L, 4.02.2023

Kullastandardist Eestimaa rahanduses. III osa

Mait Kraun
, Tavid AS
Kullastandardist Eestimaa rahanduses. III osa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
50-kroonine Eesti Vabariigi pangatäht, mis anti välja 3. mail 1927.
50-kroonine Eesti Vabariigi pangatäht, mis anti välja 3. mail 1927. Foto: Repro

Sarnaselt suurriikidega püüdles ka noor Eesti vabariik 20. sajandi alguses kullastandardi poole. Kullastandard tähendas, et valuuta väärtus on tagatud kullaga. See oli toona kõige levinum ja stabiilsem rahasüsteem maailmas. Eelmises kahes loos rääkisime, kuidas arenes meie omariiklus ja rahandus Vene impeeriumi viimastel aastatel, Saksa okupatsiooni ning Eesti marga ajal. Selles loos räägime aga esimesest Eesti kroonist.

1921. ja 1922. aastal paistis Eesti mark veel küllaltki tugeva valuutana. Juba 1923. aastal aga tajuti, et Eesti Panga ja valitsuse segased suhted, leebe krediidipoliitika ning süsteemitus hakkasid tugevalt kodumaist majandust mõjutama. Haigutavat auku riigieelarves püüti katta rahatrükiga.

1923. aasta detsembris esines riigikogus opositsionäär Otto Strandman, kes heitis valitsusele muu hulgas ette diskrimineerivat majanduspoliitikat ning süüdistas Eesti Panka inflatsiooni tekitamises ja emissiooniõiguse väärkasutamises. Põhiline probleem ei olnud selles, kui suur on Eesti Panga kullareserv, vaid kuidas on seda majanduse stabiliseerimiseks kasutatud, kirjutab ajakirjanik Villu Zirnask oma raamatus «Eesti Panga lugu».

Eesti kuldraha

Kui Otto Strandman järgmise aasta märtsis rahaministriks sai, asus ta kohe Eesti majanduspoliitilist kurssi muutma. Strandman välistas rahatrüki ja inflatsiooni ning tõstis Eesti Panga laenuintressid turuhinna tasemele, mis tähendas, et rahakraani keerajad ei saanud enam süsteemi kuritarvitada.

Ka juba välja antud odavad laenud nõuti kiirkorras tagasi. Vastupidiselt varasemale praktikale laenulepinguid enam kergekäeliselt ei pikendatud. Huvitava faktina võib siin välja tuua, et tagasimaksmisele kuuluvat laenusummat ei väljendatud 1924. aasta kevadel enam markades, vaid püsivama väärtusega alusel, näiteks kullas või rukkiterades, kirjutab Zirnask.

Ent juba 1924. aasta 20. juunil võttis riigikogu vastu kuldrahas lepingute sõlmimise seaduse, mille järgi määrati Eesti Vabariigi kuldraha ühikuks kroon, milles sisaldub 0,403226 grammi puhast kulda. Sama kullasisaldus oli ka Rootsi kroonil. Eesti Pank arvestas kõik laenud ümber kroonideks ning edaspidised väliskaubanduse tehingud käisid kõik juba uues valuutas. Kuna krooni veel reaalsel kujul olemas ei olnud, siis tasuti laene ikkagi päevakursi alusel markades. Päevakursi määras börs.

Eesti Pank hakkas kiiresti tegelema liigse raha ringlusest eemaldamisega (arvelduslaenude puhul võrdus 100 marka ühe krooniga) ning mõistagi mõjus see laastavalt nii mõnelegi ettevõttele ja erapangale, mis olid sunnitud äri lõpetama.

Kullastandardist hoitakse kinni

Kuigi sõja-aastail läks näiteks Inglismaa üle vabamatel alustel rajatud majandusele, siis 1925. aastaks oli selge, et kullastandardist ei julgetud taganeda. Ka teised suured riigid, nagu Saksamaa, Ameerika Ühendriigid ja Poola, olid kullastandardi uuesti kasutusele võtnud. Eestis leidus küll skeptikuid, aga ka siin jätkas valitsus suurriikide eeskujul juba sisse käidud rada.

Esimese maailmasõja järel loodi maailmarahu tagamiseks Rahvasteliit, kuhu kuulus ka Eesti. 1925. aastal avaldas organisatsioon aruande Eesti majanduslikust ja rahanduslikust olukorrast, kus soovitati teiste Euroopa keskpankade reformi eeskujul Eesti Panga tegevus ümber korraldada. See nägi ette, et keskpank saab enda valdusesse riigi väärismetallireservid ja raha emiteerimise ainuõiguse, samuti pidi pank andma üle pikaajalised laenud.

Eesti soovis Rahvasteliidu toetusel ka välislaenu võtta ja selleks võttis riigikogu 1928. aastal vastu Eesti Panga uue põhikirja. Eesti saigi Inglise Pangast 1,35 miljonit naela laenu, mille eesmärk oli keskpangareform ning Eesti valuuta kullaga tagamine. Samuti sillutati sellega teed rahareformile.

Uue rahaseaduse alusel sai Eestis käibivaks valuutaks sajaks sendiks jagunev kroon, mille väärtus võrdus 0,403226 grammi puhta kullaga. Kroonid tulid igapäevastes tehingutes kasutusele 1928. aasta 1. jaanuaril ning sellega algas Eesti majanduses ka uus ajastu, mis eestlaste jõukust kasvatas.

Küll aga hakkas sellele juba mõne aasta pärast varju heitma 1929. aasta oktoobris Ühendriikides alguse saanud ülemaailmne majanduskriis ehk suur depressioon, mille mõju jõudis peagi ka Eestisse...

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!

Tagasi üles