabiilseks. Seetõttu hinnati ka ajakirjanduses, et keskpanga aktsiate ostmine on mõistlik viis, kuidas oma raha investeerida.

Raha juurde ei trükita

Erastamise järel läks erakätesse 30 ning riigile 70 protsenti väärtpaberitest. Uus omandi jaotamise kord tõi muudatused ka panga sees – kuigi uue korra alusel jäi riigile enamusosalus ning pank oli valitsusega tihedalt seotud, sai see sõltumatuks ning Eesti Pangal oli keelatud riigile, kohalikele omavalitsustele ja nende ettevõtetele laenu anda.

1930. aasta mais toimunud esimesel aktsionäride koosolekul selgus, et üldine majanduskriis ning 1928. aasta viljaikaldus olid tugevalt mõjutanud ka Eesti majandust ning Eesti Pank vaevles rahapuuduse käes.

Selleks ajaks oli kogu maailm aru saanud, et majanduskriis on jõudnud väärtpaberiturult tööstustootmisesse. Rikastes eksportriikides nagu USA, Saksamaa ja Suurbritannia, langes tootmine kümneid protsente ja juurde tekkis miljoneid töötuid. Kohvi, puuvilla, nisu ja kautšuki hinnad langesid enam kui poole võrra. Nende toorainete suurimad eksportijad Brasiilia, Argentina ja Austraalia olid kullastandardist loobunud ning oma valuuta devalveerinud, kirjutab majandusajakirjanik Villu Zirnask oma raamatus „Eesti Panga lugu“. Raha trükkimise asemel ajas Eesti Pank tagasihoidlikku krediidipoliitikat, et säilitada valuuta kattevara protsenti.

Pankadel oli raske, inimesed vaesusid

1930. aasta sügisel tuli ka Eestis tootmisraskuste tõttu sulgeda tehaseid, vähendada tööjõukulusid ja alandada väliskapitali meelitamiseks makse. Pangad sattusid raskustesse, sest kliendid võtsid välja rohkem raha, kui tagasi kutsuda suudeti. 1931. aastal kuulutas Eesti Kommertspank ametlikult, et on muutunud maksejõuetuks. See oli esimene üleilmse majanduskriisi tõttu pankrotistunud Maarjamaa pank. Keskpangast saadi küll lühiajalisi laene, aga sellegi poolest pidi pank tegevuse lõpetama. Paljud inimesed ja ettevõtted kaotasid oma säästud.

Eestis ei olnud toona sisuliselt ühtegi instantsi, kes oleks vastutanud üleriigilise pangasüsteemi toimimise eest, kirjutab Zirnask. Eesti Panga peamine ülesanne oli kindlustada oma rahatähtede väärtus. Kuigi teistel pankadel, ettevõtetel ja eraisikutel oli võimalus saada keskpangast kuue kuu pikkust tagatisega laenu või osta ennetähtaegseid veksleid, oli pank oma lähiminevikust õppinud ning hoidis kullastandardist kinni. See piiras kogu laenutegevuse krooni kattevara suurusega ning ringluses oleva raha hulka ei suurendatud.

Eesti jäi endale kindlaks ka siis, kui paljud teised riigid klassikalisest kullastandardist loobuma hakkasid. Selle tagamaadest aga järgmises osas.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!

Copy
Tagasi üles