/nginx/o/2022/10/20/14910938t1h7b54.jpg)
Kullastandardi järgi on valuuta väärtus seotud tagatiseks oleva kullaga. Rahasüsteemina seda enam tänapäeval ei kasutata, aga sarnaselt teiste riikidega pole see Eestile sugugi võõras. Ametlikult jõudis kullastandard Eesti aladele Vene impeeriumi viimastel kümnenditel, aga selle poole püüeldi ka esimese Eesti Vabariigi ajal.
Eesti Pank asutati 1919. aasta 24. veebruaril, värske Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval. Panga ülesandeks sai kogu riigi rahanduse korraldamine. Kuigi tänapäeval oleks see mõeldamatu, tegutses keskpank toona hoiu- ja laenupangana. Vabariigi algusaastatel oli riigi rahanduses segadus, käibel oli mitu eri valuutat ja rohkelt ringles ka valeraha.
Eesti Pank otsustas korralageduse likvideerimiseks välja anda Eesti marga, mis pidi jääma ainsaks käibel olevaks maksevahendiks Eesti territooriumil. 9. aprillil 1919 ringlusesse lastud uue valuuta väärtus oli küll määratud vastavaks Prantsuse kuldfrangiga, kuid tegelikult oli see täiesti sisutu otsus – Eesti Pangal ei olnud lihtsalt piisavalt kulda, millega marka tagada.
Noore riigi vaevused
1919. aastal, kui Pariisis kirjutati alla Versailles’ vaherahule, millega kuulutati esimene maailmasõda lõppenuks, käisid Eesti ja Vene punavägede vahel veel lahingud. Eestil olid sõja ajal ostetud toidu ja varustuse tõttu tekkinud võlad mitmete teiste riikide valitsuste ees ning noor riik vaevles tõsise rahapuuduse küüsis.
Ajakirjanik Villu Zirnask kirjutab oma raamatus «Eesti Panga lugu», et värskel vabariigil ei õnnestunud saada ühtegi suuremat välislaenu, millega rahalist seisu parandada. Ainsana laenas Eestile mitmel korral raha Soome, kuid ka nende laenude tagasimakse tähtaegu tuli põhjanaabritel mõnel korral pikendada.
Eesti marka ei õnnestunud esiti kuidagi stabiliseerida – selle reaalne kurss kulla suhtes oli palju nõrgem, kui oli sätestatud panga põhikirjas. Eesti Pank ei suutnud marka ka välisvaluutaga katta – Eesti eksport oli väike ja ettevõtjad hiilisid panga sätestatud välisvaluuta kurssidest kõrvale, sest turuhind oli lihtsalt sedavõrd kõrgem.
Rahaministeerium trükkis aga markasid pidevalt juurde, sest riigitulude laekumine kattis vaid murdosa riigi kuludest, mistõttu toetus kogu riik mõnda aega vaid markade emissioonile.
Tartu rahu toob kauaoodatud kulla
Läbimurre saabus alles Tartu rahulepinguga, kus sõdadest räsitud Venemaa nõustus Eestile maksma 15 miljonit rubla kullas. See tähendas, et Eesti sai 11,6 tonni puhast kulda (tegelikkuses kulus vabadussõjale loomulikult mitu korda suurem summa). Samuti sai Eesti metsamaad ning vabastuse sõjaeelse Venemaa finantskohustustest, kirjutab Zirnask.
Mõistagi oli kulla saamisel ja rahulepingu allkirjastamisel kiire positiivne mõju marga kursile ning 1920. aasta märtsis on toonane rahaminister Juhan Kukk kiitnud Eesti marga kindlust. Küll aga manitses ta, et kuld üksi ei suuda marka kindlustada, vaid vaja on suuremaid majanduspoliitilisi muutusi, et väliskaubandus uuesti õitsele puhkeks.
Kuna kulda läks tarvis ka riigi kulude katteks ning jätkus küllalt palju ka skeptikuid, kes kulla olemasolusse ei uskunud, jäi Vene kullalaadungi mõju margale lühiajaliseks ning inflatsioon jätkas kiiret kasvu.
Turbulentsed ajad Eesti valitsuses ei andnud aga ühelegi kiirelt vahetunud valitsusele suuremat mahti elukalliduse tõusuga tegeleda. Et kaitsta end marga ostujõu languse eest, paigutasid paljud inimesed oma vaba raha varasse ja eelistasid raha mitte enda käes hoida – keegi ei teadnud, milline väärtus võib valuutal järgmisel päeval olla.
Eesti majandusolud hakkasid paranema 1921. ja 1922. aastal. Suuresti aitas sellele kaasa meie keskpanga läbi raskete õppetundide omandatud suutlikkus raha emiteerimisega piiri pidada, aga ka tõik, et Eestist sai Nõukogude Venemaa aken Euroopasse, mille kaudu käis kaubavahetus ja kust idanaaber oma välisoste sooritada sai. Läbi Eesti liikus ka tohutul hulgal Vene kulda ja nende tehingutega olid Zirnaski andmetel seotud ka Eesti Pank ning riigikassa. Seda jätkus aga vaid 1923. aastani, mil riigi leebe krediidipoliitika ja bolševike tehingute koomale tõmbumine Eestit uuesti majanduskriisi poole tõukasid.
Probleem mitte ainult Eestis
Kuid kõrge inflatsiooniga maadles sõja järel ka ülejäänud Euroopa, mistõttu tulid 20ndate alguses mitmel korral kokku riikide delegatsioonid, et arutada rahandusküsimust kogu Euroopas. 1922. aasta aprillis toimunud Genova majanduskonverentsil sündis resolutsioon, mille kohaselt pidid kõik Euroopa valuutad põhinema ühel standardil ja selleks sai olla ainult kuld.
Kullastandardi ennistamise viisina nähti õiglast maksustamist, aga ka kokkuhoidu. Riigieelarve tasakaalu jõudmise järel tulnuks otsustada, millise kursiga valuuta kulla suhtes fikseerida, kirjutab Zirnask.
Ka Eesti jaoks ei olnud kullastandard enam kättesaamatu, sest olime viimaks jõudnud olukorda, kus riigil oli piisavalt kulda ja välisvaluutat, et oma emissiooni kindlustada. Kuid nagu öeldud, hakkas Eesti poliitiline ja majanduslik olukord 1923. aastal kiirelt muutuma ning marga elueale saabus kiire lõpp. Sellest aga lähemalt järgmises osas.
Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!