VKG: metsanduse arengukava seab ohtu biotoodete tehase

Viru Keemia Grupp juhatuse esimees Ahti Asmann. Foto: Eero Vabamägi

Viru Keemia Grupi (VKG) teatel on neil keeruline rajada Ida-Virumaale biotoodete tootmise tehast (BTT), kui riik piirab raiemahu metsanduse arengukavas ette nähtud 9 miljoni tihumeetrini.

VKG juhtide teatel on neil Ida-Virumaale planeeritavas tehases plaan kasutada ja väärindada seni peamiselt ekspordiks minevat või kodumaal põletatavat Eesti paberipuitu ja puiduhaket. 

«BTT investeerimisotsuse üheks kriitiliseks eelduseks on Eesti turult kättesaadav paberipuidu piisav ja stabiilne maht, mis on otseselt seotud säästlikule metsamajandamisele vastava raiemahuga. BTT tarbeks vajalik puiduressurss on võimalik tagada, jätkates senist säästlikku metsamajandamise praktikat, mille raiemahud (keskmiselt 11,6 miljonit tihumeetrit) jäävad turvaliselt alla majandatavate metsade juurdekasvule (13 miljonit tihumeetrit),» kirjutasid VKG juhatuse liikmed Meelis Eldermann ja Jaanis Sepp pöördumises valitsusele.

Keskkonnaminister Madis Kallas (SDE) saatis detsembri keskpaigas kooskõlastusringile värske metsanduse arengukava, mis näeb edaspidi ette raiet vahemikus 9–11 miljonit tihumeetrit. «Juhul, kui aastaseid raiemahte piiratakse alla 10 miljoni tihumeetri, siis ei ole puiduressursi kättesaadavus tehase jaoks piisav,» teatas VKG. 

Keemiaettevõtte hinnangul tähendab riigi kavandatav 9–11 miljoni tihumeetri suurune raiemaht metsa «põhjendamatult majandamata jätmist» mahus 2–4 miljonit tihumeetrit aastas. «Arengukava raiemahu alampiir 9 miljonit tihumeetrit aastas tähendab riigi valmisolekut kaotada peamiselt maapiirkondades vähemalt 11 000 metsandusega seotud töökohta, 530 miljonit eurot lisandväärtust ja 148 miljonit eurot maksutulu aastas ning loobuda puidu väärindamisele suunatud investeeringute tegemisest,» osutab ettevõte.

VKG arvates peaks metsanduse arengukavas keskenduma hoopis teistsuguste probleemide lahendamisele. «MAK 2030 peamine eesmärk peaks olema hoida ja võimalusel suurendada majandatavate metsade pindala. MAK 2030 näitel jätkab Eesti praktikat, kus riiklikud arengukavad on sõnastatud umbmääraselt, jättes väga laia ruumi tõlgendusteks igale sihtrühmale. Investori jaoks tähendab see ebakindlat regulatiivset keskkonda ja poliitilist riski. Muutmata kujul vähendab MAK 2030 põhjendamatult metsanduse rolli Eesti majanduses.»