/nginx/o/2011/11/23/848788t1h225f.jpg)
Juba üle kahe aastakümne ennustavad Lääne vaatlejad Kommunistliku Hiina kokkuvarisemist – sündmust, mis 1989. aasta Tiananmeni massimõrva ja Nõukogude Liidu lõpu kiiluvees vältimatu näis.
Kui kaua kestab Kommunistlik Hiina?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga siin me oleme, aastas 2012, ja Hiina näeb välja võimsam kui iial viimase kahe sajandi jooksul. Ja Partei kontroll maailma (nüüdseks) suuruselt teise majanduse üle tundub olevat täielik.
Pealiskaudsele pealtvaatajale tundub tõenäoliselt, et Partei sisevastuolud ja kasvav korruptsioon niidavad selle lõpuks jalust.
On tõsi, et Hiina poliitiline evolutsioon on pannud mõned Pekingi marksistlikud teoreetikud keelt sõlme väänama. Otsustage ise: «suur hiinapärane sotsialismilipp» (loe: kapitalism); «kaalukas Kolme Esindaja idee» (loe: kapitalistid võivad Parteisse astuda).
Selline valmisolek uusi ja varem keelatud ideoloogiaid omaks võtta – nimetades neid samas millekski muuks – on aga üks Partei vintskuse põhikomponente ning ühtlasi peamine põhjus, miks Tiananmen siiani kordunud ei ole.
Kui riigi tippjuhid sel nädalal Pekingisse oma kummitempel-parlamendi aastakoosolekule kogunesid, olid Partei pragmatism ja reageerimisvõime esil kui avaral vaateaknal.
Peaminister Wen Jiabao sõnavõtt 3000 Suurde Rahvapaleesse kogunenud delegaadile oli otsekui ülevaade riigi kõige pakilisematest probleemidest, sealhulgas kitsaskohtadest, mis alles viimastel kuudel ajalehepealkirjadesse on jõudnud.
Peaminister tõotas «tõsta koolibusside turvalisust» (viide mullusele koolibusside avariide seeriale maapiirkondades); ta lubas parandada õhukvaliteedi seiret võtmelise tähtsusega linnades, mida läinud aasta lõpus jõuliselt nõuti.
Laialtlevinud ja vägivaldsed maade konfiskeerimised; korruptsioon haiglates, kohtutes ja koolides; kohutav keskkonnasaaste – see kõik oli Weni nimekirjas olemas. Ja selle kõigega kavatseb valitsus lähikuudel tegemist teha.
Weni kahetunnise kõne lõpuks jäi mulje, et ei olegi olemas sellist probleemi tänapäeva Hiinas, millega Wen poleks valmis rinda pistma. Ning näis, et Partei kuulab osavõtlikult oma alamate kaebusi ja tegutseb tempos, mida ei suuda pakkuda ükski demokraatia.
Aga kui Suures Rahvapalees istujad oleksid võtnud välja Weni mulluse kõne koopia, täheldanuks nad rabavaid sarnasusi.
Sest tõesti: vaevalt oli üldse olemas mõni probleem või küsimus, mida Wen ka mullu ei lubanud lahendada. Ja tunamullu. Ja aasta enne seda.
Sest tõesti: vaevalt oli üldse olemas mõni probleem või küsimus, mida Wen ka mullu ei lubanud lahendada. Ja tunamullu. Ja aasta enne seda.
Tõele näkku vaadates on nii, et kui Wen ja enamik tema kaasaegseid tuleval aastal tipmistelt ametipostidelt taganevad, võiks nende võimuloleku kümnendi põhiprobleemi võtta kokku sellise lausega: enamik probleeme, millega nad tegemist teha lubasid, on süvenenud.
Küllap oleks ebaõiglane eeldada, et valitsus astuks kiireid edusamme sellistes üüratutes küsimustes nagu majanduslik tasakaalutus või ametnike korruptsioon, kuid mis puudutab praeguse administratsiooni konkreetseid poliitikaid, on pilt üsna segane.
Hiinas on ühed maailma parimatest keskkonnaseadustest, aga piisab pilgust aknast välja, et veenduda: vähemalt Pekingis jõustatakse neid väga viletsalt.
Veel üks kujukas näide: 2004. aastal keelustati täielikult golfirajad, säästmaks karjamaid ja vett ning tõkestamaks trendi, et «rikaste inimeste sport» ajas kodudest minema tohutul hulgal põllumehi. Keelu kehtestamise hetkel oli Hiinas ligikaudu 170 golfirada. Täna? Enam kui 600.
Ja just sellele ei saa pihta Hiina süsteemi kiitjad, kes aplodeerivad sealsete ametnike võimalustele ilma demokraatia piiranguteta otsuseid vastu võtta ja tegusid teha.
Partei valitsuse all on heasoovlike poliitikate ja kavatsuste elluviimine ka parimal juhul hüplik ja ebajärjekindel. Ja kuna altpoolt keegi asjal silma peal ei hoia, kalduvad kõikide astmete ametnikud oma vigu varjama, saavutusi üles puhuma ja ülemuste ees pugema.
Ja enamiku läinud kümnendist on Wen lubanud, et tulevad tõelised poliitilised reformid, mis võimaldavad Hiina kodanikel rohkem sõna sekka öelda, kes ja kuidas neid valitseb. Ning ka see on jäänud vaid sõnadeks.
Kui ka järgmine juhtkond ei suuda Weni lubadusi teoks teha, siis ei pruugigi minna väga kaua, kuni kannatlike Hiina kollapsi kuulutajate ennustused täide lähevad.
Copyright The Financial Times Limited 2012