Riik hädas sõjapõgenikega: kuhu panna kaks majatäit ukrainlasi?

Ukraina sõja algusest on Eestist läbi käinud 122 900 sõjapõgeniku. Foto: Urmas Luik

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) peadirektor Maret Maripuu selgitab, mis saab põgenikemajades elavatest Ukraina peredest, keda ootab järgmisel kuul ees kohustuslik väljakolimine ja miks neile seni Eestis alalist elukohta leitud ei ole. 

Ukraina sõja eest põgenenud pered koliti möödunud kevadel hotellidest alalisse elupaika Kopli ja Mäepealse majades. Hiljem muutsid SKA ametnikud meelt ja kuulutasid need majad taas lühiajaliseks elamispinnaks. Uurime, kuhu sadakond peret paigutatakse ning mis saab nende varast, töö-, kooli- ja lasteaiakohtadest pärast 31. märtsi.

Kuidas on läinud nii, et neist põgenikest, keda eestlased käisid aasta tagasi Ukraina piirilt oma sõiduautodega ja bussidega päästmas ja Eestisse toomas, on kahe maja näitel kujunenud probleem, mida pole aastaga suudetud lahendada ja põgenikud on ikka alalise elukohata?

Sõja algusest peale on meile tulnud 122 900 sõjapõgenikku, neist 66 900 on deklareerinud oma siiajäämist, 43 057 on taotlenud siin ajutist kaitset, lühiajalist majutust on saanud 23 881 inimest. Tänase päeva seisuga on lühiajalisel majutusel 1800 inimest. Selle ajaga on sotsiaalkindlustusamet (SKA) aidanud 22 081 inimest iseseisvale elule ja nad saavad oma asjadega hakkama.

Kopli ja Mäepealse majadega seoses tuleb mõelda, mis oli olukord eelmise aasta märtsi lõpus, aprilli alguses. Me ei olnud selliseks olukorraks valmis, kuid me hakkasime otsima lühiajalist majutust. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) andis oma majad põgenike kasutusse ja alguses oli lootus, et äkki võiks neist saada pikaajaline elukoht. Kahjuks ei leitud operaatorit, kes oleks võinud majade haldamise enda peale võtta. Tänasel päeval, seisus, kus SKA ülesanne on pakkuda lühiajalist majutust, ei sobi need kaks maja meie teenusele. Me aitame oma igapäevase tööga kaasa, et ukrainlased, kes neis majades elavad, leiaksid endale püsiva elukoha.

Kui küsimus on majade operaatoris, siis vabatahtlikud on valmis võtma selle opereerimise enda peale. Kas te seda ei ole arutanud?

See ei ole nii lihtne, sest tegu on riigi varaga ja kuidas see juriidika käib, siin mina ei ole õige inimene seda välja pakkuma.

Kes oleks?

Siin on ju erinevaid lahendusi otsitud. Alguses vaadati, kas RKAS võiks see olla. Need majad vajavad teatud investeeringuid, mistõttu nende haldamine läks nii kalliks, et see ei olnud jätkusuutlik lahendus. Kindlasti on finantsiliselt otstarbekam, kui me koostöös põgenikega suudame leida neile püsivad elukohad.

Püsivate elukohtade teema on suvest saati üleval olnud. Mille taha nende leidmine siiamaani on jäänud?

Ukraina põgenikele antud teadmine, millal on viimane tärmin. Samuti oleme andnud teada, millal saab meiega kontakti ja vabatahtlikel oli soov, et me ei teeks jõulist infovahetust, vaid pigem ootaksime, millal sõjapõgenikud meie poole pöörduvad. Nüüd, kui üürilepingu lõpp on lähenemas, oleme hakanud elanikega ise kontakti võtma ja erinevaid lahendusi otsima. Me nõustame iga inimest personaalselt ja leiame talle kõige sobivama lahenduse.

Kui Maret Maripuu möödunud aasta 1. juulil sotsiaalkindlustusameti peadirektoriks sai, olid sõjapõgenikud juba Kopli ja Mäepealse majadesse kui alalisse elupaika kolitud. Foto: Taavi Sepp

Inimesed on leidnud omale töökohad, pannud lapsed lasteaeda ja kooli. Nüüd lõigatakse nende seni loodud sidemed läbi.

No miks? Tallinnas on vabu pindu ja peab vaatama, kas sobivad või mitte. Ühest majast väljakolimine ei pea katkestama sõlmitud sidemeid. Meie vahemaad ei ole nii pikad, et ei saaks Koplist Lasnamäele ja Lasnamäelt Mustamäele, siin ei saa olla midagi nii traagilist. Me oleme nendega juhul, kui nad ei leia enne 31. märtsi uut püsivat elukohta. Me pakume neile uut lühiajalist majutust lähtuvalt nende vajadustest.

Meil on juba ka neid inimesi, kes on leidnud püsiva elukoha. Loodan, et need Tallinna inimesed, kes mõtlevad, kas oma vabad korterid üürile anda, saavad appi tulla.

Palju neid on, kes on ise andnud teada, et nad lähevad püsivale pinnale?

Minu teada üks. Meil on kaardistused tehtud ja kokku lepitud, millal on järgmised nõustamised. On ka kortereid, kus me pole inimestega kontakti saanud.

Kui paljud on öelnud, et nad lähevad Ukrainasse tagasi?

Siin ma jään vastuse võlgu. Kõigil on õigus kodumaale tagasi või mõnda teise Euroopa riiki minna, kui neil see soov on.

Majaelanike seas on palju suuri peresid laste ja vanuritega ning kus tööl käib vaid üks liige ja seegi teenib nõudepesija palka. Millised valikud neil on?

Varem tulnud perede seas on olnud väga erinevaid peresid. Ühes oli viis kassi ja kuus koera ning ka see pere leidis endale elukoha. Kui on tahtmine, siis ka leitakse. Paljud paljulapselised ja erivajadusega pered on leidnud omale alalise elukoha.

Milles see SKA abistav roll siin seisneb? Konsultatsioonidel on põgenikud pidanud vastama küsimustele, miks neil korteri üürimiseks raha pole kogutud ja kus on siis pereisa, kui kolmelapseline ema on üksi võõrsil. Selliseid pärleid on neil konsultatsioonidel päris palju pudenenud.

Mina ei oska öelda, mis pärleid seal on olnud, ma ei ole juures olnud. Olen öelnud vabatahtlikele, et kui on konkreetseid etteheiteid SKA teenistujatele, siis ma olen väga tänulik, kui saan teada, kes, millal ja mida ütles, et vaadata, kas see läheb kokku meil kokku lepitud protsessiga, kuidas tuleb sõjapõgenikega käituda ja millist tuge neile pakkuda.

SKA inimeste roll on kaardistada pere vajadused: kas ta vajab lühiajalist majutust, mis on tema haridus, ajutine kaitse, kas on õigus peretoetustele, aitame töötukassas arvele võtta, hindame vaimset seisukorda, meil on tööl Ukraina enda psühholoogid, kes inimestele tuge pakuvad. Kui esimene kaardistus on tehtud ja ajutine kaitse saadud, siis neil on samad õigused, mis kõigil eestimaalastel. Siis tulevad erinevad sotsiaalsüsteemid, mis hakkavad inimestele tuge pakkuma, samuti on esimese üürilepingu sõlmimise puhul võimalik taotleda KOV-ist üüritoetust kuni 1200 eurot.

Kas keegi suudab panna põgenikele ette selle summa, millega tema konkreetselt saab arvestada, kui ta hakkab vaatama üüriturult korterit?

Ikka suudetakse. Meil on juhend, kus nõustaja räägib läbi, milline on inimese sissetulek ja milliseid toetusi on tal võimalik saada. Kui ajutine kaitse on saadud, on õigus saada ka toimetulekutoetust. Kui tegu on perega, kes vajab suuremat toetust, võtame ühendust ka kohaliku omavalitusega. Tallinnas teeme koostööd linna põgenikekeskusega.

Kinnisvaraportaalides on erinevaid pakkumisi, ka selliseid kortereid, mida inimesed annavad tasuta. Neid ei pruugi leida täna, kuid meil on veel aega ja me oleme öelnud, et mitte ükski põgenik ei jää peavarjuta. Me kolime nad mõnda teise lühiajalise majutuse kohta.

Üritasin isegi vabatahtlikega arvutada konkreetse pere võimalikke toetusi kokku. Ühe pereliikme koefitsient oli 0,8, teisel 1,2. Mingist sissetuleku summast kadus toetus üldse ära. Ütlen ausalt, me ei saanud selle arvutusega hakkama ja põgenikud ise ei saa sellest ammugi aru. See on ametnike tegemata töö, kui põgenikele ei ole konsultatsioonidel nende summat öeldud.

Oleneb, mis see konkreetne soov on. Toimetulekutoetust määravad kohalikud omavalitsused, seda ei määra SKA.

Probleem on selles, et kõik on laiali. Ühte toetust saab SKAst ja teist mine küsi ei tea kust.

Siin meie oleme toeks. Meil on Tallinna linna põgenikekeskus ja kui me näeme, et tegu on perega, kes vajab suuremat toetust, pakume seda ühiselt. Neil peredel, kes vajavad rohkem toetust, oleme me rohkem kõrval.

Kopli ja Mäepealse majade inimesed on juba ühe korra ajutiselt pinnalt n-ö alalisele kolinud. Paraku muudeti need pinnad pärast nende sissekolimist taas ajutisteks.

Kahjuks mitte keegi ei osanud aimata, et 21. sajandil võib selline asi nagu Ukraina sõda puhkeda. Tol hetkel, kui meil tuli 6000 inimest päevas, oli valikute tegemine, kuhu suunata, väga-väga raske. Kui vaadata teiste riikide kogemusi ja seda, millistel pindadel on lühiajalist majutust pakutud, siis meil on läinud väga hästi. Me ei ole pidanud panema neid spordisaalidesse või suurtesse telkidesse. Me oleme saanud pakkuda lühiajalist majutust hotellides ja muudes majutusüksustes.

On hea meel, et meil oli võimalus kasutada neid maju. Kui keskmiselt on sõjapõgenikud olnud riigi tasustatud lühiajalisel majutusel kaks kuud, siis Kopli ja Mäepealse elanikud on saanud neis majades elada kümme kuud, mille majutuskulud on riik kandnud.

Seda viimast ei saa ju ometi põgenikele süüks panna?

Ei, ega ma ei panegi.

Selle rõhutamine kõigis väljaütlemistes tekitab ainult paksu verd põgenike vastu, sest nemad on tahtnud maksta algusest peale.

Meie nüüd proovimegi leida neid võimalusi, et nad leiaks püsiva elukoha, kus nad saaks iseendaga hakkama. Me toetame neid selles. Tuleb vaadata, et see võimalus, mis neil on olnud, on olnud parem, kui väga paljudes teistes riikides, kus põgenikud on pidanud elama spordisaalides.

Need majad ei kao ka nüüd linnast, vaid jäävad lihtsalt tühjaks. Maja omanikul ei ole midagi selle vastu, et põgenikud seal elaks.

Kopli maja vajab investeeringuid. Päästeamet on juhtinud tähelepanu puudustele ja SKA-l ei ole raha, et neid investeeringuid teha. Meie ülesanne on pakkuda lühiajalist majutust.

Kopli inimesed saaks kolida ka Mäepealsele, kus on paremad tingimused ja vabu kortereid.

SKA peab vaatama, kuidas maksumaksja raha kõige paremini kasutada. Need majad vajavad investeeringuid. Meil ei ole õnnestunud leida operaatorit, kes võiks hakata neid maju haldama.

Praegu on põgenikud nagu SKA pantvangid, et kui läheb SKA, siis peavad ka põgenikud minema.

Kõik inimesed, kes kasutavad lühiajalist majutust, peavad integreeruma mingi aja jooksul meie ellu ja meie tavadesse. See puudutab ka nende kahe maja elanikke. Nii nagu need inimesed, kes on olnud lühiajalisel majutusel ja leidnud püsiva elukoha.

Te tellisite päästeametilt auditi Kopli ja Mäepealse majade kohta.

SKA ei ole tellinud mitte ühtegi auditit.

Kes tellis?

Ma ei oska öelda, kes tellis. Päästeamet tulenevalt oma ülesannetest käib kontrollimas erinevaid majutusasutusi, kortereid, et tuleohutuseeskirju järgitakse.

Te olete saanud nende majade seisukorra kohta päästeametilt ülevaate?

Mäepealse kohta on tehtud ettekirjutus, Kopli majas on protsess pooleli. Paikvaatlus on tehtud, kommentaarid on antud, nüüd ootan edasist tagasisidet.

Mida see ettekirjutus Mäepealse kohta ütles?

Mäepealse majas oli probleemiks korruste numeratsioon ja evakuatsiooniteed. Koplis on probleemid tõsisemad, seal on tuleohutuse vaates olukord kehv.

Korruste numeratsiooni on lihtne ja odav korraldada, evakuatsiooniteed olid ilmselt esemetest blokeeritud. Selle lahendamine on lihtne ja ei nõua investeeringut.

Jah, kindlasti, kuid meie vaates ei Kopli ega Mäepealse ei ole head lühiajalise majutuse pinnad. Me oleme riigihankega saanud teised pinnad. Tulenevalt sellest, kuidas on kõige mõistlikum maksumaksja raha kasutada, on riigihankega saadud pinnad need, kuhu me saame inimesed ümber majutada.

Kus need pinnad on?

Meil on laev ja Hestia Euroopa hotell ning muud pinnad, kust me ostame teenust.

Need inimesed, kes aasta tagasi hotellidest välja koliti Mäepealsesse ja Koplisse, leiavad end ringiga tagasi jälle hotellitoast.

See on üks võimalus, kui me ei leia neile püsivat elukohta.

Teil on leping Soomega põgenike sinna saatmiseks. Kas Kopli ja Mäepealse inimesed on üks võimalik sihtgrupp?

Meil on Soome poolega vaja teatud punkte täpsustada. Kindlasti on Soome üks võimalus neile inimestele, kes on alles Eestisse tulnud. Kas Soome võiks sobida ka Kopli ja Mäepealse inimestele, ma ei julge täna kinnitada. Meil on vaja enne Soome poolega lõplikud kokkulepped saavutada.

Need inimesed, kes elavad Mäepealses ja Koplis, kaotaksid kogu oma vara, kui nad peaksid sattuma ajutisele pinnale. Nende elamisse on tehtud vabatahtlike abiga üsna palju investeeringuid, nii seintesse, põrandatesse kui lagedesse, mööblisse, mida kaasa võtta ei saa. Nad alustavad taas nullist.

Siin saab iga pere läbi rääkida, mida ta enda ostetud või kingitud varaga teha tahab. Kas ta tahab seda säilitada, maha müüa, kellelegi edasi anda. Kui ta tahab hoida, on võimalus leida erinevaid hoiustamisvõimalusi.

Kas see hoiustamisvõimalus on viimase 24 tunni info, sest varem on põgenikele midagi muud öeldud?

Me otsime erinevaid võimalusi.

Varem oli neile öeldud, et 21. märtsiks peavad toad olema samasuguses seisus kui sissekolimisel.

See on mingi kommunikatsioonimüra. Inimestele öeldi, et 21. märtsiks peab olema tagasiside, mis kuupäevaks inimesed tahavad välja kolida. On toimunud esimene kaardistus, et leida parim ja püsiv elukoht. Siis ta saab vaadata, kas ja mis asju ta tahab kaasa võtta ning mida mitte.

Millal sellest kaardistusest jõutakse järgmisesse etappi ja hakatakse praktiliselt üürileandjaid läbi helistama, et leida neid kortereid?

Seda me teeme regulaarselt. Me kogume infot, otsime kortereid ja kui me leiame sobiva, siis me seda ka inimestele pakume.

Kui palju te seni olete leidnud?

Tänase seisuga on meile teada ligi 70 üüripinda, mida saame konkreetse pere vajadusi silmas pidades nendega läbi arutada.

Ütlesite, et kui on infot, et ametnikud ei ole käitunud nii, nagu peaks, tuleks sellest teada anda. Kas see kirjeldus, mis puudutas Kopli majas vankrite ärakorjamist ja info liikumise piiramist, ei olnud piisav?

Siin on kaks asja. Ma pöördusin prokuratuuri poole, et kas on võimu kuritarvitamise tunnuseid. Prokuratuur neid ei leidnud ja kriminaalasja ei algatanud.

Kui päästeamet käis meil esimest korda külas ja vaatas evakuatsiooniteid, andsime inimestele mõistliku aja, et nad saaksid viia oma asjad koridoridest ära. Need, kes ei jõudnud, nende asjad panime tühjalt seisvasse korterisse. Kui on fakt, et keegi ei saanud teada või oma asju kätte, siis ma tahaks teada seda konkreetset inimest, kes, mida või millal tegi.

Kas probleem oleks olnud siis, kui inimene oleks oma asjadest ilma jäänud, aga ametnike käitumine ei ole?

Eesti Vabariigis kehtivad seadused, päästeameti ettekirjutused on kohustuslikud nii eestimaalastele kui ka sõjapõgenikele.

Kas see ettekirjutus ei olnud SKA ametnikele signaaliks selle kohta, et tuleb leida ruum, kus esemeid hoiustada?

Siin me ei saa inimestelt vastutust ära võtta. Kortermajas ei lubata jalgrattaid, kelke ja lastevankreid hoida koridoris. Ma elan suvel jalgrattaga esikus, mis teeb elamise väga kitsaks. Ukraina sõjapõgenikud peavad juhinduma Eesti seadustest. Kui neile on antud mõistlik aeg evakuatsiooniteed tühjaks teha, siis seda tuleb teha.

Me ei vaja selleks vabu kortereid, vaid keldreid, panipaiku, rõdusid, mis on enamikul korteritel.

Me räägime lühiajalisest majutusest. Te näete, kuidas selline majutuse vorm ei sobi SKA vajadustele. SKA ei ole kinnisvaraettevõte, et tagada kõiki neid asju, panipaiku ja nii edasi. Meie majutame neid lühikest perioodi ja aitame neil leida uue elukoha, mis saab nende koduks.

Mis aja jooksul te olete seadnud eesmärgiks leida igale perele korter?

Me hakkame intensiivselt tegelema ja suhtleme põgenikega igapäevaselt, et kortereid leida. Loodame, et inimesed tulevad meile pakkuma oma vabu pindu, mis nad on nõus üürile andma.

Kas nad seni on andnud?

On andnud. Meil on Kinnisvara24.ee, kus on eraldi sait, kuhu inimesed saavadki teha eraldi pakkumisi Ukraina sõjapõgenikele. Praegu on seal 143 pakkumist, neist 18 Tallinnas.